Mandariinid, piparmünditee, põnevad bussisõidud ja palju muud huvitavat, elu lõbusaim reis...
Kuidagi nii see alguse sai. Saime Inxiga pärast väsitavat tööpäeva kokku ja jutt läks reisimisele millalgi aasta lõpus. Aga, et me Marokosse läheme, ei osanud me alguses arvatagi.
Lihtsalt tundus see Maroko kõige lähem soe paik. Ei teadnud sellest maast eriti midagi, vaid et tegu mandariinide ja islamimaaga.
Oligi kuidagi hea muretu minna. Kuigi Tartus on ka hea elada:)
Kõige odavamad lennupiletid õnnestus saada Ryanairi kaudu. Ryanair on muidugi super. Polnud varem selle õhubussiga lennanudki. Piletid on odavad reisides ainult käsipagasiga. Saades pardapileti pole sellele isegi istekohta peale märgitud. Seega kehtib siis järgmine reegel, mida järjekorra eespool teraslinnu kõhtu saad, seda parem, sest viimastel tulijatel polegi lennukis oma käsipagasit kuhugi panna. Kuna kõik lendavad käsipagasiga ja võimalikult suure käsipagasiga, siis panipaigad lennukis pagasi paigutamiseks saavad varem või hiljem otsa.
Lendasime Riia kaudu Londonisse ja sealt edasi otse Fesi.
FES 3000 aasta vanune linn
Lennuk maandub, hästi.
Astume maha ja kõnnime mööda väljakut lennujaama hoone poole, kust meid siis jaokaupa sisse lastakse. Passikontroll ja kõik muu taoline käib imekähku.
Egas siis midagi, astume aga Marokosse ilme, et oleme siin juba 20. vmt korda käinud, igaks juhuks näol.
Kohe ukse peal kõnetab meid üks mees, et madam taxi. Me ei arva sest taksost midagi, kõnnime püstipäi edasi kohe lennujaama ees seisva suure kuulutuse ette, kus kirjutatakse, et buss linna 20 dirhamit (dh). Taksojuht nagu kleepekas meil kannul, et teeb meile hullult hea diili ja viskab 150 dh eest linna ära. Taamal astuvad inimesed püstipäi selle bussi poole, mis meie libataksojuhi sõnul ei väljugi vmt, ei ole olemas...
Taksohind langeb 120 ja siis 100 dh peale, aga me otsustame ikka bussini kõmpida, mis nii kutsub kohe. Taksojuhist saame lõpuks lahti, kui Inx nendib fakti, et kuule mees, Sul pole õige taksogi.
Nimelt on Marokos taksod väga täpselt tähistatud, kindlat marki ja värvi autod. Igastahes sel mehel polnud lootustki.
Bussis tervitab meid mosleminaine, kelle kõrval kogu lennu Londonist istusime ja jutudki said maha räägitud. Tunnustab meid, et kohaliku bussi valisime. Bussis läheneb meile muidugi üks onu, õpetab meile esimesed araabiakeelsed sõnad MARHABA ja SHUKRAN, mis tähendavad siis tere tulemast ja aitähh. Avab siis portfelli, mis ajab üle igasugu visiitkaarte.
Juhtab ta meid siis oma sõbra hotelli, mis polegi pärast ööpäevast reisi Tartust nii paha mõte, sest onu on viisakas ja sõbralik ning ega meil tegelikult suurt aimu polegi, kus täpselt peaks bussist väljuma meie, et head ööbimispaika leida.
Tänase öö veedame siis Bab Al Medina nimelises külalistemajas Fesi vanalinna ehk mediina serval. Vastu võtab meid kurvameelse näoga kohalikus hõlstis Muhamed, pakub meile tervituseks ringi piparmünditeed.
Piparmünditeed hakkame nüüd jooma igapäevaselt. Nimetatakse seda berberi viskiks. Sisaldab see kolme ürti, ning tee sisse pannakse lisaks kas lopsakas oks värsket piparmünti või siis spetsiaalset kõrbetaime, mida kutsutakse MIRTISH-iks ja palju suhkrut (vähemalt kolm tükki). NB ilma suhkruta see polegi nii hea.
Kõige mõnusam on asja juures see, et märjukest serveeritakse kannust kõrge joana kallates, mistõttu tee hakkab mõnusalt vahutama ja maitseb eriti hästi. Juuakse seda pisut suurematest topsidest kui meie viinatopsid, teinekord aga viinaklaasi mõõtu anumatest.
Muhamediga saab nalja ka. Tahab meiega hullult jutustada, pakub ikka tasuta teed ja saadab kellegi või läheb lausa ise turu pealt sääreväristajaga meile värskeid mandariine ja banaane tooma. Räägib meile ka oma õnnetust armuelust ja teistest värvikatest seiklustest, igatahes saame kõhutäie naerda. Muidugi tulevad käsitlusele ka teemad, et tuleks meile berberi mehed leida ja tööle võiksime hakata kas siis tema hotellis või mediina giidina ja vihjab sealjuures et tema ju ka vaba.
Hommikul pakub Muhamed end meile kaasa mediina retkele. Seda siis küsimise peale, kas hotellis ka vanalinna kaarti on. Meil polevat seda vaja, sest tema ongi meie kaart.
Mediinaks nimetatakse siis Marokos auväärsete linnade vanalinnasid. Need on müüriga ümbritsetud, sisse saab sinna väravatest. Fesi mediinas olevat üle 1000 tänava ja 14 väravat.
Tänavad paiknevad nii, et moodustavad tõsise labürindi. Mediinade sellist planeeringut selgitatakse kaitse-eesmäärgiga, eks vaenlane eksib sinna ikka ära (turist muidugi ka). Tänavad on kohati nii kitsad, et ega kaks inimest alati kõrvuti käima ei mahugi. Ei saa aru, kus üks tänav algab või kus teine lõpeb, kus üks maja algab või kus teine lõpeb.
Siit leiab planeeringu teisegi plusspoole, kuna majad on tihedasti üksteise kõrval, on tänavad pidevalt päikese eest varjus ja suure palavusega on ilmselgelt mõnusam liikuda. Seda sain tunda ka omal nahal. Mediina tänavaterägastikus oli kohati lausa jahe, samas mõne avatuma platsi peal päikese all suisa kuum.
