h88d uut aastat,

Hei nyydseks olengi joudnud oma reisi jargmisesse olulisse sihtkohta, Tasmaaniasse.
Elan sona otseses mottes keset vihmametsa tahtsa magimatkamise piirkonna Gradle Mountain-i vahetus laheduses. Koik ytlesid, et seal Tasmaanias pole voimalik tood hetkel leida, et ara mine sinna.
Mina aga motlesin, et miks mitte, saatsin tapselt kolm e-kirja kylalistemajadesse piirkondades, kus oleks monus keset loodust elada ja jargmine paev tuligi vastus, et tule, meie oleme valmis, kui sina oled. Ja jargmisel paeval olingi siis kohal.
Eelnes 10 h tyytut praamisoitu. Nimelt olin kuulnud et praamiga soita on vaga huvitav, hea kogemus. Otsustasin seetottu taaskord lendamise asemel siis teise variandi kasuks, 100 doltsi kallima praam. Jube igav soit oli, ka merd mooda soites on voimalik kogeda AU mandrile iseloomulikku tyhjust. Pole saari tais ja ponev nagu Rootsi reis. Lihtsalt ookean ja suht hall ja vihmane, paris nagu laanemeri.

Kiire ylevaade kohapealt. Imeline varske ohk ja karged temperatuurid. Kui kohale joudsin oli ohtul 8 kraadi. eelmisel paeval olla mae otsas lund sadanud. aga nyyd olen harjunud. on siis sydasuvi. Elan ja tootan yhes kenas kylalistemajas-restoranis koogitydruku-ettekandjana, iga vaba hetke naudin sonajalgu, samblaid ja elu tais metsa, mangin didgeridood ja lihtsalt, veelkord, naudin. homme lahen kahepaevasele matkale telkima. koik on siin vaga kenad ja taiega vastand tooandjate moistes glen helenile siis. koik on kohalikud, ma ainus vooramaine tooline, enamus kliendid kah austraallased voi siis ameeriklased.

muide, paris lahe on! Monus!

Pikem jutt tuleb kunagi hiljem.

Udu, Tasmaania loodeosa.
...............................................................................................................................................................

kallid s6brad, Melbournest seekord!

Lyhike ylevaade mu tegemistest. Mu h88letamise semu Sarah lahkus veel samal p8eval Adelaidest edasi Sydney suunas, mina otsustasin j88da.

Oma esimesed p8evad Adelaides veetsin oma "g8ngsta perekonnaga", ehk siis haaletades viimast kyyti pakkunud tyypidega ja yhe tyybi nelja oega. Vaga ponev oli. Kohe sai tutvust tehtud Adelaide ooklubide ja ooeluga ja mindki tutvustati kui yht odedest. Ahh nad on nii armsad. Ja kuigi ma pole neid nyyd tykk aega nainud, helistas mu "gangsta vend" veel ykspaev ja kysis kas minuga on ikka koik korras ja kas mul raha ikka on.

J6ulud Adelaides kulgesid igati edukalt. K8isin isegi kirikus j6ululaule kuulamas oma hollandlannast t88kaaslasega Glen Heleni p8vilt, et t6eline j6ulutunne tekiks. Ei tekkinud ta midagi. Kuigi enam nii kuum polnud, k6igest 30 kraadi, punase sydame 40-ga v6rreldes, aga siiski.
Uskumatu, aga t6eline j6ulutunne tekkis hoopis stiilses pubis, kus ylesvuntsitud vanas stiilis j6ululaule m8ngiti.
See oli siis j6ululaupaev. Austraalias on t6eline j6ulup8ev aga hoopis 25 jaanuar. M88dus see siis j6ulul6unaga Alice Springsis kohatud muusikust s6bra vanemate pool, nende Adelaide kodus. Oli m6nus. Peale minu oli sinna veel kolm rootsi seljakotirandurit kutsutud. Igati tore ja soe koosistumine taas.

Edasi, elu turistina ja kippusin kohtama igasugu imelikke tyype. Et siis 8 p8eva Adelaides oli kohe kindlasti piisav et vaatamisv88rsused 8ra n8ha, kohata suures konsentratsioonis segaseid inimesi ja tekkis tahtmine taas teele asuda.

H88letasin end koigest 750 km ida poole, Victoria osariiki, Melbourne-i. Kaks autot, kaks paeva. Viimane juht oli nii kena emalik tyyp, pakkus mulle veel rahagi kui kohale j6udsin. AAhh, h8id inimesi j8tkub. Ei, muidugi ma ei saanud seda vastu v6tta.

Ja siis Melbourne, asfaldidzungel suurlinn, rahvamassid, prrhh. Temperatuur vist alla 20 kraadi. Igastahes jai mul eelmisest rannakust kripeldama, et ei j6udnud ma siinset kihvti muuseumi ajapuuduse tottu korralikult labi kaia. selle mure lahendasin siis eile ja nyyd saan siis lahkuda. Inspireeriv koht see, annab hunnikute viisi ideesid, pluss jahedam kliima ja kiire ajutoo taas:)
Midagi paris uut kah, kaisin selle poolkera korgeima pilvelohkuja tipust Melbourne vaadet oises tuledesaras nautimas. Igale poole kuhu silm vottis, oli linn, huuh.

Homme hommik praamile ja Tasmaania, here I come, juhhuu. Tundub et toogi voib mul olla seal eesootamas !!! Ei tea kuis seal moblaleviga on, aga ehk netti ikka saan et oma tegemistest pajatada. jagatud mured lahvad ju ikka pooleks ja roomud saavad topelt. Eks paistab kuis seal kulgeb, peaasi, koht keset vihmametsa ja muust asustusest suht kaugel.

Aa ja eilne uusaastavastuvott oli igati lahe. Linna peal siis erinevad suurkontserdid rahva lobustamiseks, valisin ladina rytmid jazzises kastmes. Ilutulestik 360 kraadi. Pidu j8tkus ylimalt hea huumorisoonega onnistatud inimestega mu kylalistemajas. Et oli kihvt. Tuleb kihtv aasta!

Kihvti aastat kallid sobrad, kallis kodumaa. Sel aastal juba n8eme.

Reet, Melbourne

Hyva j6ulu Adelaidalt Adelaidest

No tervisi siis,

tundub et olen oma rannakutega joudnud lopuks siia, kuhu alati joudma olen pidanud sel mandril, Louna-Austraalia pealinna, Adelaide-i.

Teekonnast:

Noh,mis juba alustatud,tuleb lopule viia, ehk siis endale salaja pystitatud eesmark oli kontinent poidlakyydiga yletada. Pohjast keskele ju poidlakyydiga sai tuldud ja nii ka louna edasi minna tuli.
Ja lykkasin tagasi igasugu kellegagi soidukulusid jagavad kyydipakkumised (yks oli isegi tasuta), missioon tuli lopule viia. Polnud mul suurt aimu kuhu minna, vaid et suund lounasse, viskasin siis ykspaev kulli-kirja et adelaide voi kohe melbourne ja saatus tahtis vana hea adelaide-i. Alice Springs lihtsalt pole koht kus kerge otsuseid langetada, kuumus ei lase moelda.

Kuna mind pidevalt hoiatati sellel loigul yldse mitte haaletada, otsustasin seda siis turvalisuse huvides vahemalt yksi mitte teha. Rannukaaslaseks endine tookaaslane Glen Heleni paevilt, austraallana (real aussie lady) Sarah.

Aga pisut eelnevat juttu kah. Glen Helenis tootasin siis kokku tapselt kuu aega. Loodus oli imekaunis ja elamused matkadelt tugevad, aga tookeskkonda ma ei suutnud valja kannatada. Sada ajuvaba tobedat reeglit, joogivett pidime endale ostma (kui soolast kraanivett voi haisvat vihmavett juua ei tahtnud) ja mingeid boonuseid polnud olemaski,
pigem karjuti su peale ja lollid reeglid voisid iga paev muutuda. kaua sa sellist jama ikka kannatad, uhke eestlasena, otsustasin,et tuleb lahkuda ja pustipai. Lisaks ma ei teeninud ka seal suurt midagi.

Aga loodus oli lihtsalt nii kaunis et ma lopuks ei teinud sellest negatiivsest tookeskkonnast valjagi ja olin koigest yle. Voiks oelda et taaskord leidsin end. Palju voimsaid elamusi yrgse ilmega maastikust.

Rohkem kui 2 nadalat tagasi pakkisin koti ja kolisin tagasi Alice Springsi. Veetsin monusa nadala oma vanade sopradega, kellega varem ja nyyd taaskord maja jagasin. Igav juba ei hakanud, igal ohtul toimus midagi, lisaks oli teisigi majakaaslasi tabanud didgeridoo pisik ja ostsid nemadki pille ja ohtuti sai koos jammitud, kuniks nad ykshaaval lahkusid austraaliamaalt. Koige raskem on randamise juures need head-aega ytlemised. Lisaks sai vanas heas didgeridoo poes jammimas kaidud ja vanu sopru-muusikuid kohatud. Lahe!

Siis lopetas ka Sarah Glen Helenis too ja hakkasime koos 1500 km Adelaide poole haaletama. Oleksin voinud koos temaga seal glen helenis tootamise tegelikult lopetatda aga uhkus ei lubanud seal kauem tootada ja seega saigi alice springsis nadal aega senini seanahka veetud.
Alice Springsist oli ikka vaga kahju lahkuda, onneks olid parimad sobrad lainud juba enne mind ara-ara. Tunne oli nagu koliks kodust valja vmt. Tulin ju 2ks nadalaks, aga jain kolmeks kuuks, ses kohas on midagi vaga vaga erilist.

Kaks paeva ja yks oo teel, adelaide, here we come!@
Esimene kyyt (a 600-700 km) viis meid Coober Peddy nimelisse kaevanduslinna. Maastik oli seal vaga karm, vaga lame ja korgusid seal vaid liivahunnikud, mis tekitatud siis aukude kaevamisest maasse, et sealt opaale katte saada. Aborigeeni keeles tahendabki Coober Peddy - valge mees kaevab auke.
Selle tyhja maastiku kohal korgusid hiigelsuured pilved.
Tegu on austraalia koige karmima kliimaga kohaga, kus talvel vaga kylm ja suvel voivad kraadid kyyndida 50-ni, seega on seal paljud majad poolenisti maa sisse ehitatud. Nimelt on seal targem maa all elada, temperatuur stabiilsem.

