Elust keset vihmametsa/Back to the wild

Tervised kallid sobrad!!

Olen siis juba terve kuukese siin toredal Tasmaania saarel mooda saatnud. Enamasti kyll tootades selles Lemonthyme-i nimelises kylalistemajas. Koht on igati monus. Kaheksa kilomeetrit eemal ylimalt kaanulisest maanteest, mis viib a 30 km edasi paiknevasse tahtsasse kuid paraku ka vaga turistlikusse magimatkamise paika sel saarel, mida kutsutakse Gradle Mt-Lake St Clair Rahvuspargiks.


Moned pildid ja juttu kah.

Koseke Lemonthyme-i lahedal: Champaigne Falls


Paraku on siin palju ka lageraiet. Onnetud hallid maastikud.


Kild vihmametsast

Kunst, Yraskikunst

Paddymelon - vaga imeliku nimetusega vallabi

Moned siilid ikka lahevad vette, kukruga siil, Echidna

Marju - Sulle, Vombat

Vihmamets

Opossum, Blinky

Sonajalapuud

Didgeri didgeri didgeri doo ... olen nyyd leidnud arvuti kust pilta ules laadida, aga haalefaile ei onnestu. Eks lisan pillilood moni teinekord, neid nii palju nyyd salvestatud, et voiks lausa albumi valja anda:)

Mt van Dyke

Kott selga ja teele

Kallid metsporgandlased, motlen ikka teidki oma matkale, tahaks vaga teiega naastes alustuseks yhele vahvale rabamatkale minna

Vaade Mt Ronald-i tipust Mt van Dyke-le

No vahepeal kohe meeldib poosetada, eriti kui paik on imeilus, aga seal taga silmapiiril paistab ookean (a 40 km kaugusel)

Vull, minust on saanud kah ilge tenkufann, parim kaljuronimiseks. Taustaks Mt van Dyke, kust oma ronimist yle aheliku alustasin. Vaesed tennised nyyd juba arateenitud pensionile saadetud.

Botaanikute maiuspala muidu see maeahelik

Kodu korgel oitemeres, uinudes see imeline boroniapuhmaste lohn ymberringi

kodu sonajala all, ymbrus mida eelistan iga kell organiseeritud telkimisaladele. vanni- ja pesutuba mone meetri kaugusel, karastava veega ojake, mida samuti iga kell kuumale dushi asemel valiks

Ohtusook nokklooma tagaaias, loomakese ohtusoogijahti vaadates laks endalgi koht tyhjaks

Liigun siin ikka haalega, sest see on ainus viis, kohtadesse kuhu mina tahan vahene ja kallis yhistransport nagunii ei vii. Siin haaletasin a 2,5h ja selle aja jooksul moodus tapselt 5 autot.

... JUTTU ...

LEMONTHYME

Ymberringi on sonajalgu ja sonajalapuid tais vihmamets, paksult sammalt ja epifyyte, pimedas pealambiga jalutades, paistab pea igal sammul paar polevaid silmi, st loomi kah palju.

Kylalistemaja ise on vagagi odus, palkmaja, kaminaga. Ohkkond sobralik.

Endalegi suureks yllatuseks ei tundugi ettekandja too enam yldse ebameeldiv, igastahes saan palju suhelda ja moned kliendid on isegi kontaktid jatnud et kuskile Sydneysse, Uus-Meremaale voi kuhu tahes kylla tulles oleks peavari mulle pakkuda. Yks tore perekond pakkus mulle lausa tood ja sponsorluse viisat et saaksin veelgi kauemaks Austraaliasse jaada, aga ma arvan et ma ei taha enam vaga kauaks siia jaada, arge muretsege.

Aeg-ajalt kohtab siin ka humoorikaid isiksusi ja see on hea, kui nt laual lauahobeda keskel juhtub jalutama oma valusa salvamise poolest kuulus suur sipelgas (bullant) ja mina vabandades loomakest eemale toimetan, ytlevad kallid kliendid et ma ei muretseks, see nende vahva lauanaaber, nimigi - Oscar, juba pandud. Eks muidugi alkohol mangib siin ka rolli.

PEHMED JA KARVASED

Ja siis siin lisaks polevatele silmapaaridele metsas loomakesi kes inimestega rohkem harjunud ja siin pidevalt ringi tollerdavad. Ja koik on isiksusega muidugi.

Eriti kihvti karakteriga on opossumid.

Nimelt siis meie nn tooliste elamise taga on suured prygikastid ja iga ohta kaib seal yks korralik kisma, kisa ja tyhjade pudelite kolin, nagu baarikaklus.

Ja siis hyppavad igalpool ringi vallabid.

