P8idlakyydiga Austraalia sydamesse

ehk poolel teel Adelaide-i

ehk taaskord teiselpool kaljukitse p88rijoont.

No tervised, kallid sobrad! Olen j6udnud oma rannakutega Austraalia sydamesse.

Aga riburada pidi, olnust.

Elu endiselt nagu liblikas.

Pildid enne...

Mu oma kaekestega valmistatud didgeridoo, paraku jai maha liblikafarmi, kola polnud just vaga hea.

Heade sopradega liblikafarmist ehk teist korda Lietchfiledi Rahvuspargis

Haalteamine. Peatus teisel paeval. MatkaleEE!! Elsey Rahvuspark.

Leia pildilt 1 krokodill

Leia pildilt 2 krokodilli

Minu esimene kylaline mu uues liikuvas seljakotti mahtuvas kodus.

Alice Springs here I come, on the road again. Kolmanda paeva algus, vale koht haaletamiseks.

Minu kyyt viimasel 1000 km-l.

Naide kohalikust lahedast teemajast-pubist, mis ei hiilanud mitte puhtuse, vaid hingega.

Juttu kah ...

Viimased paevad Batchelori liblikafarmis

Vaga loogastav on olnud ja kuumuse tottu eriti motlema ei pea, st ei saagi, isegi kui yritad. Aju lihtsalt keeldub tootamast. Aga see ongi hea, vist...

Tulnud mul teha siin igasuguseid toid, alustades tualettide kyyrimisest, lopetades mango-piimakokteilide vorpimisega.
aga ponevaim toine elamus on olnud dzunglimetsast uute liblikate pyydmine. nimelt suure ja kasvava kuumuse tottu ei onnestu sugugi liblikaroovikute yleskasvatamine (mis muide hetkel juhtumisi minu hoolde on usaldatud, loodan et pohjus pole selles:)) ja suremus vaga suur.
Seega tuli liblikamajja turistidele imetlemiseks uusi isendeid juurde pyydma minna, sest polnud seal suurt midagi enam imetleda. ja nii ma kalpsasingi liblikavorguga lopsakas metsas plankjuurtega puude vahel yle ojasangide hypates ringi. liblikaparv ees, mina vorguga taga. et siis koike professionaalsem too bioloogile mis ma siiani AUs teinud olen.

aga alles moni aeg tagasi olin torumehe abiline ja roomasin punases tolmus maja all, et paigaldada voolikuid. ykspaev pyydsin janeseid. nimelt on siin turistidele patsutamiseks lemmikloomad ja saab seda teha vorkudest saras, mis tais janeseid ja merisigu, papagoisid ja paabulinde. aga janeseid liiga palju ja avanes siis nn lemmikloomafarmi telgitagune otse turistide silme ees. juba mitu ohtat oleme haad janesepraadi nautinud.

Aga kas ka midagi kasulikku teinud olen. Ikka!
Oppisin selgeks didgeridoo mangimise. olen nyyd endaga ytlemata rahul. kaks paeva harjutasin nn ring- voi siis tsirkulaarset hingamist. didgeridood tuleb pidevalt puhuda ja samal ajal kui nina kaudu sisse hingad peab suutma suu kaudu survega ohku valja puhuda. egas ta nii lihtne polegi. sai tykk aega veeklaasis korrega harjutatud. ja kui asi juba pilliski onnestus siis kolmas paev oli tagasilook, midagi ei tulnud enam valja. jatsin kohe kaks paeva vahele ja alustasin harjutamisega uuesti, ja tuligi valja neljandal paeval, viiendal juba vaga hasti.

Hetkel ehitan endale paris oma didgeridood. Seega olen ikka ytlemata onnelik et just siia kohta sattusin, kus voimalus seda pilli nii mangima kui valmistama oppida ja votta inimesed, kes oskavad sind opetada. Imeline, bjuutiful!

Aga didgeridoo valmimisest siis...
ykspaev asusin paari kolleegi ja teist sama palju kohalikuga eukalyptivosa (bushi) poole teele.
Otsisime WOOLLYBUTT-i nimelise eukalypte, mis termiitide (white ants) poolt oonsaks uuristatud. kui just puu kyljes termiidipesi ei nae, annavad sobivast puust marku kuivanud oksad. kindluse mottes voiks enne saagima hakkamist veel kasidrelliga puu oonuses veenduda.

Puud valja valitud, sobivad tokid olal, hakkasime neid autokasti vedama, koorepraht ihule kleepumas, higi voolamas, mustus muutumas sojamaalinguteks. siis tuli akki ei tea kust tolmupilves motikal kihutades yks aborigeen. Nimelt olime koik valged ja ilma aborigeenide loata sel alal didgeridoo puusid maha raiuda ei tohi. meiega kaasas olnud asja juhtiv mees muidugi jattis meile mulje et asi nyyd tosine ja tuleb joosta vmt. siis tuli valja et nad motikamehega vanad sobrad. No worries mate!

aga vaga ponev retk oli. Muide igasugu joekestes voi ojakestes voib siin krokodille olla ja margidki hoiatuseks yleval, ujumine keelatud, ettevaatust krokodillid.
aga palju olin siis kuulnud et kuidas keegi minu kolleegidest kaaswwoofijatest on kainud kellegi kohaliku juures kylas. ja alati asub kohaliku elupaik kuskil bush-is (kuskil vosas keset konnumaad) ja oiget maja neil kunagi nagu polegi, enamasti lihtsalt katus ja heal juhul miskid olematud seinad. olin siis vaga huvitatud milline see tyypiline pohja-territooriumi inimese elamispaik keset bushi valja naeb.
juhtusin siis nagema elamist, mis koosnes karavanist, hunnikust rampsust ymberringi, koerakari ja sead kalpsamas ringi, vana auto kastis kasvamast teatud poosas. Muidu koik siin ymberringi vaga-vaga elutu valimusega, kuiv ja pruun, tolmune, maapind ei olegi punane, pruun. aga vihmad pole kaugel ja siis peaks koik taas ellu arkama.

Kliimast. Kuum on jah, ohuniiskus suur. higi voolab koguaeg ja ojadena, sh ka parast kylma dushi ohtul. aga olen vist juba harjunud. Igastahes hea kui suurt midagi selga panema ei pea. Bikiinides saab nii tood teha, rahvuspargis matkata, didgeridood ehitada jne, mis elukesel viga. ja alati saab vette hypata, jaakulmi jooke nautida jne.

ja isegi palgalise tyyotsa leidsin. wwoofin ikka liblikafarmis edasi, aga kain kah raha eest mangosid loikumas. need palgalised tootunnid on kyll suht olematud aga abiks ikka, et edasi liikuda.
Jargmine nadal siis alustan monepaevast teekonda AU sydamesse, Alice Springsi (seal lahedal ka see kuulus punane kalju on). Pisut tood sealgi juba ees ootamas. No igastahes mul kurss siis ikka Adelaide peale, kui kaarti vaadata, koigest manner yletada ja Alice Springs poolel teel (1500 km kaugusel minust ja siis jargmised 1500 km Adelaide, jee). Kuidas ma sinna lahen, veel ei tea, aga see mulle ju meeldibki.