Transpordivahendiks on siin eesel.
Külastame ka kuulsat nahaparkalite töökoda, kus traditsiooniliselt on kitse-, kaameli- ja lambanahku pargitud ja värvitud juba sajandeid. Kohe sinna sisenedes antakse meile kätte piparmündioks, aga haisu kätte me ei suregi, ainult hetke viskab ühe pahvaku koledat lehka. Parkla koosneb reast kaevu moodi süvenditest. Neist osad sisaldavad hallikasvalget vedelikku (koostis tuvikaka ja lubjakivi segu). Need kaevud on mõeldud naha parkimiseks. Värvitakse nahku aga rohelistes (värvaine piparmünt), kollastes (safran), sinistes (indigo), punastest (ühe taime õited) kaevudes.
Samas on see töökoda muidugi varustatud poekestega. Üks korrus on täis nahktagisid, pakun et see puhtalt eksportkaup, sest ei usu, et ükski ontlik marokolane midagi seesugust selga paneks. Teises kotte, tuhvleid jmt. Onu, kes meile parklat tutvustas annab mõista, et peaksime selle vaeva eest nüüd midagi poest soetama või tegema siis talle kingituse. Me ei osta midagi, kinkida ka nagu midagi pole, šokolaadid jäid hotelli. Ja kui Inx ütleb, et tal ei ole uut nahkrahakotti üldse vaja, öeldakse, aga miks te siis oma mehele ei osta. Igastahes pääseme sealt lõpuks midagi soetamata ja õnnelikult.
Järgmisena viiakse meid ürtide-õlide-vürtside kauplusesse. See on üks põnev koht. Jutukas noormees tutvustab meile argaaniõli häid omadusi. Kaks naist istuvad samal ajal nurgas ja koksivad kitsesoolestikust läbi käinud pähkleid kahe kivi vahel puruks, mis siis hiljem käsikivist läbi lastakse – eraldub puhas õli ja sagu. Õli on tähtis kosmeetikatööstuse tooraine. Pärast kuumtöötlemist on see jälle väärtuslik toiduõli. Sagusest massist tehakse aga seepe.
Mind on Eestis juba kolm nädalat vaevanud hull köha, noormees soovitab kohe aniisiseemneid. Seob need nutsakusse, hõõrub käte vahel puruks ja laseb seda läbi nutsaku sisse hingata. Väga vahva on siis ravida end maroko meditsiini võtteid kasutades. Igastahes tervis tuli mühinal, aga eks suur osa selles oli ka pääsemises tööst ja vesisest ilmast.
Siiamaani kasutan neid aniisiseemneid hullu köha korral, mõjuvad.
Muidu kaupa oli seal palju. Kasvõi siis ženženn, mida noormees soovitab vanaemadele-vanaisadele kingituseks kaasa viia, et väga kasulik potentsile. Et Marokos on just sellised kingid vanavanematele normaalsed.
Seletab ka Maroko vürtside häid omadusi, üht soovitab eriti neile naistele, kes süüa teha ei mõista ja patsutab siis mulle tähendusrikkalt õlale. Siiski lisab kohe kavala naeruga juurde, et oi vabandust, pidasin silmas neid naisi, kes maroko toite teha ei oska. Nojahh...
Loobuda ei suuda me tahkest muskuse parfüümist ja argaaniõlist, mille häid omadusi, meile väga pikalt seletatud on.
Loobume aga nt rohelisest huulepulgast, mis huultel roosaks muutub, hennamaalingutest ja massaažist jahedas rõskes toas ja astume edasi.
Järgnevalt lohistatakse meid siis kangapoodi, kus parajasti kangastelgedel käsil agaavikiududest salli kudumine. Kõik need sallid, rätid ja vaibad muidugi väga ilusad ja kirjud. Õpetatakse meile kohe selgeks ka berberi (kõrbenomaadi) stiilis turbani sidumine.
Peab ütlema, et Fes on täitsa põnev, turiste me õnneks eriti ei näinudki. Üks hetk tabasime end Inxiga vahtimas ja näpuga näitamas, et näe turistid. Meie tähelepanu köitis suur hulk eurooplasi, kes ostukottidega just meddinast väljunud olid. Nii kohanenud olime juba uute oludega ja tundus nagu väga kaua aega tagasi olime ise Euroopas, kuigi saabusime alles eile.
Jah, aeg tundus Marokos heas mõttes erakordselt pikk. Üks päev oli nagu nädal, nädal nagu aasta. Kõige parem seejuures, et alguses me ei teadnud isegi, mis kell on või kui suur see ajavahe ikka Eestiga on. Esimesel hommikul (pigem keskpäeval) kui alla söögisaali vantsisime, kartuses et oma tasuta hommikusöögi oleme küll maha maganud, Muhamedilt küsides, mis kell on. Saime vastuseks arusaamatu ilme ja õlakehituse, et ma ei tea. Muhamedil ei olnud isegi mingit kavatsust seda välja uurida. Mis kell on, mismõttes, mis tähtsust sel on. Palun istuge parem ja hakake oma hommikusööki nautima.
Varsti tuli aga edasi liikuda, sest aeg Marokos ei olnud just liiga pikk ja nii palju oli soovi veel näha. Paraku pahandasime oma head võõrustajat Muhamedi sellega, et ei tahtnudki osta tema onu kõrbetuuri. Kõrberetke tahtsime endale organiseerida ju kõrbes kohapeal ja ise.
Meknes
Juba kolmandal päeval võtsime suuna Meknesi poole.
Bussisõit sinna oli kaunis. Nägime rohkem Maroko põhjaosa, rohelust ja oliivisalusid.
Meknesi lähedal on üks kuulus nekropol (surnud linn), Volubilis, see on eriti vana. Meknes on siis hea koht sinna Volubilisesse minemiseks.
Kohale jõudes küsisime bussis täitsa õigel hetkel: "Meknes??" ja tuli välja et suvaline tänavanurk oligi õige peatus ja linn oligi Meknes, nii et väljusimegi täiesti seal kus vaja. See oli ka esimene ja viimane kord, kui linna sisenedes ladina skriptis sildid kinnitasid, millise kohaga tegu on ja oli kohe kindlam küsida, et kas oleme pärale jõudnud.