Oobisime meiegi yhe sobra sobra pool majas, mis oli kalju sisse uuristatud. Vaga ponev, nagu elaks eriti monusas kuiva ohuga keldris. Veetsime seal linnaksese ka ohta oma voorustajaga kohalikus pubis, kus veendusin, et ses karmis kliimas suudavad elada vaid karmid tyybid. Aga noh, meie suhtes oldi yldjoontes sobralikud.

Coober Peddy meenutab maailma loppu, paljud selleainelised filmidki seal filmitud. vaga ponevad hiigelsuured pilved ja paikeseloojangu, -tousu varvid.

Jargmine paev haaletasime paar tundi ja peale vottis meid seljakotirandureid tais tuuribuss. Kuna tuurilised olid koos veetnud juba 6 paeva olid nad igati onnelikud nn varsket verd nahes, me kah, saime taas a 500 km edasi. Tee oli tais taaskord veel kordades suuremat tyhja valja kui ma oma elus varem nainud olen.

Parastlounaks joudsime jargmisse suuremasse kaevanduslinna, Port Augustasse. Sealt saime juba poole tunniga kyydi. Nimelt astusime sisse suurte rekkate ehk maanteerongide tanklatesse, keegi kyll rekkajuhtidest lounasse, Adelaide poole, niipea ei suundunud, aga pohjapoole minejad lubasid raadiosaatjatesse teate edasi oelda et seal ja seal tanklas ootavad kaks haaletajat kyyti. Ja oige pea saabuski meie kolmas kyyt viimaseks 350 km-ks. ydini uhke maastur kalli karavani ja kanuudega, subwwooferid tympsumas ja valja astusid sealt igati musklis kahtlased tyybid. Aga kohutunne ytles et nad OK ja oligi vaga lobus saabumine hea muusikaga Adelaide-i. Lisaks majutati meid yhe rannulise oe poole ja sai koos veel yks vagev pidu maha peetud, tegu oli perekonnakokkutulekuga (osalt aborigeeniverd), meenutasid leebeid g8ngstasid, v8ga p6nev. Ja meid koheldi seal nagu vanu tuttavaid, taaskord sai didgeridoo-d m8ngitud. voikski oelda et seda randu iseloomustav sona ongi didgeridoo.

Aga Adelaide-st siis. Lopuks on kliima, et kannatab olla, hirmpalav kuumus enam ei vasita. Ohkkond linnas vaga loogastav, ei tundu just suurlinnana. Pungil on see pubisid ja poekesi. Motlen et vast nadalakese olen siin, votan rahulikult!
Ja miuke toiduturg siin on, miuke valik, oehh, see et toeline maiuspala gurmaanidele. Nt sada erinevat juustu lopuks valida, musta leiba jne, juhhuuu... Ja koik ju varske, elades Austraaliamaa keskel, oli enamus toidukaupa transporditud mandri yhest (Darwin pohjas) voi teisest (Adelaide lounas) otsast. Elagu varske maitsev toit ja voimalus valida!

Kaunist joulu ja h88d maitsvat uut aastat!

Vaga vaga tahaks teile ka pilte yles laadida, aga arvestades kui aeglased on siin arvutid ja kui palju mul malukaardil pilte ning kui aeglaselt protsess toimib, ma passin. Kirjutan siis juttu ikka vahemalt.

Olge m6nusad!

Adelaida, Adelaide

Dingo jalgedes...

Hei kallid sobrad!

Nii palju on moodas kunas viimati siin sydant puistamas ja oma roome jagamas kaisin.
Nii palju on olnud, nii palju on oelda, et ei teagi, millest alustada.

LISAN SIIA AJAPIKKU UUT TEKSTI YHA JUURDE, aga alustagem algusest ...

koik on korras ja olen jatkuvalt onnelik.
Tana sain oma teise aasta viisa kah katte, ylehomme saab mu esimene viisa labi, uskumatu kui viimasele minutile nad asja jatta voivad, aga ma ei muretsenud kordagi.

Elan ikka keset Austraaliamaad, keset korbe.
Alice Springsist lahkusin a 2 nadalat tagasi, a 130 km laane poole, Glen Heleni nimelisse kuurortisse toole.

Aga Alice-st siis.
Raske raske oli sealt lahkuda, ei suutnud otsustada, jaada voi votta siht Adelaide-i. Ses kohas oli lihtsalt midagi erilist. Viskasin siis mynti, et kull voi kiri ja igakord ytles see mulle et jaa, jaa siia.
Joudsin seal Alice-s veel kaks korda oma elukohta vahetada. Ja kohtasin niipalju toredaid inimesi. Oli niipalju nalja, toredaid juhtumisi, kihvte pidusid.
Viimased nadalad jagasin koos teiste seljakotiranduritega erinevatest rahvustest maja ja koik vahvad inimtyybid olid kuidagi sinna majja kokku sattunud. Igastahes oli mul peaaegu sama tore kui Dave-i juures kushetisurfarina elades. Just nimelt elades, tundsin end sealgi nagu kodus. Ja see viimane koht oli siis kah vaga odus.

Elu keset korbe
Vett on vahe voi siis vaga palju. Nimelt sajab siin a 4 paeva aastas ja joesangid on alaliselt kuivad. Isegi kohalikud on onnelikud kui vett joes naevad. Ja loomulikult on mul onnestunud siinolles vihma-tormi-yleujutusi naha. Ja toega, teed on olnud kah yleujutatud, arauhutud jne. Kohake kus paregu elan, oli aga paar paeva tagasi saareke keset korbe, kuna teed olid tulvavete poolt ara loigatud, ei saanud keegi siia tulla, lahkuda kah mitte. Vaesed turistid kes siia toppama jaid. aga mina nautisin vihma taiega, vaga varskendav. nyyd hakkab koik rohetama, lilled oitsevad, pilvedena oo ja paevaliblikaid jne jne jne. ja muudkui kinnitan klientidele-kiirustavatele turistidele, kel 3 paevaga vaja kogu kesk austraalia sh Uluru ara naha, (eriti endast vanematele:), (nagu miski elutark guru juba voi nii:), et jarelikult pidi nii minema ja nautige seda.

Alice-s elades lihvisin siis oma didgeridoo mangimise oskust, olin alaline kylaline yhe didgeridoo-poe tootubades. ja nyyd-nyyd on mul oma pill kah, tootasin kovasti et raha selle ostuks teenida ja nyyd on ta minu. didgeridoo-d ostes peab nimelt proovima niipalju pille, aga kui mangid seda oma, seda oiget, tead et see sinu pill. oi kuidas ma tahaks musaklippe siia yles laadida, aga ei tea kas kunagi nii uhke arvuti taha siinkandis satun mis yhe paevaga asja yles laeks:)

tootasin seal Alice-s veel yhe nadalakese korbepargi koogis ja oli taas uhkeid ohtusooke, aga nii vip-e enam mitte.
olin ka vaga haige vahepeal, palavik ja meeletu kuumus oues. ohukonditsioneeriga toas aga higistada palavikku valja ei suuda, et siis paranesingi kuuma paikese kaes.
ja raha loppes vahepeal taitsa otsa, see oli paris naljakas. Tood kah paugupealt ei leidnud. ja siis ma olingi vaga vaga haige ja pidin veel koonerdama kah. aga raskused teevad tugevaks. terveks sain tanu kyyslaugule, elagu vanad rahvatarkused ja kallis jama apteegist mind pormugi ei aidanud. Ja elagu head sobrad, tanud mu heale prantsuse sobrale, kes minu eest hoolitses ja tagasi korbeparki ajutisele toole sokutas.
igastahes seljakotirandurid hoiavad kokku.

ja need siis olidki raskused. Muidu elu jatkuvalt lill.
Tulin siis Glen Heleni nn kuurortisse toole, suht masendav koht muidu - majutus-baar-restoran (vaga vana sisustus, kitsid omanikud), aga loodus on super. Ahh see on eriliselt ilus. Kaljud, maeahelikud, laiad joesangid ja koik need on varvilised. Kivikurrutised jooksmas mooda maeahelikke. Igastahes olen neid asju unes nainud varem, kunagi vaga ammu, lapsepolves ja nyyd ma olen siin.
Neis maeahelikes siin on midagi vaga himaalajalikku.

Kaisin ka nn soolomatkal. Kaks ood looduses, magasin meeletu suure tahistaeva all, silmapiiril jooksmas igas ilmakaares maeahelikud, yks maeke ilusam kui teine. Tahti naeb ka horisontaalsihis. Isegi telgis ei taha enam magada, monus lihtsalt voltida telk madratsiks ja magamiskotis kogu seda ilu nautida. yleeile kaisin seda ilu ka ohust nautimas, nimelt on siin turistide lennutamiseks helikopter (ilma usteta, juhhuu) ja see oli moistagi imeilus.
oma matkal sain teha midagi harukordset korbes, yletada jogesid. mudasel kaldal vaid minu ja dingo jaljed. sillerdavad monusad tulvaveed, nagu meie kevadel, labipaistev vesi, saraval kruusasel pohjal (maletan ikka kui lapsepolves kurekaed sain varakevadel ojas solberdades) aga nyyd nii soe, hyppa aga sisse. ahh, elu on lihtsalt kaunis.

... jatkub ...

Reet, Glen Helen

Sydame sydamesse ...

... ja sydamest sydamesse ....
Et elu nagu lill ja tahaks siis natuke oma tegemisi teiega samuti jagada, kallid sobrad!

Kus on randuri kodu...
Ikka veel ALICE SPRINGSis. Et siis kaks nadalakest olen siin mooda veeretanud. Meeldib, jah.
Riburada pidi siis olnust.

Oine vaade Alice Springsile mae otsast

Et siis suht keset mandrit...

Selle lyhikese aja jooksul olen suutnud juba oma elukohta Alice Springsis vahetada. Kui veel eelmisest sissekandest maletate siis maabusin oma roadtripilt otse eramajja Alice Springsi aarelinnas, et tasuta oomaja kushetisurfiklubi kaudu nautida. Kuna mu esimene voorustaja omab majaomanikuga kokkulepet et yle mone paeva tal korraga jarjest kylalisi majas viibida ei tohi, kolisin parast nelja paeva sealt valja, linna teise otsa, nn paremasse ja rikkamassegi linnaosasse, lausa golfiraja lahedusse.

Uuteks voorustajateks Dave ja Paul. Nemad siis nyyd kohe kindlalt parimate kushetisurfi voorustajate edetabelit juhivad. Pohjuseks superlahe huumorisoon. Lubati olla kah nii kaua kui aga tahan. Et varsti kaks nadalat juba kukub.