ROADTRIP AU sydamesse

et otsustasin siis, et endiselt ei taha eriti siin Austraalias suuri summasid kulutada ja tundus m6tetu yle 300 AUD puhtalt bussipiletile raisata.

Egas midagi, haaletama, yle 1400 km l8bi troopilise (pool)korbe. St kui ma arvasin et olen sadu ja sadu kilomeetrit tyhjust ja avatud maastikke juba n8inud (retkel Perth-Broome), siis nyyd voin 8elda, et tyhjus v6ib olla kordades mastaapsem.

See oli siis kolmapaev kui pakkisin oma koti, meisterdasin papist sildi kirjaga "Alice Springs" ja meisterdasin tshillidest ja igivanast kokakoolast sprei - enesekaitsevahendi, igaks juhuks.

Liblikafarmi perenaine viskas mind suurele maanteele ara ja teekond algas, 1400 km suht horeda liiklusega maanteed labi mandri kutsumas.

Kohe esimese 10 min jooksul vottis mind peale kohalik daam Nikki, esimesed sonad tema suust olid, et sa ei ole ju sarim6rvar, eks. Ei ei!

Temaga joudsin 300 km edasi kohakesse nimega Katherine, mis kuulus oma hea didgeridoode valiku poolest. ei olnud mul kiiret edasi liikumisega kuigi kell oli alles 2. ostsin sealt siis esimese asjana telgi ning elustamisvooliku (voolikuga seljakoti vee kandmiseks), asusin kohalikku kylalistemajja laagrisse ja hakkasin didgeridoosid puhuma erinevates poekestes. Palju haid pille oli, aga mote veelgi suurema koormaga edasi h88letama asuda ei paelunud.

Teine paev. Uus hommik. a 15 min haaletamist ja peale vottis mind toole suunduv kohalik mobiilivorkude firma toomees. Edasi sain vaid 100 km. Taas tore inimene, soidutas mind kuumaveeallikaid ja vihmametsagi vaatama, pisut maanteelt korval. Seal muidugi olin kadunud, otsustasin sinna oobimagi jaada et ohtuhamaruses tuhandeid nahkhiire saagijahile korraga lendamas naha. Kell oli alles 10 hommikul, vaegade laisk haaletaja ja labitud oli siis kokku napp 400 km.

Aga asi oli seda vaart. ohtusel jalutuskaigul nagin elu esimesi vaba looduse krokodille kahest erinevast liigist, madusid ja siis neid suuri nahkhiiri (lendkoeri) korraga saagijahile lendamas nii et taevas mustab. NB nagin isegi kuidas madu kala vee all kagistab, ilgelt ponev. aga eriti monus oli ohtuses pimeduses tahistaeva all soojaveeallikas ihuyksi keset dzhunglit monuleda, austraallased ju yldjuhul pimeduses metsa ei roni. ja peaasi, tegu oli yleujutatava vihmametsakesega (hetkel muidugi kuiv).

Kolmas paev

onnestus siis peagi kyyt maanteele vihmametsast tagasi saada ja uus paev haaletamist algas.

Polnud just kerge. Liiklus juba vaga hore, keegi teine mandrit yletama ei kipu (vaid yks suurem asustus enne Alice Springsi teel, enamus vaga vaga vaikesed aborigeenide kylad, pluss moni teemajake). Turistide autod inimesi kraami tais ja neid nagunii vahe sinnapoole suundumas. Kohalik niisama iga paev kah nii pikki vahemaid ei soida, teadsin et mu ainus lootus on see mida siiani siinsetel teedel koige enam kartnud olen- maanteerong ehk siis ROADTRAIN.

Paraku see koht rahvuspargi ristil polnud just haaletamiseks parim. Kompisin siis paar kilomeetrit tagasi Mataranka linnakesse. Kergelt hakkasin juba muretsema, et kas hiljemalt pyhapaevaks ikka kohale jouan, voi pean bussi votma. Taastusin siis jaakylma piimakokteiliga ja veendusin veel viimast korda internetikohvikus, et mind too ikka Alice Springsis ees ootab. Jargmise bussini Alice Springsi poole oli veel 7 tundi aega, et eks haaletan edasi, voin ka homme veel ehk siis 24+7 tunni parast bussi votta. Kohalikud, abivalmis musta ja valgenahalised linnakodanikud, naitasid mulle lahkesti hea haaletamise koha katte - teemaja-tankla ja rekkade parkla vahel ning asusin uuele katsele. laks yha palavamaks, juba olid mul kohalikest tuttavad, kellega paar sona juttu ajada. aga vasimus oli suur, enam ei muretsenud kuis laheb, sest sisetunne ytles et laheb hasti ja kuumus ei lasnud enam ajul moelda.

yks teisele poole suunduv rekkajuht kais mulle lootust andmas et parastlounal pidi maanteeronge Alice Springsi suunas kah minema, kyll ma kyydi saan. vaatasin et kell a 11. akkist parastlouna algab parast kahtteist, siiani pole AU ajaarvamisest sotti saanud.

Juba olin liiga vasinud et poialt visata, istusin koti otsas sildi korval, yks kohalik paar m8rkas et hoian silti tagurpidi kaes.

ja siis ta tuli, kaugusest labi sillerdava kuuma ohu, mu punane maanteerong, tombas korvale parklasse ja valja tuli sealt vaga sobralik juht nimega Sean, kes oleks mulle kyyti Adelaide-i v8lja pakkunud, sest sinna ta suundus. aga tegin siis ikka selle plaanitud peatuse Alice Springsis. Peab ytlema et kohutavalt uhke tunne oli ikka siukse suure masinaga s6ita. Harjuda tuli ainult rappumisega. Tee oli tais tyhjust, aga ponevat ja vaga punast tyhjust. Nautisin taiega korgustest.

Et tundsin nagu oleks tegu puhkuse, mitte haaletamise reisiga, aga puhkuse moiste on nagunii lai.

Et siis laupaeva hommikuks kohal. Ja hetkel olen taas kushetisurfar (couchsurfing.com), et moneks paevaks siis taas majutuse eest midagi maksma ei pea. Voorustaja, Ryan, on hull puhtusefriik, midagi maha pillata eriti ei julge, aga see-eest vaga vaga hoolitsev.

Homsest asun siis lopuks palgalisele toole Alice Springsi korbeparki http://www.alicespringsdesertpark.com.au/

olge monusad, sest elu on seda!

Udu, Alice Springs

Extrad

Pisut pildikesi, kuna net yliaeglane, vaga palju panna ei saa.
Lisan moned veel moni teine kord!



Naiteid siis elukatest siin liblikafarmis...