Aga eile krobistas me majakeste taga rohtu yks pirakas ymmargune vombat.

Ja selle kylalistemaja ymber on siis hulgaliselt ka matkaradasid ja rajakesi. Teinekord saab telk kaasa voetud ja oosekski jaadud mone vahva kosekese aarde. Ja moni kord votan oma pilli ikka ka kaasa ja mangin siis kuskil kose aares, oja kaldal, sonajala all, pimedas voi valges ja lihtsalt nii hea on olla.
Nyydseks olen need lahedased rajad ara nainud ja kuna oli mul vahepeal juba terve nadalane puhkus otsustasin oma territooriumi laiendada ja laksin alustuseks mitmepaevasele matkale.

Trekkima, st magesid vallutama.
Mt van Dyke/Mt Roland. Tegu siis maeahelikuga. Ronisin yles taisvarustuses ja muidugi joudis see kuumus mille eest koguaeg pogenenud olen just sellel hetkel ka tasmaaniasse. Kaasas oli 1,5 L vett ja hea lootus, et seal yleval mone ojakese ikka leian. Paris raske oli, eriti kui valid teelahkmel raskema ja jarsema raja kah. Higi voolas ja kuigi olen nyyd kaljuronimise hirmust taiesti yle saanud ja naudin seda, siis aeg-ajalt yle kivirahnude oma kotiga kooludes tuli end proovile panna, kuigi seetsinane polnud just kaljuronimine, aga see kott. Igastahes aukartus alpinistide suhtes suurenes veelgi.
Yleval telkisin, jain kohe oodeks ja paevadeks ja leidsin oma vee, imelised vaated ja oitemeres alpiinse taimkatte. Koik lohnas ime-imeliselt. Meeletult-meeletult ilus!

Siis haaletasin end paevakeseks Tasmaania teise suuremasse linna, Launcestoni, matkavarustust taiendama ja sealt tagasi uude rahvusparki, nimega Mole Creek.

Nimelt oli mul kinnisidee, et tahan hirmsasti nokklooma naha. Ja ikka sai kohalikelt, keda kohtasin matkarajal voi haaletades, kysitud, kus oleks parim paik ja enamasti nad ses rahvuspargis yht joge soovitasid ja sinna ma siis pidin saama.

Nokklooma otsima - PLATYPUS trek
Et ongi siis minust vist noorzooloog voi siis zooloogiahuviline saanud. Igastahes oli suur huvi see elukas yles leida ja tema tegemisi tiba vabas looduses jalgida. Loomake kel ongi kuues meel (navigeerib elektrivaljade alusel). Haaletamine tagasi linnast viis mind kokku yhe toreda hobbytaluomanikuga, kes lahkesti oma valdusi, veisekarja naitas, rahvusparki ara viskas, rariteerse nokkloomateemalise ajakirja kaasa andis, et saaksin loomakese harjumustega rohkem tutvuda, metsast mulle avalikkusele salastatud koopa yles otsis ja hea nokklooma-passimise koha osutas. Kott selga ja asusin siis joekallast pidi mooda vopsikut teele. Ja uskumatu, aga tosi, juba esimesel ohtal kui kalda aares istusin, higitelgi ehitamist ja teepuuvihta planeerisin, nagingi elukat ja mitu korda, toidujahil. Nimelt olin oma oomaja otse eluka tagaaeda pystitanud, onneks ikka vastaskaldale.

Ja nii ma oma paevakesi seal edasi vopsikus veetsin, yhes kaes kohvipott, teises nokkloomajakiri ja yha enam see loomake mind lummama hakkas.

Siia yks killuke rannuraamatust
..vahel tundubki, et mulle meeldib naksitrallide sammalhabeme kombel lihtsalt metsa all pikutada, vaadata pilvede ja metsa varve, linnukesed ymberringi. Habe mul kyll puudub, kuid juuksepahmakas on see-eest voimas …

Aga vahelepoikeks kirjutakski siis yhest haaletamise retkest.

HAALETAMINE TASMAANIA sarnane Eestiga, lyhemad distantsid, rohkem autosid

Nt sellest korrast kui olin teel magedest linna. Oobisin tol oosel juba mae all, jalamil metsa sees. Sealsamas oli kah piknikuala tasuta telkimisega, aga mina otsustasin porisevate generaatoritega karavaniomanike naabruses oobimise asemel tasmaania kuradi moirete taustal sonajalapuude all silma looja lasta.