Maja on eelmise kohaga vorreldes piisavalt sassis ja asjade mahapillamine ei tundu enam probleem. Kui eelmises kohas pidi kogu aeg turvalisuse huvides uksi lukustama ja kardinaid akendele ette tombama, siis siin mitte.

Hoolitsetakse minu eest vaga haste, teinekord tehakse syyagi. Ja aeg-ajalt saab nendega kohalikus kantristiilis pubis kah kaidud. Ja see on koht kus saab lopuks tantsida kah. Ja kui see saluun kinni pannakse, siis lisaks sellele kohale on siin kasiino, kus jallegi saab tantsida. taiesti uskumatu, aga austraallased tantsivad, vahemalt siin linnas.

Ja miks mulle see linn veel eriti meeldib, see on maeahelike vahel, supervaated ja siin on kultuuri ja kunstiinimesi. vaga-vaga ponev. ja vaga-vaga palju aborigeeni kunsti galeriisid kah ja tegu lausa didgeridoode metsaga, meeletu valik, kain ikka vahel poekestes proovimas et selle pilli puhumise oskus kaest ara ei laheks. vahepeal aga tinistan parmupilli.

Kust randur raha saab

Ja nadalakese kaisin siis tool kah. palk oli hea, too oli kerge, seltskond super. Nimelt tootasin siis restoranis koogitydrukuna, kus olin abiks suure gala-ohtusoogi (800-le inimesele) ettevalmistamisel. Nt esimesel paeval koorisin 25 kg sibulaid ja loikusin nad koik ara kah. ei nutnud kordagi, sest me eestlased oleme tugevad. Muide mu praegused kushetisurfi voorustajad Dave ja Paul teadsidki Eestist varem vaid seda, et meil on vaga tugevad mehed - nainud rammumehe ja naistekandmise voistluse klippe ja muud suurt midagi.

Aga jatkates siis koogitydruku karjaariga. Et vaga lahedad kokad olid seal. Peale minu olid koogis koik mehed. Peakokk (the cheff) hindu juurtega uus-meremaalt, abikokk (second cheff) jallegi hindu juurtega, fidjilane. Molemal oli onneks huumorisoon. Lisaks minule oli veel kaks ajutist tootajat seljakotirandurid prantsusmaalt.

Aa ja seal restoranis tootades sain proovida ka ettekandja tood, uskumatu, senini olin sellise too enda suhtes igati valistanud. Oli siis tahtis ylipidulik ohtusook 50-le inimesele, kus koos AU kultuuri-keskkonnaministeeriumi inimesed. A jah pidin olema ise kah vaga kammitud ja pidulik, yleni mustas, selg sirge ja suur vaagen kae peal tahtsate inimeste vahel kondima, keeruliste nimetustega (meelde jaid onneks) suupisteid pakkuma, kusjuures narvi polnud kohe mitte sees, valismaal juuh. suppi kellelegi sylle ei loksutanud.

Ja sain siis kuulsat AU rockansambli Midnight Oili endist solisti ja praegust keskkonnaministrit Peter Garret-it seal naha ja isegi paar sona juttu raakida (teemal, harra kas soovite vyrtsikat india lihapalli mangokastmes), taiesti keskkonnavalisel teemal, voi siiski, see on ka ju vagagi keskkonnaga seotud, mis poleks. Et VIP ohtusook.

Aga seoses keskkonnaga Alice Springis hetkel kuum teema uue uraanikaevanduse avamine ja loomulikult on siin margata kohalike vastutegevust ses suhtes, tana kaisin kohalikus keskkonnakeskuses, akkist saan minagi sellele varsti kaasa aidata. Ilgelt ponev taas!

Aga nyyd siis motlen mis edasi saab. Tookohti siin on muidu, palavus on ka super, aga vaga igavat tood teha enam ei taha. et pole valistatud kah, et varsti porutan adelaide poole edasi nii et tolmujutt taga. Sest kui sellele palavusele ikka mu pohjamaine keha vasta ei pea, pole midagi teha.

Aga teha siin tegelikult veel nii palju, ronida magedes, lahe botaanikaaed, korbepargis kaisin nyyd ise kah turistina ja nii nii edasi.... akkist laenutan ratta ja lahen 240 km pikkusele loodusrajale, just-just distantsid on pikad ka loodusradadel. Juba mitu paeva veeretan seda motet aga tegudeni pole joudnud. Noh see palavus ei kutsu eriti matkama kah. Eile tegin aga trenni Dave-i maanteerattal, muidu suudab siin vaid jalutada. Aa basseinis kaisin kah ykspaev.

Kaks pildikest Alice Springsi korbetaimedele pyhendatud botaanikaaiast. Botaanikaad mis tutvustab siis korbetaimi, osa sellest mae otsas.



... aga koige tahtsamast, lopuks ... Retk Austraalia sydame sydamesse

See kivi, see on rohkem kui kivi. See on imeilus.

Et siis votsin ykspaev katte ja hakkasin Punase Kivi poole haaletama (450 km Alice Springsist). Paul viskas mind hommikul heasse haaletamisekohta ara ja ajal kui ma autost kotti valja tirisin, juba yks teine auto peatus, et mind peale korjata ja sain siis kyydi poialt vibutamata ja sihtkohta valja. Super. Kohale joudes, selgus et mitte kuidagi kohe ma kivi juures ood veeta ei tohi, telgiga voi ilma. Kontroll pidi olema kova, nagu sojavagi - lampidega pimeduses vosa labi kammimas oo hakul.

Kuna nad ei osanud oelda kui suur trahv oleks, otsustasin siis Ayers Rocki kuurortisse telkima jaada. See oli ikka nagu linn lausa, moblalevi, supermarket, sada hotelli ja majutust igale maitsele, rahakotile. Hirmus. Ma olin nii valmis metsas telkima, et isegi kaamera laadijat vmt polnud kaasas, ammugi ei oodanud ma moblalevi.

Kuna arvasin et parem mitte paikesetouse-loojanguid kaema minnes haaletamisele pimedas lootma jaada, ostsin kohaliku bussipileti passi (hirmsa raha eest muidugi) millega teatud kellaaegadel sai kive kaemas kaia. see ongi olnud suurim valjaminek siiani, muidu onnestus ju siia Darwinist peaaegu 0 eelarvega tulla.

Aga elamused mis ma neist kividest sain olid suured. Vaga inspireeriv, tegid meele selgeks. Eriti meeldis mulle Uluru naaber Kata Tjuta - aborigeeni keeles mitu pead ( e Mt Olga). Voimas. Kuigi nende kivide kylastamine on ylimalt turistlikuks tehtud (pidevad voorivad tuuribussid, ringteed, tarastatud rajad, paikeseloojangul Uluru ymber tiirutavad helikopterid), suudad seal jalutades kogeda ikkagi midagi seletamatut, midagi vaga-vaga erilist ja isiklikku. Pole siis ime et tegu vaga pyhade paikadega.


ULURU The Rock ... Ayers Rock ...


Lahemalt

Kata Tjuta, Valley of the windsMinu lemmikkoht, kaisin siin kahel
jarjestikusel paeval ja viimasel paeval istusin siinsamas paar tundi jutti, sest lihtsalt nii hea oli. Kui kaunis kodumaa ja himaalaja maed valja arvata on see ilusaim paik maailmas.


Olge siis jatkuvalt r66msad ja r66sad!

Elu on lihtsalt nii kaunis!

Reet, Alice Springs

P8idlakyydiga Austraalia sydamesse

ehk poolel teel Adelaide-i

ehk taaskord teiselpool kaljukitse p88rijoont.

No tervised, kallid sobrad! Olen j6udnud oma rannakutega Austraalia sydamesse.

Aga riburada pidi, olnust.

Elu endiselt nagu liblikas.

Pildid enne...

Mu oma kaekestega valmistatud didgeridoo, paraku jai maha liblikafarmi, kola polnud just vaga hea.

Heade sopradega liblikafarmist ehk teist korda Lietchfiledi Rahvuspargis

Haalteamine. Peatus teisel paeval. MatkaleEE!! Elsey Rahvuspark.

Leia pildilt 1 krokodill

Leia pildilt 2 krokodilli

Minu esimene kylaline mu uues liikuvas seljakotti mahtuvas kodus.

Alice Springs here I come, on the road again. Kolmanda paeva algus, vale koht haaletamiseks.

Minu kyyt viimasel 1000 km-l.

Naide kohalikust lahedast teemajast-pubist, mis ei hiilanud mitte puhtuse, vaid hingega.

Juttu kah ...

Viimased paevad Batchelori liblikafarmis

Vaga loogastav on olnud ja kuumuse tottu eriti motlema ei pea, st ei saagi, isegi kui yritad. Aju lihtsalt keeldub tootamast. Aga see ongi hea, vist...

Tulnud mul teha siin igasuguseid toid, alustades tualettide kyyrimisest, lopetades mango-piimakokteilide vorpimisega.
aga ponevaim toine elamus on olnud dzunglimetsast uute liblikate pyydmine. nimelt suure ja kasvava kuumuse tottu ei onnestu sugugi liblikaroovikute yleskasvatamine (mis muide hetkel juhtumisi minu hoolde on usaldatud, loodan et pohjus pole selles:)) ja suremus vaga suur.
Seega tuli liblikamajja turistidele imetlemiseks uusi isendeid juurde pyydma minna, sest polnud seal suurt midagi enam imetleda. ja nii ma kalpsasingi liblikavorguga lopsakas metsas plankjuurtega puude vahel yle ojasangide hypates ringi. liblikaparv ees, mina vorguga taga. et siis koike professionaalsem too bioloogile mis ma siiani AUs teinud olen.

aga alles moni aeg tagasi olin torumehe abiline ja roomasin punases tolmus maja all, et paigaldada voolikuid. ykspaev pyydsin janeseid. nimelt on siin turistidele patsutamiseks lemmikloomad ja saab seda teha vorkudest saras, mis tais janeseid ja merisigu, papagoisid ja paabulinde. aga janeseid liiga palju ja avanes siis nn lemmikloomafarmi telgitagune otse turistide silme ees. juba mitu ohtat oleme haad janesepraadi nautinud.