Eggfly

Birdwing

Galah, toeline poosetaja kaamera ees

Pyhapaevane kaik Lietchfieldi Rahvusparki, monikymmend kilomeetrit liblikafarmist. Peremees andis mulle ja yhele mu headest kolleegidest vaba paeva, auto, ning oli voimalus yks taaskordne ropult palav paev veeta vees, keset koski ja dzunglimetsa kanjoni sees.siin ujun ma tegelikult lombis kose otsas. miuke monus siidine vesi.


Lietchfieldi RP

Laupaeva vaba parastlouna. Kohalikul Batchelor-i festivalil, nautimas murul tantse ja muusikat.

Batchelor/i festivalil
Naiteks kolleege, kaas-wwoofijad

lennud-liblikad ja lillelapsed

No terviseid siis kuklapooluselt ma teile saadan!

Saabumine Darwinisse kulges igati libedalt. Kuigi jah maletan veel seda tunnet, kui raskelt tuli lahti mul viimane samm Eestimaa kyljest kui lennukitrepile astusin (moeldes, olen ma siis segane tydruk, segaduses tydruk voi molemad korraga, et taas maailma teise otsa end lennutan).
Helsinkist suurt midagi ei maleta. Franfurtis viis tundi passisin, aga Singapuris ma juba monulesin pikamaalendurite unistuste lennujaamas, kus oli olemas lamamistoolide nurk ja massaazitoolid-masinad, tasuta internet.
Koige ebamugavam oli ligi 12 tundi lennata frankfurdist singapuri, kuigi lennuk oli suur, lausa kahekorruseline, oli see pilgeni igale poole austraalia erinevatesse linnadesse singapurist suunduvaid reisijaid. olime nagu kilud karbis, magasin enamuse ajast. teenindus oli kah rahvarohkuse tottu aeglane.

Ja siis Darwin. Esimese asjana viskas lennukitunnelisse astudes, mis pealt lahtine oli, nakku kuuma ja niisket ohku. Tunne oli kohe, et kuidagi vaga kerge on olla.
Tollis seekord midagi ara ei voetud, isegi kotti ei valgustatud labi, welcome to AU ja esimese asjana sai poole viie paiku hommikul magamiskott lahti pakitud ja lennujaama porandale pikali heidetud. Ja ma polnud mitte ainuke, oli seal igasugu karvalisi ja sulelisi hommikut ootamas.

Darwin, kui Tartu oleks igas suunas 20 km valja venitatud oleks see Darwin. Ropp palavus, hommikujahedus tahendab 29 kraadi, varjus eukalypti all paeval istudes 40 kraadi.
Majutusele kulutanud olen siiani 0 dollarit. Alustuseks olin nn kushetisurfar (couchsurfing.com) uhes darwini aarelinnades, sinna sai kahe bussiga ja intervallid busside soidugraafikutes on yyratud - 30 min - 1,5h. Ja kui veel ymberistumised kah teha tuleb... Aga polnud hullu. Bussidega soitsid eelkoige aborigeenid jt randurid erinevates vanustes. Aborigeene on siin vaga vaga palju.
Couchsurfingu voorustaja Mick on aga yks lahedamaid voorustajaid keda olen senini kohanud. alustas oma tegevust pool aastat tagasi ja selle ajaga tal seal labi kainud mitukymmend backpackerit, 23 erinevast riigist. Muide mina olin teine eestlane, yks kolmest eksootikamaast. Minu ajal oli seal korraga vahemalt viis randurit. peremehe enda voodis magas kylas olev tema enda (couchsurfarist:) isa, koik randurid said pikutada erinevates tubades ohkmadratsil, samas kui peremees magas ise elutoa kushetil:) Kylmkapp oli meie tarbeks alati ollet tais. Toredad ohtud, jutuajamised, palju nalja.
NB ta lubas koik eestlastest sobrad vastu votta, kui vaja, ei peagi couchsurfingu liige olema, et andke teada, kui darwini satute.

Darwinis sai siis kah aega veedetud, veidi vaatamisvaarsustega tutvutud ja kovasti tood otsimas kaidud. kohe kui lennujaamabussist maha astusin, asusin seljakotid seljas kuulutusi otsima. Noh olukord tegelikult vaga hea polnud. Mangohooaeg kulma talve (no ei tea kus see kulm siis kull on) edasi lykkunud ja muud suurt mulle kui backpackerile ei pakutud jne. aga ma just farmitood tahan, et oma teise aasta viisa jaoks vajalikud paevad kokku saada.
et sisuliselt anti mulle lootust tood saada poolest septembrist parimal juhul. no mida kuradit, kirjade jargi peaks siin hooaeg olema aastaringne ja veel enne tulekut oli internetis kuulutusi yleval.

hakkasin siis otse helistama erinevatesse seljakotirandurite hostellidesse, byroodesse ja lopuks ka farmidesse darwini lahedal ja kaugemalegi ja nemadki midagi lubanud ja kinnitasid hooaja edasilykkumist. isegi kununurrast ei antud lootust, bussipilet aga sinna sama kallis kui lend kuskile palju monusamasse ja jahedamasse kohta. aga peaks siin pohjaterritooriumil ikka kah tiba ringi vaatama.

aga siis oli siiski nous mind toidu ja majutusega tasudes vastu votma liblikafarm http://www.butterflyfarm.net/. Ja nyyd ma tegelen siin siis sellise asjandusega nagu wwoofing http://www.wwoof.org/ tegemist yhendusega, kuhu kuuluvad mahefarmerid ja vabatahtlikud, kes neis farmides soogi ja majutuse eest tood teevad.
Chillin siis siin niikaua, kui palgalise too-otsa lopuks saab. aga mis koige parem, saan siit oma kohustuslikud famipaevad kah teise aasta viisa jaoks. See nn mahefarm tegelikult rohkem majutusasutus restoran, aga kasvatavad siis juurvilju (maailma mahlasemad porgandid vist), liblikaid ja troopikataimi. Chillin siis siin seni ja samas ei kuluta sentigi.

Koht super, eile saabusin. Elavad siin siis igasugu vabatahtlikud backpackerid, yks hipim kui teine, tatokaid ja jalaketikesi tais. Enamus prantslased. Koige hipim on aga peremees ise, nt ripuvad tal korvas tyrkiisripatsid, kaevorud, sormused ja lillelised sargikesed, india kottpyksid jne. Seoke stiil ruulib siin. Enamus olnud siin vahemalt kuu, aga ma nii kaua kyll ei plaani olla.
Sisustusest. Koik on tais buddha kujusid, bob marley-indiaanlaste-haldjate-liblikate pildikesi, palvelipukesi, viirukid jne. Palju troopilise vihmametsa taimi igalepoole paigaldatud. Ja liblikad. Siin olemas liblikamaja. Liblikas lendab posele, vaatad kuidas lombikeses nahistab kipkonn, ujub kalake. siis siin veel lemmikloomade majake janeste, merisigade, jaanalindude, rotikestega jne.
st nagu , oaasis troopilises poolkorbes. aa ja didgeridoo-d siin mangimiseks, just harjutasin esmakordselt, aa midagi ei tulnud valja, veel, ehk saab varsti teile musaklipi saata:)

ja vaba aega palju. lisaks voib restorani koogist iga aeg syya votta (kui vaid isu ses palavuses oleks) ja kylmkapist jaakylmi jooke. ja basseini sulpsata.
toost. et naudin universaalse abilise staatust kyll koogis ja ohukonditsioneeriga majabokse kyyrides ning eriti veedan aega kylmkappe nyhkides. Ega vaga kipugi kuuma paikese alla vabaohu - sauna allergilist reaktsiooni tekitada voivaid mangosid korjama. Siin on vaga loogastav ohkkond.
Ropult palav on jah, aga iga paevaga harjun rohkem.