Siin saime ka oma esimesed kogemused, kuidas hakkama saada kehakeele ja olematu prantsuse keelega, sest inglise keelt siin peaaegu keegi ei osanud.
Läks ikka tükk aega bussijaama kassas seletada, et tahame õhtul siit edasi sõita kõrbelinna Rissanisse. Pisut lihtsam oli juba pagasi jätmisega pagasihoidu, sest juba hakkas prantsuse keelest aru saama:), ja veel lihtsam oli kaart näpus küsida, et kus me praegu oleme ja kus on pank.
Nimelt oli tarvis pisut raha juurde vahetada, et hiljem kõrbes hätta ei jääks.
Paraku olid aga kõik pangad varakult kinni pandud, sest oli nädalavahetus. Ei leidnud ka võimalust hotellides raha vahetada. Mis siis ikka, lõime rahavahetusele käega, et küll saab hakkama, kaupleme siis oma kõrbetripi hinna üle kõvasti. Vahepeal kallas vihma, tõusis paks udu. Meie viimaseks vihmaseks kogemuseks see päev meile Marokos jäigi, aga olime oma reisi jooksul ka Euroopale kõige lähemal.
Nautisime magusaid mandariine ja berberi viskit. Toidukohas tabas aga meeldiv üllatus, kui araabiakeelse menüü asemel esitati meile prantsuse keelne, sellest keelest mõikaks juba nagu mõndagi..., noh vähemalt araabia keelega võrreldes, mille skriptist tähtigi välja ei loe.
Volubilisesse me aga ei jõudnudki, sest aina kallas vihma ja leidsime, et pole mõtet end leotama minna, jääb siis mõneks teiseks reisiks. Päris õhtul leidsime ka hotelli, kus lahkelt raha vahetati ja kindlama südamega sai uutele seiklusele vastu minna.
Sahhaara kõrb
Overnight buss kõrbelinna Rissanisse. Bussisõit keerles siin ja sealpool Atlase eelmäestiku külgi, kurve ja kuristikke. Pimedas vajus silm aga hoopis looja ja jäi siis palju närvikõdi kogemata. Küll oli taevas tähti täis ja tuttavad lõunataeva tähtkujud, nende hulgas vibumees, paistsid koduselt. Hea oli olla.
Reisi
highlightiks kujunes minu jaoks aga pissipeatus Er-Rachidias. Väljun pimedasse öhe kell kolm öösel bussi kaitsvast rüpest, sest enam muidu ei saa. Öö on jahe. Mustanahalised ürpides piklike teravnevate kapuutsidega mehed vaatavad mind kui ilmutist teisest reaalsusest ja mina samamoodi neid. Kuigi teisest maailmast, aga mingit võõristust ei ole, on nii äge olla siin ja praegu täiesti teistsuguses keskkonnas, mis ühtlasi tundub sürreaalne. Kempsu ees istub rahaküsija mees, kes soojendab oma käsi ämbris põleva tule kohal.
Võimas. Millegipärast just siin tunnetasin ma, et olen Aafrikas.
Arvestades täpset taksode arvu Rissani bussipeatuses enne päikesetõusu, võib eeldada, et bussijuht on andnud eelinfot kohalikele kõrbetuuri agentidele turistide arvu kohta bussis.
Kui üks eriti ebameeldiv taksojuht, lühike töntsakas Muhamedi nimeline onu hõbedase Nissan/Toyota (vabandage mu mälu) Prado džiibiga välja arvata (vältige, palun!!!!), kujunes kõrberetk üheks meeldejäävamaiks elamuseks.
Õnneks oli meil ka hea giid, kes esialgset ebameeldivust tasandas.
Kõrbetrip kestab meil kokku kolm päeva ja kaks ööd. Esimesel õhtul õõtsub kaamlite seljas koos meiega veel kaks saksa rändurit, edaspidi oleme siis vaid mina, Inx, kaks kaamlit ja meie giid. Äge. Lisaks valdas ka tunne, et appi ma pole elus midagi nii turistlikut teinud, heh.
Matka algus möödub kõrgete liivaluidete vahel. Saame nautida kauneid vaateid ja liiva, liiva. Kasvab ükskikuid rohututte, on vaikus, kohati keerutab tuul. Näilisest vaikusest hoolimata kõrbes elu käib, sellest annavad märku lõputud jäljeread, märgid, et ööhämaruses tuleb välja mitmeid närilisi ja ka kõrberebane. Leiame ka paar surnud skarabeust. Madusid ja skorpione aga praegusel aastajal pole, neil olevat talvel liiga külm. Meie siinjuures ei saa aru väljendist "meil praegu liiga külm".
NB düünide vahel ööbime sisuliselt kõrbejärve põhjas kaamlivillast tekkidega kaetud telkides. Magada saab samuti kaamlivillast tekkide vahel. Külm küll pole.
Praegu on see järv muidugi kuiv. Kuskil sügaval pidid aga nö liivakalad (
sandfish) ootama paremaid aegu, pakun et tegu mingi kahepaiksega ja kui järv vett täis, pidi siia tulema palju imekauneid roosasid flamingosid. Küll see võiks olla uhke vaatepilt- vesi ja roosad flamingod keset Sahhaara liivamerd.
Liivadüünid on küll väga uhked ja pilkupüüdvad, kuid millegipärast jääb hinge just "Must kõrb". See on siis Alžeeria mäeaheliku ja luidete piirkonna vaheline ala. Tühi, klibune, savine ja tasane. Näha saab palju tühjust. Olimegi siis 2-3 km kaugusel Alžeeriast. Meie giid viskab nalja, et lähme aga üle aheliku Alžeeriasse ja siis Timbuktusse, 40. päevaga oleme kohal. Ausalt öeldes läheks küll, 40 päeva kaamli seljas, äge.
Kaamlid on igati väärikad loomad. Väärikas on ka sellise uhke looma seljas istuda, väga kindel tunne. Kaamlid on ka väga isepäised ja pikema keerutamiseta avaldavad oma arvamust. Eriti vastukarva on neile see, kuid neile hommikul suised pähe pannakse, seda väljendavad nad häälekalt.
Mustas kõrbes ööbime berberite savionnis. Inimesed on siin väga lahked, ainult ei räägi nad ei inglise, prantsuse, ega isegi araabia keelt. Suhtlevad vaid berberi keeles. Aga kehakeel ajab asja ära. Kõige vahvam on selleks õhtuks kaugemalt kohale tulnud berberi memm, kes õhtu otsa vadistab ja naljalugusid giidiga vestab. Meid topib ta aga kohe teki alla, et kauged külalised ei külmetaks.