Aga kas ka midagi kasulikku teinud olen. Ikka!
Oppisin selgeks didgeridoo mangimise. olen nyyd endaga ytlemata rahul. kaks paeva harjutasin nn ring- voi siis tsirkulaarset hingamist. didgeridood tuleb pidevalt puhuda ja samal ajal kui nina kaudu sisse hingad peab suutma suu kaudu survega ohku valja puhuda. egas ta nii lihtne polegi. sai tykk aega veeklaasis korrega harjutatud. ja kui asi juba pilliski onnestus siis kolmas paev oli tagasilook, midagi ei tulnud enam valja. jatsin kohe kaks paeva vahele ja alustasin harjutamisega uuesti, ja tuligi valja neljandal paeval, viiendal juba vaga hasti.

Hetkel ehitan endale paris oma didgeridood. Seega olen ikka ytlemata onnelik et just siia kohta sattusin, kus voimalus seda pilli nii mangima kui valmistama oppida ja votta inimesed, kes oskavad sind opetada. Imeline, bjuutiful!

Aga didgeridoo valmimisest siis...
ykspaev asusin paari kolleegi ja teist sama palju kohalikuga eukalyptivosa (bushi) poole teele.
Otsisime WOOLLYBUTT-i nimelise eukalypte, mis termiitide (white ants) poolt oonsaks uuristatud. kui just puu kyljes termiidipesi ei nae, annavad sobivast puust marku kuivanud oksad. kindluse mottes voiks enne saagima hakkamist veel kasidrelliga puu oonuses veenduda.

Puud valja valitud, sobivad tokid olal, hakkasime neid autokasti vedama, koorepraht ihule kleepumas, higi voolamas, mustus muutumas sojamaalinguteks. siis tuli akki ei tea kust tolmupilves motikal kihutades yks aborigeen. Nimelt olime koik valged ja ilma aborigeenide loata sel alal didgeridoo puusid maha raiuda ei tohi. meiega kaasas olnud asja juhtiv mees muidugi jattis meile mulje et asi nyyd tosine ja tuleb joosta vmt. siis tuli valja et nad motikamehega vanad sobrad. No worries mate!

aga vaga ponev retk oli. Muide igasugu joekestes voi ojakestes voib siin krokodille olla ja margidki hoiatuseks yleval, ujumine keelatud, ettevaatust krokodillid.
aga palju olin siis kuulnud et kuidas keegi minu kolleegidest kaaswwoofijatest on kainud kellegi kohaliku juures kylas. ja alati asub kohaliku elupaik kuskil bush-is (kuskil vosas keset konnumaad) ja oiget maja neil kunagi nagu polegi, enamasti lihtsalt katus ja heal juhul miskid olematud seinad. olin siis vaga huvitatud milline see tyypiline pohja-territooriumi inimese elamispaik keset bushi valja naeb.
juhtusin siis nagema elamist, mis koosnes karavanist, hunnikust rampsust ymberringi, koerakari ja sead kalpsamas ringi, vana auto kastis kasvamast teatud poosas. Muidu koik siin ymberringi vaga-vaga elutu valimusega, kuiv ja pruun, tolmune, maapind ei olegi punane, pruun. aga vihmad pole kaugel ja siis peaks koik taas ellu arkama.

Kliimast. Kuum on jah, ohuniiskus suur. higi voolab koguaeg ja ojadena, sh ka parast kylma dushi ohtul. aga olen vist juba harjunud. Igastahes hea kui suurt midagi selga panema ei pea. Bikiinides saab nii tood teha, rahvuspargis matkata, didgeridood ehitada jne, mis elukesel viga. ja alati saab vette hypata, jaakulmi jooke nautida jne.

ja isegi palgalise tyyotsa leidsin. wwoofin ikka liblikafarmis edasi, aga kain kah raha eest mangosid loikumas. need palgalised tootunnid on kyll suht olematud aga abiks ikka, et edasi liikuda.
Jargmine nadal siis alustan monepaevast teekonda AU sydamesse, Alice Springsi (seal lahedal ka see kuulus punane kalju on). Pisut tood sealgi juba ees ootamas. No igastahes mul kurss siis ikka Adelaide peale, kui kaarti vaadata, koigest manner yletada ja Alice Springs poolel teel (1500 km kaugusel minust ja siis jargmised 1500 km Adelaide, jee). Kuidas ma sinna lahen, veel ei tea, aga see mulle ju meeldibki.

ROADTRIP AU sydamesse

et otsustasin siis, et endiselt ei taha eriti siin Austraalias suuri summasid kulutada ja tundus m6tetu yle 300 AUD puhtalt bussipiletile raisata.

Egas midagi, haaletama, yle 1400 km l8bi troopilise (pool)korbe. St kui ma arvasin et olen sadu ja sadu kilomeetrit tyhjust ja avatud maastikke juba n8inud (retkel Perth-Broome), siis nyyd voin 8elda, et tyhjus v6ib olla kordades mastaapsem.

See oli siis kolmapaev kui pakkisin oma koti, meisterdasin papist sildi kirjaga "Alice Springs" ja meisterdasin tshillidest ja igivanast kokakoolast sprei - enesekaitsevahendi, igaks juhuks.

Liblikafarmi perenaine viskas mind suurele maanteele ara ja teekond algas, 1400 km suht horeda liiklusega maanteed labi mandri kutsumas.

Kohe esimese 10 min jooksul vottis mind peale kohalik daam Nikki, esimesed sonad tema suust olid, et sa ei ole ju sarim6rvar, eks. Ei ei!

Temaga joudsin 300 km edasi kohakesse nimega Katherine, mis kuulus oma hea didgeridoode valiku poolest. ei olnud mul kiiret edasi liikumisega kuigi kell oli alles 2. ostsin sealt siis esimese asjana telgi ning elustamisvooliku (voolikuga seljakoti vee kandmiseks), asusin kohalikku kylalistemajja laagrisse ja hakkasin didgeridoosid puhuma erinevates poekestes. Palju haid pille oli, aga mote veelgi suurema koormaga edasi h88letama asuda ei paelunud.

Teine paev. Uus hommik. a 15 min haaletamist ja peale vottis mind toole suunduv kohalik mobiilivorkude firma toomees. Edasi sain vaid 100 km. Taas tore inimene, soidutas mind kuumaveeallikaid ja vihmametsagi vaatama, pisut maanteelt korval. Seal muidugi olin kadunud, otsustasin sinna oobimagi jaada et ohtuhamaruses tuhandeid nahkhiire saagijahile korraga lendamas naha. Kell oli alles 10 hommikul, vaegade laisk haaletaja ja labitud oli siis kokku napp 400 km.

Aga asi oli seda vaart. ohtusel jalutuskaigul nagin elu esimesi vaba looduse krokodille kahest erinevast liigist, madusid ja siis neid suuri nahkhiiri (lendkoeri) korraga saagijahile lendamas nii et taevas mustab. NB nagin isegi kuidas madu kala vee all kagistab, ilgelt ponev. aga eriti monus oli ohtuses pimeduses tahistaeva all soojaveeallikas ihuyksi keset dzhunglit monuleda, austraallased ju yldjuhul pimeduses metsa ei roni. ja peaasi, tegu oli yleujutatava vihmametsakesega (hetkel muidugi kuiv).

Kolmas paev

onnestus siis peagi kyyt maanteele vihmametsast tagasi saada ja uus paev haaletamist algas.

Polnud just kerge. Liiklus juba vaga hore, keegi teine mandrit yletama ei kipu (vaid yks suurem asustus enne Alice Springsi teel, enamus vaga vaga vaikesed aborigeenide kylad, pluss moni teemajake). Turistide autod inimesi kraami tais ja neid nagunii vahe sinnapoole suundumas. Kohalik niisama iga paev kah nii pikki vahemaid ei soida, teadsin et mu ainus lootus on see mida siiani siinsetel teedel koige enam kartnud olen- maanteerong ehk siis ROADTRAIN.

Paraku see koht rahvuspargi ristil polnud just haaletamiseks parim. Kompisin siis paar kilomeetrit tagasi Mataranka linnakesse. Kergelt hakkasin juba muretsema, et kas hiljemalt pyhapaevaks ikka kohale jouan, voi pean bussi votma. Taastusin siis jaakylma piimakokteiliga ja veendusin veel viimast korda internetikohvikus, et mind too ikka Alice Springsis ees ootab. Jargmise bussini Alice Springsi poole oli veel 7 tundi aega, et eks haaletan edasi, voin ka homme veel ehk siis 24+7 tunni parast bussi votta. Kohalikud, abivalmis musta ja valgenahalised linnakodanikud, naitasid mulle lahkesti hea haaletamise koha katte - teemaja-tankla ja rekkade parkla vahel ning asusin uuele katsele. laks yha palavamaks, juba olid mul kohalikest tuttavad, kellega paar sona juttu ajada. aga vasimus oli suur, enam ei muretsenud kuis laheb, sest sisetunne ytles et laheb hasti ja kuumus ei lasnud enam ajul moelda.

yks teisele poole suunduv rekkajuht kais mulle lootust andmas et parastlounal pidi maanteeronge Alice Springsi suunas kah minema, kyll ma kyydi saan. vaatasin et kell a 11. akkist parastlouna algab parast kahtteist, siiani pole AU ajaarvamisest sotti saanud.

Juba olin liiga vasinud et poialt visata, istusin koti otsas sildi korval, yks kohalik paar m8rkas et hoian silti tagurpidi kaes.

ja siis ta tuli, kaugusest labi sillerdava kuuma ohu, mu punane maanteerong, tombas korvale parklasse ja valja tuli sealt vaga sobralik juht nimega Sean, kes oleks mulle kyyti Adelaide-i v8lja pakkunud, sest sinna ta suundus. aga tegin siis ikka selle plaanitud peatuse Alice Springsis. Peab ytlema et kohutavalt uhke tunne oli ikka siukse suure masinaga s6ita. Harjuda tuli ainult rappumisega. Tee oli tais tyhjust, aga ponevat ja vaga punast tyhjust. Nautisin taiega korgustest.

Et tundsin nagu oleks tegu puhkuse, mitte haaletamise reisiga, aga puhkuse moiste on nagunii lai.

Et siis laupaeva hommikuks kohal. Ja hetkel olen taas kushetisurfar (couchsurfing.com), et moneks paevaks siis taas majutuse eest midagi maksma ei pea. Voorustaja, Ryan, on hull puhtusefriik, midagi maha pillata eriti ei julge, aga see-eest vaga vaga hoolitsev.

Homsest asun siis lopuks palgalisele toole Alice Springsi korbeparki http://www.alicespringsdesertpark.com.au/

olge monusad, sest elu on seda!