Killuke rannupaevikust….Jargmisel paeval laager kokku, kott selga ja teele. Joudsin veel moelda, et kyll oleks tore, kui juba esimene auto mind peale votaks. Ja sealt tuligi yks kauboimytsis lahe kylapapi ja maailma majanduse ja rahanduspoliitika teemadel arutades joudsimegi vahepeal lihuniku juurest labi kaies lahimasse linnakesse, Scheffieldi. Tegu siis omal ajal siiakanti nende turistide mekade rajajaga. Sealt edasi laks vast veerand tundi kui vottis mind peale Elton johni valimusega mees uunikumautoga vaarikas koer tagaistmel. Sain siis taas a 20 km edasi, jutu kaigus selle maailmakodanikuga selgus et tema ongi algatanud jooksuvoitluse yle sellesama maeaheliku kus minagi just yle ronisin….

SAUNA

aa jaa,
Sauna olen siis kah korra saanud.

See oli paris naljakas kogemus. Esimese asjana sinna SPAsse naastes oeldi mulle vatuvotulauas, ilma et oleksin sonagi lausunud, te ei tohi seal saunas alasti olla. Leiliruumis kohtasin hindu naisi, kes kerisele vee viskamise asemel seda enda peale viskasid. Noh valgustasin siis neid natuke sauna asjus. Aga muidu oli igati monus kogemus, kuigi leiliruumi temperatuur oli alla 85.

Elu on ilus,

Reet

h88d uut aastat,

Hei nyydseks olengi joudnud oma reisi jargmisesse olulisse sihtkohta, Tasmaaniasse.
Elan sona otseses mottes keset vihmametsa tahtsa magimatkamise piirkonna Gradle Mountain-i vahetus laheduses. Koik ytlesid, et seal Tasmaanias pole voimalik tood hetkel leida, et ara mine sinna.
Mina aga motlesin, et miks mitte, saatsin tapselt kolm e-kirja kylalistemajadesse piirkondades, kus oleks monus keset loodust elada ja jargmine paev tuligi vastus, et tule, meie oleme valmis, kui sina oled. Ja jargmisel paeval olingi siis kohal.
Eelnes 10 h tyytut praamisoitu. Nimelt olin kuulnud et praamiga soita on vaga huvitav, hea kogemus. Otsustasin seetottu taaskord lendamise asemel siis teise variandi kasuks, 100 doltsi kallima praam. Jube igav soit oli, ka merd mooda soites on voimalik kogeda AU mandrile iseloomulikku tyhjust. Pole saari tais ja ponev nagu Rootsi reis. Lihtsalt ookean ja suht hall ja vihmane, paris nagu laanemeri.

Kiire ylevaade kohapealt. Imeline varske ohk ja karged temperatuurid. Kui kohale joudsin oli ohtul 8 kraadi. eelmisel paeval olla mae otsas lund sadanud. aga nyyd olen harjunud. on siis sydasuvi. Elan ja tootan yhes kenas kylalistemajas-restoranis koogitydruku-ettekandjana, iga vaba hetke naudin sonajalgu, samblaid ja elu tais metsa, mangin didgeridood ja lihtsalt, veelkord, naudin. homme lahen kahepaevasele matkale telkima. koik on siin vaga kenad ja taiega vastand tooandjate moistes glen helenile siis. koik on kohalikud, ma ainus vooramaine tooline, enamus kliendid kah austraallased voi siis ameeriklased.

muide, paris lahe on! Monus!

Pikem jutt tuleb kunagi hiljem.

Udu, Tasmaania loodeosa.
...............................................................................................................................................................

kallid s6brad, Melbournest seekord!

Lyhike ylevaade mu tegemistest. Mu h88letamise semu Sarah lahkus veel samal p8eval Adelaidest edasi Sydney suunas, mina otsustasin j88da.

Oma esimesed p8evad Adelaides veetsin oma "g8ngsta perekonnaga", ehk siis haaletades viimast kyyti pakkunud tyypidega ja yhe tyybi nelja oega. Vaga ponev oli. Kohe sai tutvust tehtud Adelaide ooklubide ja ooeluga ja mindki tutvustati kui yht odedest. Ahh nad on nii armsad. Ja kuigi ma pole neid nyyd tykk aega nainud, helistas mu "gangsta vend" veel ykspaev ja kysis kas minuga on ikka koik korras ja kas mul raha ikka on.