Saame köögis jälgida, kuidas kaks noort perenaist lastega toimetavad ja kuskusirooga keedavad.
Tehakse seda tillukese elava tule peal, mis asub köögi nurgas. Tuleroaks mõned kõrbes kasvava puhmastaime oksad (puid siin ju pole). Poolteist-kaks tundi valmib nii roog paksus savipotis. Savipoti sees hauduvad juurviljad, selle peal sõelas aurutatakse kuskusi. Kuskusi pestakse vahepeal läbi suure sõela sees.
Samal ajal õpetatakse meile selgeks laste nimed ja kehakeeles ka nende vanused ning kes kelle lapse ema on.
Roog on küll lihtne, aga väga maitsev ja kuskus nii sõmer... Kõige maitsvamat ümarat maroko leiba (cob) küpsetatakse just siin peres.
Tegu on siis nomaadide-karjakasvatajate perega. Seda meil välja selgitada ei õnnestunudki, palju liikmeid selles peres on, aga palju. Rändavad nad siis oma kraamiga 2-3 korda aastas. Varem elasid ka kaamlivillastest tekkidest telkides, aga nüüd juba 5-7 aastat savionnides. Savionnid ehitas sõjavägi ja onne võivad kasutada kõik, kui see juhtub parajasti asunikest vaba olema.
Karja moodustavad kitsed ja lambad, mida nad küll seal mustas kõrbes söövad, jäi meile mõistatuseks. Sibasid ringi ka üks kana ja kukk.
Palju nomaadid peavad ka kaamleid.
Aiamaal kasvatatakse datlipalme.
Külas on oma kaev, kui oma kaevu pole, tuleb käia sealt vett toomas.
Riideid kuivatatakse kus juhtub, enamasti kõrbetaimede puhmaste peale laotades.
Savimajad on muldpõrandaga, akende asemel on väikesed augud. Kempsu otsisime õhtupimeduses pealambiga kaua, kuni sellele peaaegu otsa astusime.
Ühesõnaga elu on siin lihtne.
Ikka väga põnev on sattuda täiesti teise maailma ja näha kuidas inimesed seal ka elavad.
Elavad rõõmsalt.
Bussisõidud: müügimehed ja tasuta meelelahutus
Kõrbest viis teekond meid tagasi Rissanisse, et võtta sealt takso (sest busse sealt ei käinud) järgmisesse suuremasse keskusesse, minu jaoks suure elamuse pakkunud, Er-Rachidiasse. Rissanis taksode peatuses sai alguses naerdud ühe takso üle, et mis nad teevad nalja või, lisaks taksojuhile topitakse ühte tavalisse sedaan Merzedesesse veel kuus kaasreisijat.
Nali naljaks juba poole tunni pärast sai isegi tagaistmel silguks surutuna nautida küünarnukitunnet. Nimelt mahubki Merzedese tagaistmele neli naist ja esimesele reisijaistemele lausa kaks meest. Sõitsime siis nii 100 km.
Mingisugusest turvavööde kinnitamisest polnud mõistagi juttugi.
Er-Rachidias leidsime üles ka bussijaama. Seal hakkas siis kohe üks onu meile araabia ja prantsuse keeles agaralt pileteid müütama. Pilet oli puha araabiakeelne, nagu ka silt bussil. Küsisime mitu korda onult, mis kell buss väljub ja saime aru, et kell viis. Kell oli alles kaks, viskasime siis kotid bussi ja asutasime end sööma minema. Bussist väljudes küsisime kehakeeles igaks juhuks ka bussijuhilt üle, et buss väljub siis viis, jah? Ja bussijuht vastas keha- ja prantsuse keeles, et buss väljub hoopis kell kolm.
Tore on, st kui oled täiesti võõrkeelsel maal, kus kasutusel veel teistsugune skript, küsi igaks juhuks kõik asjad mitu korda üle ja seda erinevatelt inimestelt.
Kui oleksime esimest onu uskuma jäänud, kes meile piletid müüs, oleks Agadiri sõitnud meie kotid, sest ise oleksime bussijaamas olnud kaks tundi pärast bussi väljumist.
Näha oli, et kahel ränduril nii hästi ei läinud, kaks seljakotti meie kõrvalistmel sõitsid samas bussis ilma omaniketa terve reisi kaasa.
Aga asjad selged läksime siis sööma. Paraku jäi toidu tellimisel meie suurepärasest prantsuse keelest vajaka. Õnneks kelner oli kehakeeles osav, lehvitas küünarnukkidest käsi ja selgitas "Poullet poullet". Mõistsime, et pakub meile kana. Saime aga lausa prae kanamaksast ja muust heast paremast.
Tagasi bussi. Järgnes reisi üks koomilisem seik.
Bussi väljudes siseneb eriti tähtis noormees diplomaatkohvriga. Tähtsuse ilmestamiseks on tal veel suure kiviga sõrmus sõrmes.
Hakkab kohe kõvasti ja kõigile araabiakeelset loengut pidama, ilmutades seejuures tippklassi näitlejameistrelikkust, jäädes ise ülitõsiseks ja pühendunuks.
Inx juba muidugi väänleb naerukrampides kui mina üritan kõigest väest aknast välja vaadata ja mitte naerma pahvatada, kartes, et äkki on tegu mingi pühamehe-usukuulutajaga ja et ei tohi teda pahandada.
Vahepeal on noormees võtnud oma diplomaatkohvrist välja suure delikaatsusega miski väikese karbi. Avab selle aarde ülima elegantsiga. Hinnalisest karbist veereb välja topsik ja nüüd osutab noormees oma hammastele ja araabiakeelse jutu seest kõlab "Oral B".
Inx jätkab naerukrampides väänlemist.
Üldine osa läbi, alustab noormees individuaalse lähenemisega. Vahepeal on buss linnast välja sõitnud ja ausalt öeldes on mu ainsaks mureks, ega see briljantne ärimees kogu seda mitmeteist tunnist sõitu meiega kaasa ei tee.
Õnneks väljub ta linna piiril.