Udu, Alice Springs

Extrad

Pisut pildikesi, kuna net yliaeglane, vaga palju panna ei saa.
Lisan moned veel moni teine kord!



Naiteid siis elukatest siin liblikafarmis...


Eggfly

Birdwing

Galah, toeline poosetaja kaamera ees

Pyhapaevane kaik Lietchfieldi Rahvusparki, monikymmend kilomeetrit liblikafarmist. Peremees andis mulle ja yhele mu headest kolleegidest vaba paeva, auto, ning oli voimalus yks taaskordne ropult palav paev veeta vees, keset koski ja dzunglimetsa kanjoni sees.siin ujun ma tegelikult lombis kose otsas. miuke monus siidine vesi.


Lietchfieldi RP

Laupaeva vaba parastlouna. Kohalikul Batchelor-i festivalil, nautimas murul tantse ja muusikat.

Batchelor/i festivalil
Naiteks kolleege, kaas-wwoofijad

lennud-liblikad ja lillelapsed

No terviseid siis kuklapooluselt ma teile saadan!

Saabumine Darwinisse kulges igati libedalt. Kuigi jah maletan veel seda tunnet, kui raskelt tuli lahti mul viimane samm Eestimaa kyljest kui lennukitrepile astusin (moeldes, olen ma siis segane tydruk, segaduses tydruk voi molemad korraga, et taas maailma teise otsa end lennutan).
Helsinkist suurt midagi ei maleta. Franfurtis viis tundi passisin, aga Singapuris ma juba monulesin pikamaalendurite unistuste lennujaamas, kus oli olemas lamamistoolide nurk ja massaazitoolid-masinad, tasuta internet.
Koige ebamugavam oli ligi 12 tundi lennata frankfurdist singapuri, kuigi lennuk oli suur, lausa kahekorruseline, oli see pilgeni igale poole austraalia erinevatesse linnadesse singapurist suunduvaid reisijaid. olime nagu kilud karbis, magasin enamuse ajast. teenindus oli kah rahvarohkuse tottu aeglane.

Ja siis Darwin. Esimese asjana viskas lennukitunnelisse astudes, mis pealt lahtine oli, nakku kuuma ja niisket ohku. Tunne oli kohe, et kuidagi vaga kerge on olla.
Tollis seekord midagi ara ei voetud, isegi kotti ei valgustatud labi, welcome to AU ja esimese asjana sai poole viie paiku hommikul magamiskott lahti pakitud ja lennujaama porandale pikali heidetud. Ja ma polnud mitte ainuke, oli seal igasugu karvalisi ja sulelisi hommikut ootamas.

Darwin, kui Tartu oleks igas suunas 20 km valja venitatud oleks see Darwin. Ropp palavus, hommikujahedus tahendab 29 kraadi, varjus eukalypti all paeval istudes 40 kraadi.
Majutusele kulutanud olen siiani 0 dollarit. Alustuseks olin nn kushetisurfar (couchsurfing.com) uhes darwini aarelinnades, sinna sai kahe bussiga ja intervallid busside soidugraafikutes on yyratud - 30 min - 1,5h. Ja kui veel ymberistumised kah teha tuleb... Aga polnud hullu. Bussidega soitsid eelkoige aborigeenid jt randurid erinevates vanustes. Aborigeene on siin vaga vaga palju.
Couchsurfingu voorustaja Mick on aga yks lahedamaid voorustajaid keda olen senini kohanud. alustas oma tegevust pool aastat tagasi ja selle ajaga tal seal labi kainud mitukymmend backpackerit, 23 erinevast riigist. Muide mina olin teine eestlane, yks kolmest eksootikamaast. Minu ajal oli seal korraga vahemalt viis randurit. peremehe enda voodis magas kylas olev tema enda (couchsurfarist:) isa, koik randurid said pikutada erinevates tubades ohkmadratsil, samas kui peremees magas ise elutoa kushetil:) Kylmkapp oli meie tarbeks alati ollet tais. Toredad ohtud, jutuajamised, palju nalja.
NB ta lubas koik eestlastest sobrad vastu votta, kui vaja, ei peagi couchsurfingu liige olema, et andke teada, kui darwini satute.

Darwinis sai siis kah aega veedetud, veidi vaatamisvaarsustega tutvutud ja kovasti tood otsimas kaidud. kohe kui lennujaamabussist maha astusin, asusin seljakotid seljas kuulutusi otsima. Noh olukord tegelikult vaga hea polnud. Mangohooaeg kulma talve (no ei tea kus see kulm siis kull on) edasi lykkunud ja muud suurt mulle kui backpackerile ei pakutud jne. aga ma just farmitood tahan, et oma teise aasta viisa jaoks vajalikud paevad kokku saada.
et sisuliselt anti mulle lootust tood saada poolest septembrist parimal juhul. no mida kuradit, kirjade jargi peaks siin hooaeg olema aastaringne ja veel enne tulekut oli internetis kuulutusi yleval.

hakkasin siis otse helistama erinevatesse seljakotirandurite hostellidesse, byroodesse ja lopuks ka farmidesse darwini lahedal ja kaugemalegi ja nemadki midagi lubanud ja kinnitasid hooaja edasilykkumist. isegi kununurrast ei antud lootust, bussipilet aga sinna sama kallis kui lend kuskile palju monusamasse ja jahedamasse kohta. aga peaks siin pohjaterritooriumil ikka kah tiba ringi vaatama.

aga siis oli siiski nous mind toidu ja majutusega tasudes vastu votma liblikafarm http://www.butterflyfarm.net/. Ja nyyd ma tegelen siin siis sellise asjandusega nagu wwoofing http://www.wwoof.org/ tegemist yhendusega, kuhu kuuluvad mahefarmerid ja vabatahtlikud, kes neis farmides soogi ja majutuse eest tood teevad.
Chillin siis siin niikaua, kui palgalise too-otsa lopuks saab. aga mis koige parem, saan siit oma kohustuslikud famipaevad kah teise aasta viisa jaoks. See nn mahefarm tegelikult rohkem majutusasutus restoran, aga kasvatavad siis juurvilju (maailma mahlasemad porgandid vist), liblikaid ja troopikataimi. Chillin siis siin seni ja samas ei kuluta sentigi.

Koht super, eile saabusin. Elavad siin siis igasugu vabatahtlikud backpackerid, yks hipim kui teine, tatokaid ja jalaketikesi tais. Enamus prantslased. Koige hipim on aga peremees ise, nt ripuvad tal korvas tyrkiisripatsid, kaevorud, sormused ja lillelised sargikesed, india kottpyksid jne. Seoke stiil ruulib siin. Enamus olnud siin vahemalt kuu, aga ma nii kaua kyll ei plaani olla.
Sisustusest. Koik on tais buddha kujusid, bob marley-indiaanlaste-haldjate-liblikate pildikesi, palvelipukesi, viirukid jne. Palju troopilise vihmametsa taimi igalepoole paigaldatud. Ja liblikad. Siin olemas liblikamaja. Liblikas lendab posele, vaatad kuidas lombikeses nahistab kipkonn, ujub kalake. siis siin veel lemmikloomade majake janeste, merisigade, jaanalindude, rotikestega jne.
st nagu , oaasis troopilises poolkorbes. aa ja didgeridoo-d siin mangimiseks, just harjutasin esmakordselt, aa midagi ei tulnud valja, veel, ehk saab varsti teile musaklipi saata:)

ja vaba aega palju. lisaks voib restorani koogist iga aeg syya votta (kui vaid isu ses palavuses oleks) ja kylmkapist jaakylmi jooke. ja basseini sulpsata.
toost. et naudin universaalse abilise staatust kyll koogis ja ohukonditsioneeriga majabokse kyyrides ning eriti veedan aega kylmkappe nyhkides. Ega vaga kipugi kuuma paikese alla vabaohu - sauna allergilist reaktsiooni tekitada voivaid mangosid korjama. Siin on vaga loogastav ohkkond.
Ropult palav on jah, aga iga paevaga harjun rohkem.

et elu on liblikas

Udu,
Batchelor, Pohjaterritoorium
(100 km Darwinist Alice Springs-i poole)

Juurte juures

Ilmselt olete kuulnud, kallid sõbrad, või isegi näinud:), ma praegu tagasi Eestis. Tulin tagasi oma juurte juurde. Aga seekord olen siiski kodu käimas.

Naasesin siis kodumaale 9. juulil. Elevust oli kui palju!

Missugune rõõm oli nt näha taas kuuske, kaske, võilille ja seda rohket rohket rohelust.

Kohata taas väga tähtsaid ja kalleid inimesi. Austraalias olles sain ka taas tädiks - loomulikult oli suur-suur rõõm näha uut tähtsat ilmakodanikku, tervitused, Erik!

Eesti eluga taasharjumiseks kulus mul umbes üks kuu. Esialgu tundus kõik siin nii võõras. See tundubki täiesti uskumatu, egas ma aastaid seal kuklapoolusel chillinud.

Mõned esialgsed tähelepanekud.

Parempoolse liiklusega harjumine võttis ehk kõige kauem aega.

Jalutada pargis, tunda kuis pärnad lõhnavad nii magusalt, pensionärid varuvad hoolega taburettide otsas ettenägelikult talvist teematerjali (Austraalias rändasid nad autoelamutega ringi ja püüdsid kala).

Nii hall kah. Juba Helsingi lennujaama saabudes rippusid madala taeva kohal suured hallid pilved. Ei mingeid naeratusi suvaliste võõraste poolt tänaval. Ei mingeid jutuajamisi poemüüjate ja teiste klienditeenindajatega, hoopis kurjad või tõsised põrnitsused, kui Sulle üldse otsa vaadatakse. Aga kui ise naeratad ja juttu teed, soojendab see ka kõige kurjema klienditeenindaja lõpuks üles. Lootust on!

Ehmatasid pisut ka toidukaupade hinnad esmakordsel poeskäigul, nii palju muutusi võrreldes eelmise aasta novembriga. Aga noh, millised toidukaubad ja valikud see-eest.

Minu teine päev Eestis

Esimesed jalutuskäigud Tallinna tänavatel, olid kui viibimine vanas nostalgiafilmis.