et elu on liblikas

Udu,
Batchelor, Pohjaterritoorium
(100 km Darwinist Alice Springs-i poole)

Juurte juures

Ilmselt olete kuulnud, kallid sõbrad, või isegi näinud:), ma praegu tagasi Eestis. Tulin tagasi oma juurte juurde. Aga seekord olen siiski kodu käimas.

Naasesin siis kodumaale 9. juulil. Elevust oli kui palju!

Missugune rõõm oli nt näha taas kuuske, kaske, võilille ja seda rohket rohket rohelust.

Kohata taas väga tähtsaid ja kalleid inimesi. Austraalias olles sain ka taas tädiks - loomulikult oli suur-suur rõõm näha uut tähtsat ilmakodanikku, tervitused, Erik!

Eesti eluga taasharjumiseks kulus mul umbes üks kuu. Esialgu tundus kõik siin nii võõras. See tundubki täiesti uskumatu, egas ma aastaid seal kuklapoolusel chillinud.

Mõned esialgsed tähelepanekud.

Parempoolse liiklusega harjumine võttis ehk kõige kauem aega.

Jalutada pargis, tunda kuis pärnad lõhnavad nii magusalt, pensionärid varuvad hoolega taburettide otsas ettenägelikult talvist teematerjali (Austraalias rändasid nad autoelamutega ringi ja püüdsid kala).

Nii hall kah. Juba Helsingi lennujaama saabudes rippusid madala taeva kohal suured hallid pilved. Ei mingeid naeratusi suvaliste võõraste poolt tänaval. Ei mingeid jutuajamisi poemüüjate ja teiste klienditeenindajatega, hoopis kurjad või tõsised põrnitsused, kui Sulle üldse otsa vaadatakse. Aga kui ise naeratad ja juttu teed, soojendab see ka kõige kurjema klienditeenindaja lõpuks üles. Lootust on!

Ehmatasid pisut ka toidukaupade hinnad esmakordsel poeskäigul, nii palju muutusi võrreldes eelmise aasta novembriga. Aga noh, millised toidukaubad ja valikud see-eest.

Minu teine päev Eestis

Esimesed jalutuskäigud Tallinna tänavatel, olid kui viibimine vanas nostalgiafilmis.

Vahetada oma seitse pool kuud ärakantud plekilised ja aukudes kaltsud ilusate puhaste riiete vastu (tänud õeke) ja minna patseerima raekoja platsile, imemõnus, tunda, et ma pole turist, ma elan siin. Võõramaalased hõikasid mulle ”Hei!” ja kodumaalsed tulid ligi inglise keeles juttu ajama. Tulin ise parajasti aga tööintervjuult, kus küsimusele, mis on Teie parim omadus, vastasin, ”ma olen õnnelik!” (teise vooru aitas see mind kohe kindlasti, edasi vist mitte:).

Minu teekond jätkus rongiga Tartusse. Silma kohe võttis märjaks nähes angervaksa raudtee kõrval õitsemas, lokkavat heinamaad. Rõõmsad taaskohtumised pere ja sõpradega aina jätkusid, jõudsin oma koju, maale välja, ootamas laud täis kiluvõileibu ja teisi häid eesti asju. Mis seals ikka, nautida, sauna kütma ja vihta tegema, ööd olid ju siis veel valged. Alguses ei saanud ma õhtuti magamagi jääda ja hommikuti ärkasin kole vara (viie paiku), sest tulin ju lõunapoolkera sügavast talvest, siia, põhjapoolkera valgeimasse aega. Olin kuklapoolusel harjunud alles pimedaga magama minema ja hommikuvalgusega ärkama.

Vahepeale jäid uued ja uuedki kohtumised sõpradega ning palju toredaid käike.

Üritused nagu ammuigatsetud Dagö kontsert Pühajärvel. Inxi ja Mannu sünna Tormas. Lebo-rattamatkale vanade heade sõpradega marsruudil Peipsi-Avinurme, et ajada mõnusalt lõkke ümber juttu ja hääd eesti õlut suitsuvorsti kõrvale pääle trimbata.

Noo ja Viljandi Folk ja minna sinna ükskord ometi folgi passiga (mille sain hea juhuse tõttu a päev enne) ja nautida-nautida-nautida-nautida tervelt neli päeva järjest. Super!

Kusjuures päris tihe oli see kolm esimest nädalat mul siin maarjamaal ja muudkui mõtle, et kas peab ikka sinna Austraaliasse tagasi või kuskile mujale minema ja kunas siis täpsemalt (mida rohkem ma oma rännakust muljetasin, seda enam tundsin, et midagi pole teha, pean edasi rändama ja alustuseks kuklapoolusele naasema ja mida varem, seda parem). Rahu sain alles siis, kui pilet taskus ja siht pikemaks ajaks maale seniks suvitama minna.

Maal sai siis üht-teist kasulikku kah ära tehtud. Nimelt üheks diiliks, millega ”lubati” mul maailma teise otsa naasta, oli, et pean terve maja ära värvima, no worries mate – ole mureta, semu! Sai siis eelnevalt seinadelt vana värvi hoolega maha kraabitud ja tuttavlikku punast tolmu heljus kõikjal, juuksedki said punaka varjundi. Hea mitu pintslit kulutatud ja liitrit värvi seinale võõbatud. Võitlused tähtsa töö ajal valusalt söövate sääskede ja parmudega. Valgevurruline ja –küüneline või punaselaiguline (sõltus hetkel kasutuses olnud värvist) taksikutsa tegevust pidevalt inspekteerimas, varbaid ja tööriistu järamas. No ja see vihm muidugi koguaeg tööd segamas.

Spordist kah. Teatavasti on eesti toidud liiga head, et saaks siin end liigutamata kaua aega vastu pidada. Alustuseks tuhisesin siis ikka ja jälle rattaga ringi, vahemaad siin ju lühikesed:). Ei mingit ühistransporti pole vaja. Ja kuuldused, kui paljud inimesed pole sel aastal veel ujuma jõudnudki, ei häirinud mind kohe üldse. Seda enam nautisin eksootilist vihmast (kohati ka sooja) kliimat rattaga kohe esimestel päevadel ujuma põrutades. Pole see jõe- ja järvevesi meil siin nii külm midagi.