Sõit kulgeb piki Atlase mäeahelikku. Ahmime seda maastikku siis endasse. Järsku tõmbavad aga tagumised naabrid meiegi aknale kardina ette. Mees seletab "Solei, solei", ju teda häirib siis päike. Avaldame vastupanu. Ümbritsejad muidugi naeravad ja muhelevad tasuta meelelahutuse üle.
Buss näib peatuvat iga kümne minuti tagant kõikvõimalikes paikades, väljumissoovist saab juhile märku anda aga plaksutades.
Muidugi saame endale ka uue sõbra. Meie tagumine naaber, Muhamed nr 3, on võtnud meid sihikule. Teeb meile ühes peatuses ka ringi teed välja ning toob kingitusi. Lisaks teeb meist pilte ja filmi ja lubab need ülesvõtted meile Eestisse postiga saata. Kui tuleb kätte aadresside küsimine, ütleb Inx mulle eesti keeles, et anna Sina aadress, mina olen ju "abielus". Mina siis vastu, et aga mina "olen" ju ka:)
Mingi hetk siseneb bussi uus müügimees. Arvame igastahes, et ta müüb Viagrat. Esiteks pakub ta oma imetoodet vaid meestele ja selgitab taas ülima professionaalse tõsidusega toote häid
omadusi araabia keeles. Seekord väänleme mõlemad algusest peale naerukrampides, ajades ka oma lähemad naabrid muigama.
Siis tuleb aga kord naistetoote kätte. Inxile topitakse miski pudel nina alla, järgneb "fuii".
Muhamed nr 3 jätkab meie eest hoolitsemist. Topib meid oma lambavillase kuhvti alla, et me ei külmetaks.
Hea soe, jääme magama. Saame rahu.
Vahepeal mitu peatust, Muhamed siseneb ühes peatuses bussi sõnadega "Oo mai gaad, jäidki magama".
Ärkame öösel kella 3 paiku täiesti juhuslikult Inezgane nimelises linnas. Muhamed nr 3 arvab, et äkki peakski see olema meie peatus, läheb küsib piletimüüja käest üle. Jah ongi see suvaline tänavanurk Inezgane ja Agadiri, mis 13 km eemal, sinna meie buss sisse minema ei hakkagi.
Peame maha minema. Muhamed otsib meile peatuse ajal hotelli (see lukus) ja siis taksot, et saaksime ikka turvaliselt Agadiri, joostes ise bussi tagasi.
Super, kes teab kus me oleksime ja kuna muidu ärganud, arvasime ju tõsimeeli, et see 15 tunnine buss sõidab ikka Agadiri ja Agadir ongi lõpp-peatus.
Seetsinane buss jätkas aga sõitu ilmselt kuhugi Lõuna-Marokosse:)
Agadir - appi me oleme kuurortis
Agadir oli meil plaanis vaid seetõttu, et arvasime, et sealt on hea bussiühendus minekuks Souss Massa Rahvusparki, mis oli meie järgmine sihtmärk.
Hiljem selgus aga, et seesama Inezgane, kuhu me öösel juhuslikult sattusime, on parima bussiühendusega paik igale poole.
Aga Muhamed nr 3 otsitud taksoga sinna Agadiri poole põrutasime. Takso peatus algul vist küll iga minuti tagant, sest mootor ei tahtnud hästi töötada ja tuli seda mitu korda putitada enne kui linnast välja sai. Meid see muidugi üldse ei häirinud, ega siis meelelahutus pea bussisõiduga lõppema.
Päev kuurortlinnas möödus gourmet tähe all. Suurima toiduelamuse saime aga kohalikult kalaturult, kus sai nii põnevaid mereelukaid näha, välja valida, kui lasta neil oma maitsemeeli hellitada.
Samal ajal esinesid tänavamuusikud ja melu käis.
Kalaturule sattusime aga juhuslikult. Käisime nimelt nõutult promenaadil ringi, kus itaalia kohvikule järgnes prantsuse restoran ja sellele türgi, india jne toidukoht.
Meie tahtsime aga Maroko toitu. Nagu ikka, kõndides näoga, et midagi ei saa aru, ilmus üks kohalik noormees ja kiiresti ta meid kalaturule juhataski.
Aga muidu on see Agadir üks kole kuurort, kus päris Maroko kultuuri tundma õppida on raske. Kultuurišoki saime siin hoopistükksi ülekeskealistest ülekaalulistest turistidest, kes veel kohatult riides käisid.
Nii et pärast seda tutvumispäeva lasime kohe jalga.
Linnuretkel Souss Massa Rahvuspargis
Tagasi taksoga transpordisõlme Inezgane-i. Oleksime seda vaid varem teadnud, et tegu transpordisõlmega, oleks peatunud pigem kohe Inezgane-s, mitte Agadiris. Aga noh see kultuuritu kuurortkogemust oli ka kogemus.
Teel tagasi Inezgane-i tegi taksojuht meile käigu pealt ka prantsuse keelse linnatuuri ja me saime jutust täitsa aru.
Edasi kohaliku bussi peale. Meelelahutusprogramm sisaldas seekord kohalike koolipoiste vahvat rahvuslikku koorilaulu. Üks euro ja üks tund hiljem olimegi kohal, linnakeses nimega Massa.
Sealt astusime aga edasi rahvuspargi poole. Astume ja astume, aga mitte väga palju jalavaeva ja higipiisku hiljem peatub üks kastiga auto ja pakub küüti. Igaks juhuks täpsustame siis üle, et ikka 0 dirhamit (zeroo). Ja mõni maad sõitu, juuste lehvimist tuules ja 0 dirhamit hiljem olemegi Souss Massa Rahvuspargi teises, rannikupoolses, otsas.
Vastavalt
Lonely Planeti reisraamatule on tegu Maroko ühe kuulsama rahvuspargiga linnuturistide hulgas. Linde meelitab siia jõe suudmeala oma mitmekülgsete elupaikadega. Binokkel kaelas ja määraja näpus siis edasi sinna rahvusparki sissepääsu otsimegi. Kahjuks polegi seda nii lihtne leida, sest nagu varemgi täheldatud, igasugu viitu siin just ülearu üles ei panda.