Vahetada oma seitse pool kuud ärakantud plekilised ja aukudes kaltsud ilusate puhaste riiete vastu (tänud õeke) ja minna patseerima raekoja platsile, imemõnus, tunda, et ma pole turist, ma elan siin. Võõramaalased hõikasid mulle ”Hei!” ja kodumaalsed tulid ligi inglise keeles juttu ajama. Tulin ise parajasti aga tööintervjuult, kus küsimusele, mis on Teie parim omadus, vastasin, ”ma olen õnnelik!” (teise vooru aitas see mind kohe kindlasti, edasi vist mitte:).

Minu teekond jätkus rongiga Tartusse. Silma kohe võttis märjaks nähes angervaksa raudtee kõrval õitsemas, lokkavat heinamaad. Rõõmsad taaskohtumised pere ja sõpradega aina jätkusid, jõudsin oma koju, maale välja, ootamas laud täis kiluvõileibu ja teisi häid eesti asju. Mis seals ikka, nautida, sauna kütma ja vihta tegema, ööd olid ju siis veel valged. Alguses ei saanud ma õhtuti magamagi jääda ja hommikuti ärkasin kole vara (viie paiku), sest tulin ju lõunapoolkera sügavast talvest, siia, põhjapoolkera valgeimasse aega. Olin kuklapoolusel harjunud alles pimedaga magama minema ja hommikuvalgusega ärkama.

Vahepeale jäid uued ja uuedki kohtumised sõpradega ning palju toredaid käike.

Üritused nagu ammuigatsetud Dagö kontsert Pühajärvel. Inxi ja Mannu sünna Tormas. Lebo-rattamatkale vanade heade sõpradega marsruudil Peipsi-Avinurme, et ajada mõnusalt lõkke ümber juttu ja hääd eesti õlut suitsuvorsti kõrvale pääle trimbata.

Noo ja Viljandi Folk ja minna sinna ükskord ometi folgi passiga (mille sain hea juhuse tõttu a päev enne) ja nautida-nautida-nautida-nautida tervelt neli päeva järjest. Super!

Kusjuures päris tihe oli see kolm esimest nädalat mul siin maarjamaal ja muudkui mõtle, et kas peab ikka sinna Austraaliasse tagasi või kuskile mujale minema ja kunas siis täpsemalt (mida rohkem ma oma rännakust muljetasin, seda enam tundsin, et midagi pole teha, pean edasi rändama ja alustuseks kuklapoolusele naasema ja mida varem, seda parem). Rahu sain alles siis, kui pilet taskus ja siht pikemaks ajaks maale seniks suvitama minna.

Maal sai siis üht-teist kasulikku kah ära tehtud. Nimelt üheks diiliks, millega ”lubati” mul maailma teise otsa naasta, oli, et pean terve maja ära värvima, no worries mate – ole mureta, semu! Sai siis eelnevalt seinadelt vana värvi hoolega maha kraabitud ja tuttavlikku punast tolmu heljus kõikjal, juuksedki said punaka varjundi. Hea mitu pintslit kulutatud ja liitrit värvi seinale võõbatud. Võitlused tähtsa töö ajal valusalt söövate sääskede ja parmudega. Valgevurruline ja –küüneline või punaselaiguline (sõltus hetkel kasutuses olnud värvist) taksikutsa tegevust pidevalt inspekteerimas, varbaid ja tööriistu järamas. No ja see vihm muidugi koguaeg tööd segamas.

Spordist kah. Teatavasti on eesti toidud liiga head, et saaks siin end liigutamata kaua aega vastu pidada. Alustuseks tuhisesin siis ikka ja jälle rattaga ringi, vahemaad siin ju lühikesed:). Ei mingit ühistransporti pole vaja. Ja kuuldused, kui paljud inimesed pole sel aastal veel ujuma jõudnudki, ei häirinud mind kohe üldse. Seda enam nautisin eksootilist vihmast (kohati ka sooja) kliimat rattaga kohe esimestel päevadel ujuma põrutades. Pole see jõe- ja järvevesi meil siin nii külm midagi.

Nädal enne rulluisumaratoni tegin aga esimese rullitamise Kääriku-Pühajärve künklikel kurvilistel teedel. Alguses tiba koperdasin, ei mäletanud isegi, kuidas pidurdamine käib, aga siis laskus iga kilomeetriga keha iseenesest järjest õigemasse uisuasendisse ja pärast 30. kilomeetrit tundsin end juba suurepäraselt, maraton ise ju vaid 36 km. Mis seals ikka, sõitma minna. Mõeldud tehtud. Esimest korda elus suht igasuguse ettevalmistuseta maratonile, polnud ju teistekski maratonideks valmistumise trenni seljataga. Treeningukilomeetreid täpselt 52 (aga meie peaministril lausa 1330). Sellest hoolimata tuli minu aeg suht sama, mis eelmisel aastal, koht vaid kukkus kolinal. Naiste arvestuses jäin õnneks ikka esimesse poolde. Vastupidavust jätkus vanast rasvast, toorest jõudu aga mitte. Seega kohati oli raske, jalad tümad, aga sundisin end rahulikuks jääma ja mitte mõtetult rapsides jõudu veelgi kaotama. Ikka sai kellegi selja taha hoitud, et teise tuules ikka hoog parem. Kõige raskemal hetkel kahe grupi vahele üksi vastutuult pressima jäädes, kostus aga meeshääl, et mis sa lilleke siin üksi sõidad, võta meile sappa, tänud!

Viimane tähtis üritus veel tulemas. Oma äramineku eel ootavad mind veel Marge ja Risto pulmad. On mida oodata!

Väga väga tore oli, aitähh teile kõigile, kes te selle aja mul siin maarjamaal nii ilusaks tegite!

Piinlik küll, sest kodumaa nii armas ja teie samuti, aga lugu on siiski järgmine. Roheline (minu arvates nüüd pigem punane) manner sai vaid väheke avastatud, aga seal veel niipalju näha ja teha, lihtsalt pean tagasi minema, ei saa end ses suhtes teisiti aidata. Lisaks tundub et working holiday ehk siis töötav puhkus ongi kõige kavalam viis seal rändamiseks ja kuna viisa veel kehtib, miks mitte see ära kasutada.

Ja see seljakotiränduri elustiil, suurepärane... Mulle kohe meeldib, kui ma ei tea, kuhu homme lähen, olla pidevalt teel, seljakott aseme kõrval alati pakitud, kohvi, rosinad ja pakisupp alati kotis, meel muretu ja hing kerge. Mida vähem asju, mugavusi, kokkulepitud kuupäevi-kohti, seda lihtsam edasi astuda, elada. Kuigi ühikatoas on Sulle jäänud taas kõige ülemine nari ja põrand on toakaaslaste riideid täis, magama suudad ses melus jääda vaid mp3-mängijast head eesti muusikat kuulates või on küljealune ikka väegade kõva nädalaid telgiga karavanpargis magades. Ja siis seljakoti rihmad soonivad õlgu uut elupaika otsides, higi voolab, selg on märg, tolm kleepub varvaste külge, plätad taas auklikuks kantud. Kõik on võõras, Sa pole peremees, sa rändad siin. Aahh...., see ei loe, see ongi tore! Palju-palju põnevaid seiklusi, uusi tuttavaid maailma erinevatest nurkadest ehk siis kaasrändureid ja lugusid! Ja ei mingit stressi, muretsed vaid oleviku pärast, kui sedagi, päike ju paistab enamusel päevadest, oled vaba! Aeg, see meie üks kõige hinnalisemaid ressursse, ei oma suurt tähtsust, kui tulid juba kauemaks.

Et siis süües kasvab isu, ehk õnnestub nüüd uue rännuga kõht ka täis saada, ... vähemalt mõneks ajaks. Et tunnen end nagu Dagö laulus, nii ongi ja midagi pole teha-

Lai-lai on maailm lai, kuid ringidest ta koosneb. Kui hoo kord peale said, siis jookse ainult jookse. Kui välja ei pääseda ei suuda nõiaringist, siis aimugi ei saa sest elu imekingist Sa.

Seekord ei sea ma endale mingeid plaane ega lubadusi. Olen palju pidanud oma esimesel AU reisil sõnu sööma ja tühjad lubadused ei ole mulle kunagi meeldinud. Nt Adelaide-i ja Tasmaaniasse ma ei jõudnudki. See manner on ikka liigagi suur. Seega ei luba, mis kuupäeval täpselt peaks kodumaale naasema ja milline see marsruut seekord tulema peaks. Aga ärge muretsege, immigreeruma ma seal ei hakka, vähemalt viisa kehtivusaeg seab piirid, tagasi tulen kohe kindlasti:)

Lennud, mis mind seekord Põhja-Austraaliasse viivad:

(25 aug) Tallinn-Helsinki, Helsinki-Frankfurt, Frankfurt-(26 aug)Singapore, Singapore- (27 aug)Darwin. Kokku kulub mul selleks üle 30. tunni.

Darwin on Lääne-Austraalia naaberosariigi - Põhja-Territooriumi pealinn, et wild-wild north alustuseks. Ujuma vist niipea seal saagi, sest vesi peaks 2/3 aastast olema täis mürgiseid meduuse, lisaks uitavad kuskil ringi soolase vee krokodillid. Ümberringi aborigeenide reservaadid ja taas poolkõrbeline karm maastik. Aga päikest on palju ja hooaeg tööd otsivale seljakotirändurile aastaringne!

MIKS TAGASI
Rahulik, aga samas ei hakka kunagi igav!

Ring jäi eelmine kord pooleli sealt siis natuke eemal (a 1500 km lääne pool), Broome-is. Kuuldavasti peaks jätkuvalt üle 30. kraadi varjus kah õhtal olema (ja kraadid muudkui tõusevad, sest lõunapoolkerale on saabumas kevad), see halvab momentaalselt mõtlemisvõime ja väga lihtne on elada:). Seega ärge imestage, kui mu järgmised sissekanded tiba segased on. Aga, mis Austraalia juures veel head, maa nii suur, kui konkreetne kliima ei meeldi, liigu edasi, kuskil ikka ilm just Sulle sobiv. Kõigi võimaluste maa!

Kohtumisteni! Ja olge rõõmsad, ka siis kui ladistab vihma, on suvi, väljas a 12-16 kraadi, Sul on lõpuks kauaoodatud puhkus ning kõik on märg ja külm. On ju siiski pilve taga päike säramas, mis siis et sa teda ei näe. Palju palju päikest teile!

Ja kirjutage mulle, kommenteerige, küsige segaseks jäänud asjad üle siis, julgemalt-julgemalt! Ootan, põnev-põnev! Ja tulge ükskord külla!