Nädal enne rulluisumaratoni tegin aga esimese rullitamise Kääriku-Pühajärve künklikel kurvilistel teedel. Alguses tiba koperdasin, ei mäletanud isegi, kuidas pidurdamine käib, aga siis laskus iga kilomeetriga keha iseenesest järjest õigemasse uisuasendisse ja pärast 30. kilomeetrit tundsin end juba suurepäraselt, maraton ise ju vaid 36 km. Mis seals ikka, sõitma minna. Mõeldud tehtud. Esimest korda elus suht igasuguse ettevalmistuseta maratonile, polnud ju teistekski maratonideks valmistumise trenni seljataga. Treeningukilomeetreid täpselt 52 (aga meie peaministril lausa 1330). Sellest hoolimata tuli minu aeg suht sama, mis eelmisel aastal, koht vaid kukkus kolinal. Naiste arvestuses jäin õnneks ikka esimesse poolde. Vastupidavust jätkus vanast rasvast, toorest jõudu aga mitte. Seega kohati oli raske, jalad tümad, aga sundisin end rahulikuks jääma ja mitte mõtetult rapsides jõudu veelgi kaotama. Ikka sai kellegi selja taha hoitud, et teise tuules ikka hoog parem. Kõige raskemal hetkel kahe grupi vahele üksi vastutuult pressima jäädes, kostus aga meeshääl, et mis sa lilleke siin üksi sõidad, võta meile sappa, tänud!

Viimane tähtis üritus veel tulemas. Oma äramineku eel ootavad mind veel Marge ja Risto pulmad. On mida oodata!

Väga väga tore oli, aitähh teile kõigile, kes te selle aja mul siin maarjamaal nii ilusaks tegite!

Piinlik küll, sest kodumaa nii armas ja teie samuti, aga lugu on siiski järgmine. Roheline (minu arvates nüüd pigem punane) manner sai vaid väheke avastatud, aga seal veel niipalju näha ja teha, lihtsalt pean tagasi minema, ei saa end ses suhtes teisiti aidata. Lisaks tundub et working holiday ehk siis töötav puhkus ongi kõige kavalam viis seal rändamiseks ja kuna viisa veel kehtib, miks mitte see ära kasutada.

Ja see seljakotiränduri elustiil, suurepärane... Mulle kohe meeldib, kui ma ei tea, kuhu homme lähen, olla pidevalt teel, seljakott aseme kõrval alati pakitud, kohvi, rosinad ja pakisupp alati kotis, meel muretu ja hing kerge. Mida vähem asju, mugavusi, kokkulepitud kuupäevi-kohti, seda lihtsam edasi astuda, elada. Kuigi ühikatoas on Sulle jäänud taas kõige ülemine nari ja põrand on toakaaslaste riideid täis, magama suudad ses melus jääda vaid mp3-mängijast head eesti muusikat kuulates või on küljealune ikka väegade kõva nädalaid telgiga karavanpargis magades. Ja siis seljakoti rihmad soonivad õlgu uut elupaika otsides, higi voolab, selg on märg, tolm kleepub varvaste külge, plätad taas auklikuks kantud. Kõik on võõras, Sa pole peremees, sa rändad siin. Aahh...., see ei loe, see ongi tore! Palju-palju põnevaid seiklusi, uusi tuttavaid maailma erinevatest nurkadest ehk siis kaasrändureid ja lugusid! Ja ei mingit stressi, muretsed vaid oleviku pärast, kui sedagi, päike ju paistab enamusel päevadest, oled vaba! Aeg, see meie üks kõige hinnalisemaid ressursse, ei oma suurt tähtsust, kui tulid juba kauemaks.

Et siis süües kasvab isu, ehk õnnestub nüüd uue rännuga kõht ka täis saada, ... vähemalt mõneks ajaks. Et tunnen end nagu Dagö laulus, nii ongi ja midagi pole teha-

Lai-lai on maailm lai, kuid ringidest ta koosneb. Kui hoo kord peale said, siis jookse ainult jookse. Kui välja ei pääseda ei suuda nõiaringist, siis aimugi ei saa sest elu imekingist Sa.

Seekord ei sea ma endale mingeid plaane ega lubadusi. Olen palju pidanud oma esimesel AU reisil sõnu sööma ja tühjad lubadused ei ole mulle kunagi meeldinud. Nt Adelaide-i ja Tasmaaniasse ma ei jõudnudki. See manner on ikka liigagi suur. Seega ei luba, mis kuupäeval täpselt peaks kodumaale naasema ja milline see marsruut seekord tulema peaks. Aga ärge muretsege, immigreeruma ma seal ei hakka, vähemalt viisa kehtivusaeg seab piirid, tagasi tulen kohe kindlasti:)

Lennud, mis mind seekord Põhja-Austraaliasse viivad:

(25 aug) Tallinn-Helsinki, Helsinki-Frankfurt, Frankfurt-(26 aug)Singapore, Singapore- (27 aug)Darwin. Kokku kulub mul selleks üle 30. tunni.

Darwin on Lääne-Austraalia naaberosariigi - Põhja-Territooriumi pealinn, et wild-wild north alustuseks. Ujuma vist niipea seal saagi, sest vesi peaks 2/3 aastast olema täis mürgiseid meduuse, lisaks uitavad kuskil ringi soolase vee krokodillid. Ümberringi aborigeenide reservaadid ja taas poolkõrbeline karm maastik. Aga päikest on palju ja hooaeg tööd otsivale seljakotirändurile aastaringne!

MIKS TAGASI
Rahulik, aga samas ei hakka kunagi igav!

Ring jäi eelmine kord pooleli sealt siis natuke eemal (a 1500 km lääne pool), Broome-is. Kuuldavasti peaks jätkuvalt üle 30. kraadi varjus kah õhtal olema (ja kraadid muudkui tõusevad, sest lõunapoolkerale on saabumas kevad), see halvab momentaalselt mõtlemisvõime ja väga lihtne on elada:). Seega ärge imestage, kui mu järgmised sissekanded tiba segased on. Aga, mis Austraalia juures veel head, maa nii suur, kui konkreetne kliima ei meeldi, liigu edasi, kuskil ikka ilm just Sulle sobiv. Kõigi võimaluste maa!

Kohtumisteni! Ja olge rõõmsad, ka siis kui ladistab vihma, on suvi, väljas a 12-16 kraadi, Sul on lõpuks kauaoodatud puhkus ning kõik on märg ja külm. On ju siiski pilve taga päike säramas, mis siis et sa teda ei näe. Palju palju päikest teile!

Ja kirjutage mulle, kommenteerige, küsige segaseks jäänud asjad üle siis, julgemalt-julgemalt! Ootan, põnev-põnev! Ja tulge ükskord külla!

PS! No, vaadake vaid kõiki neid imeilusaid täpitähti, kohe näha, et see sissekanne on Eestis kirjutatud. ÕÄÖÜ, suurepärane!

Reet, Tinukse

Tulen koju!

Hei head sobrad!