Üks noormees on aga peagi valmis meile rahvuspargi väravasse teed näitama. Igaks juhuks lepime siis ka kohe kokku, et see maksab 0 dirhamit. Mõned sammud hiljem olemegi väravas, aga see noormees tilbendab meiega ikkagi terve päeva kaasa.
No õpetan talle siis mõned linnud selgeks, mis ta niisama ikka tilbendab. Inglise keelt ta ka suurt ei mõista.
Kuigi hakkasime enne päikesetõusu Agadirist tulema, olime linnuparadiisis ikkagi keskpäevase kuumuse all ehk siis mitte just kõige professionaalsemalt ajastatud linnuvaatlemine.
Keskpäevasest kuumusest hoolimata näeme ikkagi päris palju linnuliike. Kahjuks jäävad nägemata roosad flamingod ja kaljuiibised, kelle pärast eelkõige saigi tuldud. Aga see eest näeme midagi eriti südantsoojendavat.
Meie sookured jõeäärsel liivadüünil poolkõrbelise maastiku keskel päikest võtmas.
Imeline, sürreaalne on see vaatepilt.
Ei saagi täpselt aru, kus need rahvuspargi piirid ikka kulgevad, aga see matkarada jääb küll lühikeseks. Rahvuspargi teises otsas kõhutab aga hunnik kohalikke mehi, ilmselt siis linnugiide. Neist me õnneks pääsesime, sest alustasime teisest otsast, sealt kust tavaliselt ei alustata.
Teel tagasi Massa linnakesse kohtame sisseostudelt tulnud vanameest eesli seljas. Räägime pikad jutud maha, kiidab meie rännuviisi, st et me ei rendi autot vaid sõidame kohalike bussidega ja jalutame, mistõttu saamegi kohalikega jutustada tee ääres. Vanamees kiidab ka oma eeslit, et palju odavam pidada kui autot.
Linna jõudes pole meie kõrvalt lahkunud ka terve päeva meiega kaasa tilbendanud noormees. Nüüd hakkab meilt raha välja pressima. Et tal vaja rannikule tagasi saada ja takso maksab sinna 50 dirhamit.
Ei taha hästi uskuda, et nii palju. Esiteks me ei näe ühtegi taksot ja tema ka ei näe vaeva endale takso leidmisega, kuigi et ütleme, et maksaksime ainult otse taksojuhile.
Teiseks kahtleme selles summas sügavalt. Esiteks, ise tulime linnast bussiga siia 10 dirhami eest ja kui ise jala ranniku poole kõndisime, siis olid kohalikud väga valmis heast südamest tasuta küüti pakkuma ja mitte vaid meile vaid ka teistele kohalikele.
Ei maksa me midagi ja läheme hoopis sööma.
Rahule ta meid siiski ei jäta. Ei tea kelle abiga on kokku kirjutanud meile inglise keelse sildikese, et Souss Massa Rahvuspargi külastamine makasab 30 dirhamit”.
Tore küll, aga meie poolt jääb nagu alguses kokku lepitud, 0 dirhamit. Pole ta ju rahvuspargi töötaja, et meile seda isegi tagantjärele öelda, ammugi pole ta giid, isegi
photoshopis võltsitud giiditunnistust pole:)
Loksume tagasi Inezgane-i ja sealt võtame juba uue bussi Marrakeshi nimelisse suurde linna, kust kavatseme siis järgmisele retkele, Atlase mägimatkale, suunduda.
Nagu juba aimatagi võite, sisaldas bussisiõit tavapäraseks saanud meelelahutusprogrammi.
Kohe rohkelt oli seekord igasugu kellade ja võltsehete müüjaid. Sülle visati taskurätte, nätsupakke ja šokolaade. Aga kui sa neile ikka peale ei vaadanudki ja maksta ka ei kavatsenud, siis korjata ikka sülest ära kah.
Seisvas bussis istusime nii terve tunni (sest ega me teadnud kuna ta siis ikka väljub) kõikvõimalike kaubitsejate meelevallas. Pisut enne väljumist sisenes siis, nagu ikka, üks eriti tähtis ja kõva jutuga müügimees.
Müügimees nr 3 –
the doctor.
Müüs ta siis mingisugust köharavimit. Bussist väljudes viskas meile aga inglise keeles muiates
I´m the doctor. Eks ta märkas siis meie naerukrampides väänlemist.
Pikk sõit Maroko öös. Õige pisut enne Marrakeshi tehti a pooletunnine peatus teeäärse putka juures, et reisijad saaksid jalgu sirutada ja keha kinnitada. NB keha kinnitamine pikal sõidul, ja seda just öösiti, on marokolastele eriti oluline ja seda mitu korda öö jooksul.
Kohavaliku põhjus oli ilmselt siis selles, et tegu kaugliinibussiga ja ju siin oli vahepealset puhkepeatust mugavam teha kui Marrakeshis sees, kuigi jah, jabur see meile tundus.
Marrakeshis peatus buss nagu ikka, igal tänavanurgal. Me olime pea iga kord valmis maha minema. Üks kord siis läksimegi. Mille peale imestati “issii?” (siin?). Ja kupatati meid bussi tagasi, et vara veel.
Lõpuks ei pidanud mul enam närvid vastu, vähemalt oleme õiges linnas, läheks ikka järgmises peatuses maha, mine tea kuhu see buss edasi põrutab. Õnneks järgmine oligi siis meile kõige sobilikum peatus ja keegi “issii” enam ei imestanud.
Marrakesh ja rastasõbrad
Kotid hotelli ja linna peale ööturgu otsima. Kohe saame endale sappa kaks noort rastameest-muusikut, üks Gambiast, teine Marokost. Kui ütlen, et minu nimi on Reet, saab üks neist aru, et minu nimi on RED (punane inglise keeles) ja tutvustab end naerdes vastu, et tema on BLACK (must inglise keeles). Kutsuvad oma urkasse külla didjeridood mängima, sest pole varem näinud ühtegi naisterahvast didjeridood mängimas (nüüd siis näevad) ja siis hiljem ööklubisse õlut jooma ja tantsima. Pakutakse võimalust ka endale rastapatsid tasuta pähe saada ja mida veel. Ise vaimusilmas juba kujutasin elavalt ette nägusid, kui reisilt tulles rastad peas nt tööle lähen:) Kusjuures täitsa mõtlesin sellele, aga mina küll ei suuda oma lokkidest loobuda:)
Einohh täitsa põnev see Marrakeshi ööelu. Ööklubis olime ainsad eurooplased. Lisaks olime ainsad naised, kes polnud ööklubis nö töistel eesmärkidel. Aga noh kohalike saatjate tõttu siis probleeme ei tekkinud.