PS! No, vaadake vaid kõiki neid imeilusaid täpitähti, kohe näha, et see sissekanne on Eestis kirjutatud. ÕÄÖÜ, suurepärane!

Reet, Tinukse

Tulen koju!

Hei head sobrad!

Tulen jah koju kaima, kaheks kuuks, kaheks aastaks voi muuks ajaks, eks paistab, kuidas meeldib:) AU-st ja just WA-st on ka justkui kodu saanud.

Naasen plaaniparaselt, aga lisaks siia mone rea, mis vahepeal teinud olen

Igastahes parast veealuse paradiisi nautimist Exmouthis sai mindud a 650 km sisemaale toelisesse outbacki Karijini Rahvusparki.

Igastahes oli seal kohe koik kaetud punase tolmuga ja maaalune rauamaaki tais, mistottu oli kohe vaga raske magada seal ju siis miski magnetiline energia voi midagi oli seal rohkest rauamaagist maa all. lisaks dingod ulgusid kah oosel.
seal rahvuspargis nimelt taas kanjonid, voimsad punased kaljud ja hulganisti koski ja tiigikesi nende vahel kuristikes, kuhu sai siis ronitud mooda kaljuseinu teinekord. ja ka vihmaga, oli paris libe kohe mooda vee poolt ymmarguseks lihvitud servadega seinu ronida (spider walk) ja hirmutav seega, aga parim viis hirmust jagu saada on ikkagi sellele silma vaadates, igastahes julgeksin nyyd juba alpinismi trenni tagasi minna.

ja siis tegime yhe wild bushwalkingu kah (matk troopilisesse poolkorbesse). Paris karm oli, st jalas olnud AU outbacki toosaapad pole kaimiseks moeldud ja sain kohe miljon villi sellest, aga onneks rannukaaslasel Siimul matkatarkusi jatkub ja sain sellestki hadast lopuks yle. Kondisime mooda vana asbestikaevanduse teed ja joepohja kust sai siis oma veevarusid taiendada (teinekord kadus jogi taiega siis oli jalle kuskil veidi vett) vesi oli muidugist asbestimaaki tais.

Lisaks onnestus juba paranenud villidega vallutada WA teine korgeim maetipp- Mount Bruce 1235 m. Nimelt kihvte maeahelikke oli seal kah.

Aa jaa seal rahvuspargile vaga lahedal (vaid 100 km:)) kohalikus kaevanduslinnakeses, sai kah elatud parast 5. paevast looduspargi elu ning lahedalasuvas rauakaeveanduses tuuribussiga (mis kubises pensionaridest - kohe taaselustusid moningad malestused:)), oli vaga teine maailm taas. Koik oli seal kolossaalselt suur, no siuksed masinad, et tavaline tooauto, ute, tundus selle korval nagu karbes, ja kaevandus ise, hiigelsuur, kaevatakse ju terved maed yles et selle all olev maak katte saada. aa kova raha teevad seal ja maagi hind aina touseb.

ja siis oli mul vahepeal juba tosine plaan jaadagi kohe siia AU-sse kauemaks, sest teekond labi paradiisi ja koik need sobralikud ylimalt positiivsed inimesed, muretu NO WORRIES MATE, DO EASY lifestyle, et noh kohe ei suudagi end lahkumas ette kujutada. eriti kui viisa kehtib novembri lopuni.
Aga bookinghouse, kust lennupilet sai ostetud, muidugi polnud nous piletit muutma ja otse lennufirmade kaudu kah ei saanud midagi parandada. Olin siis juba nous selle lennupiletiraha tuulde laskma. Aga tanud Siimule, kes koguaeg heast Eesti toidust raakis, ning mote kodumaale naasmisest aina paremana hakkas tunduma.

aga nyydseks on siis kokku soidetud Perthist siia BROOME -i linnakesse 4650 km ja jube palav on, toega. Aa ja siiatulles jai tee aares asustust veelgi vahemaks. sadu kilomeetreid punase tolmuga kaetud lagendikke, monikord igava vosaga, siis taiega kuiv poolkorb, ilgelt suured rekkad e maanterongid (road train-id) vastu tuhisemas (3-4 hiigelsuure kastiga taga, et yhesonaga 3-4 vaga suurt eesti rekkat on siin yks masin). see maantee siia on ikka ilgelt karm maanteerongide maailm.
Siin Broome-is saab siis paar paeva veel WA ilu nauditud (tundub suht elav koht) ja siis kolmeks paevaks lendan Melbourne jahtuma et alustada oma pikka teekonda hiina ja soome kaudu kodumaale.

naeme, loodetavasti ikka kenake vastuvott mulle organiseeritud ja paluks musta leiba kohupiimaga:) sauna sauna, suitsuvorsti ... jne ... ja haste palju positiivsust, elu on ju ilus!!


udu
///////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////

naen et roomuhoiskeid st kommentaare pole lisandunud, OK. Juba leidsin soodsaid pakkumisi tagasilennuks parast Marge pulmi:), pariselt pariselt...

Olen siis onnelikult Melbourne joudnud. Oi oi kui raske oli oma teisest kodust WA-st lahkuda.
Tervitused Siimule ilusasse kuuma Broome-i! Naudi taiega, aa ma tean et sa seda teed!

Aga siin Victoria osariigis siis nyyd ma olen, appi, appi, siin Melbourne-is ju sydatalv, nagu pohjamaine hiline sygis voi miskit. Inimesed kaivad poolmantlite ja villaste mytsidega, pean tunnistama et kapikud oleks siin taitsa asjakohased.

Ja mis koige imelikum, et backpackereid siin jatkub. Nimelt oli suht voimatu mul esimese tunni jooksul kohe oomaja leida. Tykk aega sai oma kottide otsas rongijaamas aeletud ja kohti labi helistatud kuni telefoni krediit otsa sai ja aku ka tyhjaks raakida onnestus:)
Siis aga onnestus miski infoonu kaest oomajade nimekiri saada kuhu saab automaadist tasuta helistada, juhhuu.

noh ja kohe esimesega nakkas ja koht vagagi kesklinnas, tundub suht uhke koht, aa oma tuba pole veel nainud, kell kaks tehakse alles korda.

aa nyyd melbourne-ga tutvuma. Muidu esimene mulje oli vagagi positiivne, uskumatu aga meeldib kohe. Monus karge pohjamaine jahedus:), eksootika!!

kohtumisteni!!!

life is a seaturtle

heiheihei

Puud on nyydseks siis koik istutatud ja hetkel puhkan monuga. Lopuks olen south-west-ist valjas aga ikka veel laane austraalias, joudnud oma rannakutega maapealsesse ja veealusesse paradiisi nort-west-i (NW)ehk siis loode austraaliasse. Kuigi jah Quaradingu vois vast kah juba laane-austraalia keskosasse ehk midwesti kuuluvaks lugeda.

Kohakese nimeks Exmouth ja kuuluse see oma mitmekesise elustikuga korallriffi poolest (ningaloo reef).

Aga kuidas ma siis siia joudsin.
Paeval mil said istutatud viimased puud ja maailmast ara loigatuna oma viimase 10 paeva kodus kantripubis motlesin kuidas ma sinna exmouthi ikka mindud saan,
(ei mobiililevi ega netti polnud, et kyyti organiseerida), saabus vaga vaga hea yllatusena pyhapaevaselt unisesse Quaradingusse taiesti eesti oma poiss,Siim. Siimulgi sai too otsa ja aeg puhkama hakata.

Sai siis enne teele asumist koigi oma tookaaslastega koos kovasti tahistatud puudeistutamise loppu ja Siimuga jargmisel hommikul Perthi poole teele asutud, et votta peale kolmaski rannukaaslane Lucinda Hollandist.
Tookaaslased jaid veel pead parandama ja bussi ootama. Kuuldavasti pidu jatkus neil taiega.

Ja siis ta algas teekond Perthist pohja poole.
Alustuseks juba vana tuttav Cervantes ja Pinnaclese korb. Emu seekord ei nainud. Siis sobralik vahiliste pealinnake Dongara, kus saime tasuta oobimise lausa, kuna karavanpargi manedzer blondi rastaga hipivana veel maletas mind. Ja siis algas ahhetamapanev north west. Esmalt tuli yletada 26. laiuskraad ja siis ta hakkas, paradiis.

Alustuseks Kalbarri suureparased saravpunased kaljud rohekassinise ookeani taustal. Siukses maastikupildis paikeseloojangut vaadates motlesin esimest korda selle reisi jooksul et nyyd voiksin ma surra, nii ilus on. Seal ka esimene nahtud vaal.
Siis matk ja telkimine Kalbarri Rahvuspargi kanjonil. Need kanjonid ja kaljud on ikka nii mastaapsed, nii voimsad. Pildile neid panna ei saa videole kah mitte, tuleb ise kohal olla.

Siis soit edasi ja edasi. Siin North Westis tuleb mooda nn kiirteed (autosid ei kohta just teel palju) soita ikka sadu kilomeetreid, et jargmist asustust naha, selleks voib olla nt jargmine roadhouse, mone yksiku pysielanikuga, et tankida auto ja jatkata taas soitu jargmisi sadu kilomeetreid. Teed ymbritseb vaid tyhjus, niipalju kui silm votab on laussile voi ornalt kynklik avatud maastik voi madal vosa (bush). Ja mingit asustust seal pole, pole mitte kunagi olnudki. Taas on vaade nii mastaapne, ja kui lisada sinna veel hiigelsuured pilved, yhesonaga sa naed nii palju, nii kaugele, et votab seest oonsaks.
Aga noh teinekord voib juhtuda et siukses roadhouses selliste loikude vahel tootab moni eestlane ja billabong roadhouses lausa kaks vahvat eesti tydrukut, tervitused teile taas marit ja liina.

no ja siis meie teekond jatkus shark baysse ja alustuseks shell beach, nagu nimigi ytleb pole ses rannas teragi liiva, kruusa voi kivi, ainult valged karbid, kondides kolisevad jalge all. imetabane paik, taas leidsin et nyyd voiksin ma surra. Samal ohtul leidsin teist korda juba sama paeva jooksul et voiksin nyyd surra, kuna ohtuks vottis meid vastu maailma koige ilusam paikeseloojang siledal ookeanil ja vees puhistasid delfiinid. Kohake kyll turistlik aga imeline Monkey Mia.