Tulen jah koju kaima, kaheks kuuks, kaheks aastaks voi muuks ajaks, eks paistab, kuidas meeldib:) AU-st ja just WA-st on ka justkui kodu saanud.

Naasen plaaniparaselt, aga lisaks siia mone rea, mis vahepeal teinud olen

Igastahes parast veealuse paradiisi nautimist Exmouthis sai mindud a 650 km sisemaale toelisesse outbacki Karijini Rahvusparki.

Igastahes oli seal kohe koik kaetud punase tolmuga ja maaalune rauamaaki tais, mistottu oli kohe vaga raske magada seal ju siis miski magnetiline energia voi midagi oli seal rohkest rauamaagist maa all. lisaks dingod ulgusid kah oosel.
seal rahvuspargis nimelt taas kanjonid, voimsad punased kaljud ja hulganisti koski ja tiigikesi nende vahel kuristikes, kuhu sai siis ronitud mooda kaljuseinu teinekord. ja ka vihmaga, oli paris libe kohe mooda vee poolt ymmarguseks lihvitud servadega seinu ronida (spider walk) ja hirmutav seega, aga parim viis hirmust jagu saada on ikkagi sellele silma vaadates, igastahes julgeksin nyyd juba alpinismi trenni tagasi minna.

ja siis tegime yhe wild bushwalkingu kah (matk troopilisesse poolkorbesse). Paris karm oli, st jalas olnud AU outbacki toosaapad pole kaimiseks moeldud ja sain kohe miljon villi sellest, aga onneks rannukaaslasel Siimul matkatarkusi jatkub ja sain sellestki hadast lopuks yle. Kondisime mooda vana asbestikaevanduse teed ja joepohja kust sai siis oma veevarusid taiendada (teinekord kadus jogi taiega siis oli jalle kuskil veidi vett) vesi oli muidugist asbestimaaki tais.

Lisaks onnestus juba paranenud villidega vallutada WA teine korgeim maetipp- Mount Bruce 1235 m. Nimelt kihvte maeahelikke oli seal kah.

Aa jaa seal rahvuspargile vaga lahedal (vaid 100 km:)) kohalikus kaevanduslinnakeses, sai kah elatud parast 5. paevast looduspargi elu ning lahedalasuvas rauakaeveanduses tuuribussiga (mis kubises pensionaridest - kohe taaselustusid moningad malestused:)), oli vaga teine maailm taas. Koik oli seal kolossaalselt suur, no siuksed masinad, et tavaline tooauto, ute, tundus selle korval nagu karbes, ja kaevandus ise, hiigelsuur, kaevatakse ju terved maed yles et selle all olev maak katte saada. aa kova raha teevad seal ja maagi hind aina touseb.

ja siis oli mul vahepeal juba tosine plaan jaadagi kohe siia AU-sse kauemaks, sest teekond labi paradiisi ja koik need sobralikud ylimalt positiivsed inimesed, muretu NO WORRIES MATE, DO EASY lifestyle, et noh kohe ei suudagi end lahkumas ette kujutada. eriti kui viisa kehtib novembri lopuni.
Aga bookinghouse, kust lennupilet sai ostetud, muidugi polnud nous piletit muutma ja otse lennufirmade kaudu kah ei saanud midagi parandada. Olin siis juba nous selle lennupiletiraha tuulde laskma. Aga tanud Siimule, kes koguaeg heast Eesti toidust raakis, ning mote kodumaale naasmisest aina paremana hakkas tunduma.

aga nyydseks on siis kokku soidetud Perthist siia BROOME -i linnakesse 4650 km ja jube palav on, toega. Aa ja siiatulles jai tee aares asustust veelgi vahemaks. sadu kilomeetreid punase tolmuga kaetud lagendikke, monikord igava vosaga, siis taiega kuiv poolkorb, ilgelt suured rekkad e maanterongid (road train-id) vastu tuhisemas (3-4 hiigelsuure kastiga taga, et yhesonaga 3-4 vaga suurt eesti rekkat on siin yks masin). see maantee siia on ikka ilgelt karm maanteerongide maailm.
Siin Broome-is saab siis paar paeva veel WA ilu nauditud (tundub suht elav koht) ja siis kolmeks paevaks lendan Melbourne jahtuma et alustada oma pikka teekonda hiina ja soome kaudu kodumaale.

naeme, loodetavasti ikka kenake vastuvott mulle organiseeritud ja paluks musta leiba kohupiimaga:) sauna sauna, suitsuvorsti ... jne ... ja haste palju positiivsust, elu on ju ilus!!


udu
///////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////

naen et roomuhoiskeid st kommentaare pole lisandunud, OK. Juba leidsin soodsaid pakkumisi tagasilennuks parast Marge pulmi:), pariselt pariselt...

Olen siis onnelikult Melbourne joudnud. Oi oi kui raske oli oma teisest kodust WA-st lahkuda.
Tervitused Siimule ilusasse kuuma Broome-i! Naudi taiega, aa ma tean et sa seda teed!

Aga siin Victoria osariigis siis nyyd ma olen, appi, appi, siin Melbourne-is ju sydatalv, nagu pohjamaine hiline sygis voi miskit. Inimesed kaivad poolmantlite ja villaste mytsidega, pean tunnistama et kapikud oleks siin taitsa asjakohased.

Ja mis koige imelikum, et backpackereid siin jatkub. Nimelt oli suht voimatu mul esimese tunni jooksul kohe oomaja leida. Tykk aega sai oma kottide otsas rongijaamas aeletud ja kohti labi helistatud kuni telefoni krediit otsa sai ja aku ka tyhjaks raakida onnestus:)
Siis aga onnestus miski infoonu kaest oomajade nimekiri saada kuhu saab automaadist tasuta helistada, juhhuu.

noh ja kohe esimesega nakkas ja koht vagagi kesklinnas, tundub suht uhke koht, aa oma tuba pole veel nainud, kell kaks tehakse alles korda.

aa nyyd melbourne-ga tutvuma. Muidu esimene mulje oli vagagi positiivne, uskumatu aga meeldib kohe. Monus karge pohjamaine jahedus:), eksootika!!

kohtumisteni!!!

life is a seaturtle

heiheihei

Puud on nyydseks siis koik istutatud ja hetkel puhkan monuga. Lopuks olen south-west-ist valjas aga ikka veel laane austraalias, joudnud oma rannakutega maapealsesse ja veealusesse paradiisi nort-west-i (NW)ehk siis loode austraaliasse. Kuigi jah Quaradingu vois vast kah juba laane-austraalia keskosasse ehk midwesti kuuluvaks lugeda.

Kohakese nimeks Exmouth ja kuuluse see oma mitmekesise elustikuga korallriffi poolest (ningaloo reef).

Aga kuidas ma siis siia joudsin.
Paeval mil said istutatud viimased puud ja maailmast ara loigatuna oma viimase 10 paeva kodus kantripubis motlesin kuidas ma sinna exmouthi ikka mindud saan,
(ei mobiililevi ega netti polnud, et kyyti organiseerida), saabus vaga vaga hea yllatusena pyhapaevaselt unisesse Quaradingusse taiesti eesti oma poiss,Siim. Siimulgi sai too otsa ja aeg puhkama hakata.