Eks neil rastadel olid meiega suured plaanid ja tehti palju ettepanekuid, aga ikkagi jäid nad siis meile külalistemaja ukse taha nentima “
No hug, no nothing”.
Atlase mägedesse, kassid ja mägede lummus
Edasi sõidame taksoga Imlili nimelisse külakesse Atlase mägedes 1800 m peal.
Seal ööbime ka esimese öö. Oi kui mõnus seal on, lõhnab pisut nagu Nepaal. Inimesed on ka teistsugused, nagu mägederahvas ikka. Lühemat kasvu, sõbralikud.
Mööda teed silkavad imearmsad punapõsksed lapsuksesd ranitsad seljas.
Külas kasvatatakse kõike terassipõldudel, mida saame uurida piki üht kuru päevamatka tehes. Terrasside vahel looklevad niisutuskanalid, nende vahel veel tiigikesi kuhu vesi kogutakse. Kasvatakse siin peamiselt õunu ja kreeka pähkleid. Pähkleid korjame ka maast ja avame ja sööme, mmmaitsev.
Ööbime eriti armsas külalistemajas. Tunneme end suisa kuninglikult. Meie võõrustaja hullult poputab meid, isegi öösel, kui juba magame, paotab meie toa ust, et veenduda, et tuba on ikka piisavalt soe ja kauged külalised ei külmeta.
Päras hommikust poputamist, kella üheksa paiku, asume teele. Nagu ikka teeviitasid pole ja pärast Imlili järgnevat Aremdi küla eksime juba pisut rajalt.
Õnneks abivalmis mägede poeg Omar märkab meid ja aitab meid õigele rajale tagasi. Tema töötabki järgmises ja viimases külas (Sidi ...), mis peaks asuma juba 2000 ja pluss meetri peal.
Joome tema poe ees berberi viskit. Saame talt teele kaasa tasuta jalutuskepid. Pakub ka ennast meile tasuta giidiks kaasa tippu välja, sellest aga viisakalt loobume.
Siit alates ongi jalutuskepp väga-väga vajalik. Ei kujuta ette, mida me selleta peale oleksime hakanud. Nimelt oli sel hetkel mägedes väga lumine jäine ja libe. Viimane ots oli päris lumes.
Poole nelja ajal jõuame kohale baaslaagrisse, mis on 3200 m peal. Teise öö ööbime siin. Siin on kaks külalistemaja. Meie valime esimese, mis on küll kallim aga rahulikum. Söögituba on köetava kamina ja seega elava tulega, lisaks on olemas elekter.
Neid luksusi me ei osanud ausalt oodatagi. Pisut harjumatu on viibimine koos teiste turistidega samas ruumis, noh jällegi, pole eurooplasi nagu ammu näinud.
Jõululaupäev
Süüa saab ka muidugi hästi.
Õhtul teeme kaunist loojangut nautides väikse retke, all juba libeduse hirm, kassid. Alates Imlilist on meilt pidevalt päritud, on teil kassid, on teil kassid, ilma nendeta te tippu ei jõua. Lumi on jäine ja libe, ohtlik. Rendime siis siit need kassid lõpuks 10 euro eest ära. Lähmegi siis neid õhtul testima. Päris lahe, on jõululaupäev, näeme kaht kohevat rebast.
Hommikul tõuseme esimestena juba kell kuus. Liitume teise külalistemaja juures grupi hispaanlastega, sest ega me eriti ei tea, kust täpsemalt baaslaagrist see rada Atlase mäestiku ja ühtlasi Maroko ning kogu Põhja-Aafrika kõrgeimasse tippu, Jebel Toubkali mäele 4167 m peale algab.
Kõik on hullu varustusega, nagu alpinistid. Soojad riided, paksud kindad säärised ja mida veel. Lisaks arusaamatult suured seljakotid.
Camel back-id
(voolikuga veekotid) jne. Lisaks on kõigil kirka julgestuseks kaasas.
Meil siis nii, et üks kannab kotti binokli (juhuks kui lendab üle habekotkas) ja veepudeliga, teine üldse ilma kotita nagu prantsuse suvitaja. Jalutuskeppidega.
Viriseda võin mina vaid üliõhukeste kinnaste üle, mis hommikul jäävad ikka väga nadiks, tõmban siis oma villased sokid neile peale:) Aga muidu on varustus viis pluss. Ilma kassideta poleks mul tõesti oma libedate matkasaabaste tõttu midagi peale hakata olnud.
No mäed, need on lihtsalt nii et on, lihtsalt ilus-ilus-ilus. Seda sügavust mitmemõõtmelisust ja kirgast õhku ei anna edasi ükski pilt ja sõnadestki jääb siin väheks.
Igaljuhul varsti jäävad meist hipaanlased oma super hüper (ja ka raskes) varustuses maha. Tugevaim neist jõuab tippu ikka siis kui meie ka seal oleme. Seal veel prantsalased, inglased, poolakad. Neilgi hüpervarustus ja arusaamatult suured seljakotid. Nende seljakottide suurus meile arusaamatuks jäigi, sest nägime neid sealt välja võtmas vaid vett, rosinaid ja müslibatoone.
Mida seal siis veel nii hädavajalikku selleks tipuvallutuseks sees olla võis, me ei tea.
Matka mõnusaim osa oli aga laskumine tagasi baaslaagrisse, kus siksakis enam ei rühkinudki, vaid sai kassidega mõnuga sirgelt libastumist kartmata otse alla tulla.
Baaslaagris tagastame kassid ja jätkame kohe matka Imlili tagasi. Sest aeg meil siin Marokos hakkab otsa saama ja juba ülehomsel öösel tuleb Fesi lennujaamas olla.
Tee tagasi on pikk. Sel päeval koos tipuvallutusega tuleb meil kokku 11 tundi rühkimist.
Jõudes külla 2000 ja pluss meetri peal, ootab meid juba abivalmis Omar. Tagastame talle jalutuskepid ja täname südamest. Lahke onu Omar jalutab meiega kaasa järgmise külani, kus temagi elab ja tassib kogu selle maa veel mu seljakotti seljas.