Noh ja jargmine paev uitasin ma mooda rannajoont kilomeetreid edasi kaugusest paistva punase kalju juurde, kus istusin lausa paev otsa ja motlesin elu yle jarele. Igastahes arvasin tol paeval et nyyd olen ma end leidnud. Kui seal hakkas sadama vihma ja ma nagin maailma koike koige suuremat vikerkaart selle saravpunase kalju tagant ulatumas otse merre ja peegeldumas veel merel. Issver kui kaunis see oli, voite juba arvata, mis ma siis motlesin, et taaskord voiks ma nyyd surra.

aa vahele sellele idyllile kah midagi. Meiega kaasas olev kolmas rannukaaslane tuulikutemaa esindaja hakkas meile ikka kole narvidele kaima. Ei tahtnud tema istuda ja relaxida, sry st loogastuda ja kauneid vaateid nautida vaid klops klops paar pilti teha ja kiiresti kiiresti jargmisse paika edasi liikuda, et temal vaja niipalju erinevaid kohti naha ja kiire. motlesime et votku siis mingi tuur juba, ja panime ta mingi hetk "'tee aarde maha maha''kiirustagu siis taiega, yksi.

noh ja parast seda keegi enam oma kiirustamisega peale ei kainud ja ei yritanud kogu aeg asju korrastada (organize-da) ja elu muutus veelgi chillimaks.

Algas korallrannik. Esmalt nautisime seda hipikylas nimega Quobba point, kus riff oli nii kaldas ja korallid nii varvilised ja kalu niipalju ja varvilised. Lisaks onnestus Siimul kohe merekiplkonnaga vees hangida. Kylas (isetekkinud karavanpark vmt) elasid suures osas vanemad inimesed, kes oli olnud siin juba kuu kes kaks ja plaanis sama kaua veel olla. Pyydsivad seal koguaeg kala ja olid onnelikud.
Oehh, oli vast paradiis, snorgeldaja paradiis-unelm kohe kindlasti, koige varvilisem siiani kohatud riffidest kohe kindlasti (korallrahu vist peaksin eesti keeles rifi asemel kasutama, sry. sest rahu on see toesti nii sona otseses kui kaudses mottes, see veealune maailm, yhesonaga oled kadunud, kadunud, see on nii ilus).
Ja lisaks oli seal lahedal siuke koht nagu blowholes. ehk siis suur laine tuleb myrinaga kaldasse ja paiskub geisrina kaljuprao vahelt yles. Ja seal sai siis imetletud siukest nahtust et taas vois surra.
On teid kunagi vikerkaar puudutanud voi terve ring vikerkaart teist labi jooksnud. ei. mina saan seda vaita. nimelt kui paike paistis ookeanilt selja tagant ja sina vaatasid kaljust maad ning uus veepilv yles pahvatas ja tuul seda sinu poole kandis nagid vikerkaart tekkimas, kui veepilv joudis sinuni siis keeras vikerkaar oma teise otsa kah yles, kuni jooksis ringiks yleval kokku. ja selle vikerkaare tagant paistis karm kivine kaljumaastik ja lopergune kuu. no taitsa lopp, kus peaks kyll selliseid fyysikalisi nahtusi mujal nagema kui maapealses paradiisis st NW-s.

Edasi jatkus me teekond Coral Baysse ja siis Exmouthi. Ja Exmouth on kohe kindlasti ime-imeline koht. Juba ammu tahtsin siiapoole tulla, juba enne Donnybrooke-i, aga kui tahad minna otse, ringi mooda kai.
Yleeile nagin siin taispikkuses veest valjahyppavat kyyrselg-vaala. Ja eile nagin lopuks minagi ara merekilpkonnad kahest erinevast liigist-
green turtle chelonia mydas
hawksbill turtle eretmochelys imbricata
Tykk aega sai nendega kaasa ujutud hangitud, vaadatud kuis nad koralle jaravad ja veest valja hingama tulevad, pistavad oma roomajakaela valja ja lonksavad soomu ohku et siis tagasi sukelduda. Kui naed vee sees merikilpkonna, siis ymbritseb sind hetkega rahu, sa ei nae enam koralle, varvilisi kalu, naed ainult kilpkonna ja isegi kylm enam pole yhe koha peal galipsota passida, sest see mida sa naed on niiii eriline. moistagi voisin taas surra.
Muide viimasel snorgeldamisel ujus mu kohu alt labi kaldavees ka pirakas reef shark voi siis eesti keeles korallrahu hai. Ei ole ohtlikud, arge muretsege, vaid nautida nautida neid vee all.
noh ja nendest korallidest ja kaladest ma polegi joudnud raakida. Igastahes nagu ujuks akvaariumis voi veealuses kiviktaimlas. moned nagu harunevad poosad, moned nagu pirakad pallid ajukurrulise mustriga, teised nagu muru, ja toised nagu puuseened. ja koik need kalad nende vahel varvilised, mustrilised, vaikesed voi toega suured. ja siis kui satud kalaparve ja hangid koos nendega. yhesonaga koik snorgeldamissobrad, siin on paradiis, tulge nautige hallidele haugidele vahelduseks.

egas midagi, homme tuleb wetsuit e galipso laenutada ja kauemaks riffidele loksuma jaada ja akki tookohtki leida kui melbourne-i lennukile 8. juulil ei joua, see ju nii kaugel, teisel pool mandrit ja siin paradiisis olen lost lost lost.

aga ilusat jaani!

naudime meiegi ja toeliste eestlastena austraalias lambachopse barbiel (barbeque) praadima hakkame. sest tana on jaanioo.

kuna arvuti siin yliaeglane ei saa paradiisipilte lisada, ykspaev lisan.


udu, kadunud hing paradiisis

nb kui keegi peaks minuga telefoni teel suhelda tahtma, siis vahetasin vorku, see vana number siin NW-s praktiliselt ei levi. Uus nr (+61) 4399 32631

Quarading

Tervitused siis outbackist.

Esmalt tahaks oelda, et mulle meeldib vist Austraalia sisemaa rohkem kui need loputud beach-id. Nii kihvt on need navitrollalikud tyhjad maastikud, kus naed horisondini tasaseid valju, yksik kyngas ja yks puu kasvamas selle peal ja yks pilv selle kohal. Maa ise kollakas-pruunikas ja rohekas. Nii meenutab Ongerupi, samuti algul siia saabudes, tuli natuke hirm peale, eestlasena nii raske alguses kohaneda sellise tyhjusega.
On talv ju. Aga ilm ise meenutab kord kuuma maikuu paeva-ohtut siis varast septembrihommikut.
Igastahes meeldib mulle siinne ilm sada korda enam kui Donnybrookes. Sadanud on vaid paar korda ja siis kah oosel. Ja on soe, nii soe.
Ja too, super, mulle kohe meeldib puid istutada. Tootame siis tegelikult sandlipuu istanduses. Sandlipuu kylvati maha juba 3 kuud tagasi, nyyd istutame siis peremeespuid talle kuna sandlipuu parasiteerib neil.

Hoolitsetakse meie eest superhasti. Elame hotellis kohaliku pubi peal. Vaga ilus on, tundub et mu unenagu, mida nagin kuid tagasi, kus kylastasin laheda arhitektuuriga ruumikat country-pubi, ongi taide lainud ja ma ei kylasta seda vaid lausa elan siin. Koik soogid on hinna sees ja hind mis me selle lobu eest maksame (majutus pluss toit) ongi tegelikult vaid yhe ohtusoogi hind, et super. Kuna too on raske toidavad nad meid jah haste. Nt ei joudnud alguses ara imestada kui yllatusi muudkui tuli.
Paeva esimesel puhkepausil saime eine, mis meenutas pigem lounat, lounast ma siis parem ei raagigi. Siuke kodune konverentsil, banketil pakutav toit AU paraselt. Ohtusooki saime lausa valida kolme erineva roa hulgast ja miuksed maitseelamused.
Ja siis tagatipuks selgus et iga ohtu on meile tubli too eest tasuta olled pubi tagaaias. Nojahh, uskumatu aga tosi. Ja nt eile oli boss meiega nii rahul et andis kohe tyypaeva lopus esimese tasuta olle pihku.

Aga toost. ei pea end painutama ega midagi. astud sirge seljaga mooda vagu ja istutad asjandusega, mida mina nimetaks torulabidaks, aga ju on sel ka eestiparane nimetud puid maha. Igastahes kui oige rytm leitud, laheb asi ludinal. Kylje peal kolgub korv istikutega. Aeg-ajalt soidab mooda bossi parem kasi ja pakub juua, moodab kas ikka oige intervalliga puid istutad ja kysib kuidas laheb, pakub plaastreid villidele ja paevistuskreemi, kutsume teda make-up truckiks.
Ja siis saab koguaeg soita ute-i kastis voi kolkuda kuskil treileri kyljes, monus jahe tuuleohk sasimas juukseid, super, sest suht palav hakkab.
Igastahes meenutab enesetunne seda tood tehes maratoni labimist, sona otseses mottes ja ma naudin seda. Igastahes kaemuskleid arendab see too ja saaremarju:)

aa seltskond
kole palju inglasi on, siis iirlased ja ingliskeelsed kanadalased. ja siis vahemused- 1 prantslane (vana olija), 1 belglane ja 1 itaallane. Viimased saabusid hiljem kui mina ja alguses olin vaid mina versus inglased. Igastahes tunneme (me vahemused), et see erinevate inglise aktsentide segunemine ohtuti tagaaias on taiesti vasitav jalgida lopuks. Aga esimesed paevad pidasin taiesti tublisti vastu.
Aa igastahes saab siis mu inglise keel ses seltskonnas viimase lihvi. Muide mulle kohe ei meeldigi enam kui keegi yritab minuga inglise keelt aeglaselt ja selgelt raakida, olen lausa oelnud et raagi tavaparaselt.

aa ja puude istutamine on muide vaga vaga tasuv too, lisaks sellele et tingimused suureparased on palk kah. jah viimased tyykohad lahevad mu siin jarjest paremaks, et toesti tekib tunne kas ma kodumaale ei kiirusta. aga nohh, on vist aeg kah. eks siis paistab mida kodumaal tegema hakkan, alustuseks laheks ehk mingitele taiendkursustele voi midagi.

aga nyyd siis oma vaba paeva Quaradingus nautima. vaba paev tana meil, kuna me nii kiired istutajad siin, et puud otsas ja homme tulevad uued ja siis veel a 6 paeva tood ja siis, eks paistab, puhkuuuusss jeee.... Lahen siis natuke ylespoole, siis allapoole ja siis Melbourne/i, kust teekond kodumaale juulis algab.

oki, see you!
edu

Reet