Sai siis enne teele asumist koigi oma tookaaslastega koos kovasti tahistatud puudeistutamise loppu ja Siimuga jargmisel hommikul Perthi poole teele asutud, et votta peale kolmaski rannukaaslane Lucinda Hollandist.
Tookaaslased jaid veel pead parandama ja bussi ootama. Kuuldavasti pidu jatkus neil taiega.

Ja siis ta algas teekond Perthist pohja poole.
Alustuseks juba vana tuttav Cervantes ja Pinnaclese korb. Emu seekord ei nainud. Siis sobralik vahiliste pealinnake Dongara, kus saime tasuta oobimise lausa, kuna karavanpargi manedzer blondi rastaga hipivana veel maletas mind. Ja siis algas ahhetamapanev north west. Esmalt tuli yletada 26. laiuskraad ja siis ta hakkas, paradiis.

Alustuseks Kalbarri suureparased saravpunased kaljud rohekassinise ookeani taustal. Siukses maastikupildis paikeseloojangut vaadates motlesin esimest korda selle reisi jooksul et nyyd voiksin ma surra, nii ilus on. Seal ka esimene nahtud vaal.
Siis matk ja telkimine Kalbarri Rahvuspargi kanjonil. Need kanjonid ja kaljud on ikka nii mastaapsed, nii voimsad. Pildile neid panna ei saa videole kah mitte, tuleb ise kohal olla.

Siis soit edasi ja edasi. Siin North Westis tuleb mooda nn kiirteed (autosid ei kohta just teel palju) soita ikka sadu kilomeetreid, et jargmist asustust naha, selleks voib olla nt jargmine roadhouse, mone yksiku pysielanikuga, et tankida auto ja jatkata taas soitu jargmisi sadu kilomeetreid. Teed ymbritseb vaid tyhjus, niipalju kui silm votab on laussile voi ornalt kynklik avatud maastik voi madal vosa (bush). Ja mingit asustust seal pole, pole mitte kunagi olnudki. Taas on vaade nii mastaapne, ja kui lisada sinna veel hiigelsuured pilved, yhesonaga sa naed nii palju, nii kaugele, et votab seest oonsaks.
Aga noh teinekord voib juhtuda et siukses roadhouses selliste loikude vahel tootab moni eestlane ja billabong roadhouses lausa kaks vahvat eesti tydrukut, tervitused teile taas marit ja liina.

no ja siis meie teekond jatkus shark baysse ja alustuseks shell beach, nagu nimigi ytleb pole ses rannas teragi liiva, kruusa voi kivi, ainult valged karbid, kondides kolisevad jalge all. imetabane paik, taas leidsin et nyyd voiksin ma surra. Samal ohtul leidsin teist korda juba sama paeva jooksul et voiksin nyyd surra, kuna ohtuks vottis meid vastu maailma koige ilusam paikeseloojang siledal ookeanil ja vees puhistasid delfiinid. Kohake kyll turistlik aga imeline Monkey Mia.

Noh ja jargmine paev uitasin ma mooda rannajoont kilomeetreid edasi kaugusest paistva punase kalju juurde, kus istusin lausa paev otsa ja motlesin elu yle jarele. Igastahes arvasin tol paeval et nyyd olen ma end leidnud. Kui seal hakkas sadama vihma ja ma nagin maailma koike koige suuremat vikerkaart selle saravpunase kalju tagant ulatumas otse merre ja peegeldumas veel merel. Issver kui kaunis see oli, voite juba arvata, mis ma siis motlesin, et taaskord voiks ma nyyd surra.

aa vahele sellele idyllile kah midagi. Meiega kaasas olev kolmas rannukaaslane tuulikutemaa esindaja hakkas meile ikka kole narvidele kaima. Ei tahtnud tema istuda ja relaxida, sry st loogastuda ja kauneid vaateid nautida vaid klops klops paar pilti teha ja kiiresti kiiresti jargmisse paika edasi liikuda, et temal vaja niipalju erinevaid kohti naha ja kiire. motlesime et votku siis mingi tuur juba, ja panime ta mingi hetk "'tee aarde maha maha''kiirustagu siis taiega, yksi.

noh ja parast seda keegi enam oma kiirustamisega peale ei kainud ja ei yritanud kogu aeg asju korrastada (organize-da) ja elu muutus veelgi chillimaks.

Algas korallrannik. Esmalt nautisime seda hipikylas nimega Quobba point, kus riff oli nii kaldas ja korallid nii varvilised ja kalu niipalju ja varvilised. Lisaks onnestus Siimul kohe merekiplkonnaga vees hangida. Kylas (isetekkinud karavanpark vmt) elasid suures osas vanemad inimesed, kes oli olnud siin juba kuu kes kaks ja plaanis sama kaua veel olla. Pyydsivad seal koguaeg kala ja olid onnelikud.
Oehh, oli vast paradiis, snorgeldaja paradiis-unelm kohe kindlasti, koige varvilisem siiani kohatud riffidest kohe kindlasti (korallrahu vist peaksin eesti keeles rifi asemel kasutama, sry. sest rahu on see toesti nii sona otseses kui kaudses mottes, see veealune maailm, yhesonaga oled kadunud, kadunud, see on nii ilus).
Ja lisaks oli seal lahedal siuke koht nagu blowholes. ehk siis suur laine tuleb myrinaga kaldasse ja paiskub geisrina kaljuprao vahelt yles. Ja seal sai siis imetletud siukest nahtust et taas vois surra.
On teid kunagi vikerkaar puudutanud voi terve ring vikerkaart teist labi jooksnud. ei. mina saan seda vaita. nimelt kui paike paistis ookeanilt selja tagant ja sina vaatasid kaljust maad ning uus veepilv yles pahvatas ja tuul seda sinu poole kandis nagid vikerkaart tekkimas, kui veepilv joudis sinuni siis keeras vikerkaar oma teise otsa kah yles, kuni jooksis ringiks yleval kokku. ja selle vikerkaare tagant paistis karm kivine kaljumaastik ja lopergune kuu. no taitsa lopp, kus peaks kyll selliseid fyysikalisi nahtusi mujal nagema kui maapealses paradiisis st NW-s.