Ise olen nii väsinud, et jõuan vaid mõelda, et selle berberi mehe selga olen siis usaldunud kogu oma vara, raha ja passi. Õnneks on siis Omar aus mees ja kotiga minema ei putka.
Imlili külalistemajja jõudes poputab meid taas meie vana hea võõrustaja Hassan. Pakub aga teed ja organiseerib pühapäeva õhtul Imlili külas nii haruldase takso.
Tagasi Marrakeshis, lõpuks ometi- hammam
Oleme hüper-super väsinud. Tahaks kotid kuhugi poetada, tahaks sauna. Kohtame sigival-sagival Marrakeshi vanalinna peatänaval lahket noormees Amini, kes omakasupüüdmatult (erinevalt mõnest teisest) meid kohe neisse paikadesse, kuhu meil vaja, juhatab.
Maroko saun
Kutsutakse seda siis Hammamiks. Meie teame vaid seda, et siin on lausa küürijad, kes Su puhtaks küürivad.
Siin turismile suunatud vanalinnas on ka hilisõhtul saun avatud. Satume mingisse kõrgklassi hammami.
Tundub luksuslik. Siiski peame tükk aega oma korda ootama.
Järsku ilmub kuskilt meela näoga mees, Inx kommenteerib seepeale “Kes see mees on?”, et ega tema meid ometi küürima ei hakka.
Õnneks mitte, meile määratakse ikkagi naisküürijad. Protseduur näeb siis välja järgmine. Esmalt tuleb lebada madala kivist pingi peal, mida alpoolt köetakse. Higi lahti määritakse Sind miski möginaga kokku.
Siis ootad, mina täpsemini praadisin seal pingi peal nagu nagu panni peal, sest see lava-pink oli liiga kuum ja aina kuumemaks teda altpoolt köeti.
Siis tullakse ja nühitakse Sind kuiva kindaga üle ja määritakse kokku saviga, jäetakse taas pingile praadima. Lõpuks loputakse veega üle. Puhtaks sai küll, aga ei ütleks et poleks elus kunagi varem nii puhtaks saanud. Jätkuvalt kiidan ma eesti sauna ja saunavihta, jää-/veeauku/lumehange.
Edasi lähme ööturule sööma. Ja siis kohvikusse. Juhus viib meid taas kokku oma rastasõpradega. Täna on nende kampa lisandunud üks italiano noormees, ilma rastadeta. Kutsuvad taas ööklubisse ja seletavad oma ausaid kavatsusi. Lähme siiski kohe külalistemajja tagasi, uni on suur ja silmapilkne, liiga pikk päev on selja taga.
Lõpulugu
Hommik algab bussisõiduga tagasi Fesi.
Arvasime, et meid viib sinna üks buss, aga võta näpust. Õnn on, et hakkasime varakult tulema, sest bussisõit kestis ikka olulisemalt kauem kui oli meile teada.
Satume hoopis läänerannikule - Cassablancasse, kus aetakse meid bussist välja, et lõpp-peatus ja küsitakse raha juurde, et siis saate Fesi bussi peale. Selgitame siis kehakeeles ja pliiatsi-paberi abil, et Marrakeshis maksime kogu teekonna eest Fesi, et jätke jama.
Kõik laabub, õnneks saadakse ikka lõpuks aru, tõmmatakse vana pilet puruks (kuhu polnud vist isegi araabiakeeles peale kirjutatud palju me Marrakeshis juba maksime ja mis on meie peatus) ja antakse uus pilet, kirjaga FES.
Närvikõdi tekitab siiski üks vahepealne toidupeatus. Kus õues olles üritatakse veelkord piletit Fesi müüa. Minu närv ei pea vastu, kiiresti bussi tagasi, mitu korda ma üht ja sama bussipiletit ostma pean.
Fesi jõuame öösel. Bussijaam on mediinale (vanalinnale) väga lähedal. Käime seal söömas ja maailma parimat mandariinimahla mekkimas.
Mingi noormees üritab meile seal ka seletada, et nii hilja öösel ehku peale lennujaama saada on tegelikult võimatu, tuleb ikka takso ette broneerida ja tema selleks parim mees.
Väidab, et takso maksab 150 dirhamit. Meile on aga igal pool korrutatud, et 120 on maksimum. Tema väidab, et lennujaam-kesklinn on jah 120, aga kesklinn lennujaam on 150.
Me ei usu teda, jalutame bussijaama tagasi, kus ka taksod kõik reas ja 120 dirhamit hiljem olemegi lennujaamas.
Oihh, no küll oli tore reis, peab tunnistama, et tagasi ei tahtnud eriti tulla, tundus vale, südames põksus valmisoleks suureks maailmareisiks ja see tundus siin nagu üks õige hea algus:)
Uute kohtumisteni!
Aeg oli mai keskpaik ja kohutavalt palav oli. Õhk oli ka päris kuiv nagu kõrbele kohane. Loomulikult olid igalpool ülijahedad konditsioneerid. Nii, et pärast kuskil ruumis istumist läksid mõnuga kuumale tänavale, et taas sooja saada. Kohati öeldi, et nad ei saagi konditsioneeri mõistlikumale temperatuurile panna, et ongi ainult nii külm valik. Kuulsin lugusid hotellis teki all värisenud inimestelt, et nad ei saanud ju konditsioneeri kinni panna, seda ei olnudki võimalik kinni panna. Jällegi tundus see tohutu energia raiskamisena.
Huvitav oli seejuures tõik, et sellega ei arvestata üldse, elatakse justkui mulli sees. Kujutasin nt ette, et Phoenixi suurim elatusallikas võiks olla mingisugune kaevandus. Aga võta näpust, selleks on ehitus. Nii ehitatakse seda linna üha suuremaks ja suuremaks ja tehakse kõikvõimalikke investeeringuid, reklaami linna veelgi suuremaks ehitamiseks. Nimelt tullakse siia põhja poolt talveks "suvitama", päikest ja sooja nautima. Aga samas on ette näha, et tulevikus ja see tulevik ei ole enam kaugel, ei ole saabuva veepuuduse tõttu selles linnas enam võimalik eladagi. Jällegi tundub, et meeletu ressurss lastakse vastu taevast ja ehitatakse kummituslinnu.