Edasi jatkus me teekond Coral Baysse ja siis Exmouthi. Ja Exmouth on kohe kindlasti ime-imeline koht. Juba ammu tahtsin siiapoole tulla, juba enne Donnybrooke-i, aga kui tahad minna otse, ringi mooda kai.
Yleeile nagin siin taispikkuses veest valjahyppavat kyyrselg-vaala. Ja eile nagin lopuks minagi ara merekilpkonnad kahest erinevast liigist-
green turtle chelonia mydas
hawksbill turtle eretmochelys imbricata
Tykk aega sai nendega kaasa ujutud hangitud, vaadatud kuis nad koralle jaravad ja veest valja hingama tulevad, pistavad oma roomajakaela valja ja lonksavad soomu ohku et siis tagasi sukelduda. Kui naed vee sees merikilpkonna, siis ymbritseb sind hetkega rahu, sa ei nae enam koralle, varvilisi kalu, naed ainult kilpkonna ja isegi kylm enam pole yhe koha peal galipsota passida, sest see mida sa naed on niiii eriline. moistagi voisin taas surra.
Muide viimasel snorgeldamisel ujus mu kohu alt labi kaldavees ka pirakas reef shark voi siis eesti keeles korallrahu hai. Ei ole ohtlikud, arge muretsege, vaid nautida nautida neid vee all.
noh ja nendest korallidest ja kaladest ma polegi joudnud raakida. Igastahes nagu ujuks akvaariumis voi veealuses kiviktaimlas. moned nagu harunevad poosad, moned nagu pirakad pallid ajukurrulise mustriga, teised nagu muru, ja toised nagu puuseened. ja koik need kalad nende vahel varvilised, mustrilised, vaikesed voi toega suured. ja siis kui satud kalaparve ja hangid koos nendega. yhesonaga koik snorgeldamissobrad, siin on paradiis, tulge nautige hallidele haugidele vahelduseks.

egas midagi, homme tuleb wetsuit e galipso laenutada ja kauemaks riffidele loksuma jaada ja akki tookohtki leida kui melbourne-i lennukile 8. juulil ei joua, see ju nii kaugel, teisel pool mandrit ja siin paradiisis olen lost lost lost.

aga ilusat jaani!

naudime meiegi ja toeliste eestlastena austraalias lambachopse barbiel (barbeque) praadima hakkame. sest tana on jaanioo.

kuna arvuti siin yliaeglane ei saa paradiisipilte lisada, ykspaev lisan.


udu, kadunud hing paradiisis

nb kui keegi peaks minuga telefoni teel suhelda tahtma, siis vahetasin vorku, see vana number siin NW-s praktiliselt ei levi. Uus nr (+61) 4399 32631

Quarading

Tervitused siis outbackist.

Esmalt tahaks oelda, et mulle meeldib vist Austraalia sisemaa rohkem kui need loputud beach-id. Nii kihvt on need navitrollalikud tyhjad maastikud, kus naed horisondini tasaseid valju, yksik kyngas ja yks puu kasvamas selle peal ja yks pilv selle kohal. Maa ise kollakas-pruunikas ja rohekas. Nii meenutab Ongerupi, samuti algul siia saabudes, tuli natuke hirm peale, eestlasena nii raske alguses kohaneda sellise tyhjusega.
On talv ju. Aga ilm ise meenutab kord kuuma maikuu paeva-ohtut siis varast septembrihommikut.
Igastahes meeldib mulle siinne ilm sada korda enam kui Donnybrookes. Sadanud on vaid paar korda ja siis kah oosel. Ja on soe, nii soe.
Ja too, super, mulle kohe meeldib puid istutada. Tootame siis tegelikult sandlipuu istanduses. Sandlipuu kylvati maha juba 3 kuud tagasi, nyyd istutame siis peremeespuid talle kuna sandlipuu parasiteerib neil.

Hoolitsetakse meie eest superhasti. Elame hotellis kohaliku pubi peal. Vaga ilus on, tundub et mu unenagu, mida nagin kuid tagasi, kus kylastasin laheda arhitektuuriga ruumikat country-pubi, ongi taide lainud ja ma ei kylasta seda vaid lausa elan siin. Koik soogid on hinna sees ja hind mis me selle lobu eest maksame (majutus pluss toit) ongi tegelikult vaid yhe ohtusoogi hind, et super. Kuna too on raske toidavad nad meid jah haste. Nt ei joudnud alguses ara imestada kui yllatusi muudkui tuli.
Paeva esimesel puhkepausil saime eine, mis meenutas pigem lounat, lounast ma siis parem ei raagigi. Siuke kodune konverentsil, banketil pakutav toit AU paraselt. Ohtusooki saime lausa valida kolme erineva roa hulgast ja miuksed maitseelamused.
Ja siis tagatipuks selgus et iga ohtu on meile tubli too eest tasuta olled pubi tagaaias. Nojahh, uskumatu aga tosi. Ja nt eile oli boss meiega nii rahul et andis kohe tyypaeva lopus esimese tasuta olle pihku.

Aga toost. ei pea end painutama ega midagi. astud sirge seljaga mooda vagu ja istutad asjandusega, mida mina nimetaks torulabidaks, aga ju on sel ka eestiparane nimetud puid maha. Igastahes kui oige rytm leitud, laheb asi ludinal. Kylje peal kolgub korv istikutega. Aeg-ajalt soidab mooda bossi parem kasi ja pakub juua, moodab kas ikka oige intervalliga puid istutad ja kysib kuidas laheb, pakub plaastreid villidele ja paevistuskreemi, kutsume teda make-up truckiks.
Ja siis saab koguaeg soita ute-i kastis voi kolkuda kuskil treileri kyljes, monus jahe tuuleohk sasimas juukseid, super, sest suht palav hakkab.
Igastahes meenutab enesetunne seda tood tehes maratoni labimist, sona otseses mottes ja ma naudin seda. Igastahes kaemuskleid arendab see too ja saaremarju:)

aa seltskond
kole palju inglasi on, siis iirlased ja ingliskeelsed kanadalased. ja siis vahemused- 1 prantslane (vana olija), 1 belglane ja 1 itaallane. Viimased saabusid hiljem kui mina ja alguses olin vaid mina versus inglased. Igastahes tunneme (me vahemused), et see erinevate inglise aktsentide segunemine ohtuti tagaaias on taiesti vasitav jalgida lopuks. Aga esimesed paevad pidasin taiesti tublisti vastu.
Aa igastahes saab siis mu inglise keel ses seltskonnas viimase lihvi. Muide mulle kohe ei meeldigi enam kui keegi yritab minuga inglise keelt aeglaselt ja selgelt raakida, olen lausa oelnud et raagi tavaparaselt.

aa ja puude istutamine on muide vaga vaga tasuv too, lisaks sellele et tingimused suureparased on palk kah. jah viimased tyykohad lahevad mu siin jarjest paremaks, et toesti tekib tunne kas ma kodumaale ei kiirusta. aga nohh, on vist aeg kah. eks siis paistab mida kodumaal tegema hakkan, alustuseks laheks ehk mingitele taiendkursustele voi midagi.

aga nyyd siis oma vaba paeva Quaradingus nautima. vaba paev tana meil, kuna me nii kiired istutajad siin, et puud otsas ja homme tulevad uued ja siis veel a 6 paeva tood ja siis, eks paistab, puhkuuuusss jeee.... Lahen siis natuke ylespoole, siis allapoole ja siis Melbourne/i, kust teekond kodumaale juulis algab.

oki, see you!
edu

Reet