J6ulud Adelaides kulgesid igati edukalt. K8isin isegi kirikus j6ululaule kuulamas oma hollandlannast t88kaaslasega Glen Heleni p8vilt, et t6eline j6ulutunne tekiks. Ei tekkinud ta midagi. Kuigi enam nii kuum polnud, k6igest 30 kraadi, punase sydame 40-ga v6rreldes, aga siiski.
Uskumatu, aga t6eline j6ulutunne tekkis hoopis stiilses pubis, kus ylesvuntsitud vanas stiilis j6ululaule m8ngiti.
See oli siis j6ululaupaev. Austraalias on t6eline j6ulup8ev aga hoopis 25 jaanuar. M88dus see siis j6ulul6unaga Alice Springsis kohatud muusikust s6bra vanemate pool, nende Adelaide kodus. Oli m6nus. Peale minu oli sinna veel kolm rootsi seljakotirandurit kutsutud. Igati tore ja soe koosistumine taas.

Edasi, elu turistina ja kippusin kohtama igasugu imelikke tyype. Et siis 8 p8eva Adelaides oli kohe kindlasti piisav et vaatamisv88rsused 8ra n8ha, kohata suures konsentratsioonis segaseid inimesi ja tekkis tahtmine taas teele asuda.

H88letasin end koigest 750 km ida poole, Victoria osariiki, Melbourne-i. Kaks autot, kaks paeva. Viimane juht oli nii kena emalik tyyp, pakkus mulle veel rahagi kui kohale j6udsin. AAhh, h8id inimesi j8tkub. Ei, muidugi ma ei saanud seda vastu v6tta.

Ja siis Melbourne, asfaldidzungel suurlinn, rahvamassid, prrhh. Temperatuur vist alla 20 kraadi. Igastahes jai mul eelmisest rannakust kripeldama, et ei j6udnud ma siinset kihvti muuseumi ajapuuduse tottu korralikult labi kaia. selle mure lahendasin siis eile ja nyyd saan siis lahkuda. Inspireeriv koht see, annab hunnikute viisi ideesid, pluss jahedam kliima ja kiire ajutoo taas:)
Midagi paris uut kah, kaisin selle poolkera korgeima pilvelohkuja tipust Melbourne vaadet oises tuledesaras nautimas. Igale poole kuhu silm vottis, oli linn, huuh.

Homme hommik praamile ja Tasmaania, here I come, juhhuu. Tundub et toogi voib mul olla seal eesootamas !!! Ei tea kuis seal moblaleviga on, aga ehk netti ikka saan et oma tegemistest pajatada. jagatud mured lahvad ju ikka pooleks ja roomud saavad topelt. Eks paistab kuis seal kulgeb, peaasi, koht keset vihmametsa ja muust asustusest suht kaugel.

Aa ja eilne uusaastavastuvott oli igati lahe. Linna peal siis erinevad suurkontserdid rahva lobustamiseks, valisin ladina rytmid jazzises kastmes. Ilutulestik 360 kraadi. Pidu j8tkus ylimalt hea huumorisoonega onnistatud inimestega mu kylalistemajas. Et oli kihvt. Tuleb kihtv aasta!

Kihvti aastat kallid sobrad, kallis kodumaa. Sel aastal juba n8eme.

Reet, Melbourne

Hyva j6ulu Adelaidalt Adelaidest

No tervisi siis,

tundub et olen oma rannakutega joudnud lopuks siia, kuhu alati joudma olen pidanud sel mandril, Louna-Austraalia pealinna, Adelaide-i.

Teekonnast:

Noh,mis juba alustatud,tuleb lopule viia, ehk siis endale salaja pystitatud eesmark oli kontinent poidlakyydiga yletada. Pohjast keskele ju poidlakyydiga sai tuldud ja nii ka louna edasi minna tuli.
Ja lykkasin tagasi igasugu kellegagi soidukulusid jagavad kyydipakkumised (yks oli isegi tasuta), missioon tuli lopule viia. Polnud mul suurt aimu kuhu minna, vaid et suund lounasse, viskasin siis ykspaev kulli-kirja et adelaide voi kohe melbourne ja saatus tahtis vana hea adelaide-i. Alice Springs lihtsalt pole koht kus kerge otsuseid langetada, kuumus ei lase moelda.

Kuna mind pidevalt hoiatati sellel loigul yldse mitte haaletada, otsustasin seda siis turvalisuse huvides vahemalt yksi mitte teha. Rannukaaslaseks endine tookaaslane Glen Heleni paevilt, austraallana (real aussie lady) Sarah.

Aga pisut eelnevat juttu kah. Glen Helenis tootasin siis kokku tapselt kuu aega. Loodus oli imekaunis ja elamused matkadelt tugevad, aga tookeskkonda ma ei suutnud valja kannatada. Sada ajuvaba tobedat reeglit, joogivett pidime endale ostma (kui soolast kraanivett voi haisvat vihmavett juua ei tahtnud) ja mingeid boonuseid polnud olemaski,
pigem karjuti su peale ja lollid reeglid voisid iga paev muutuda. kaua sa sellist jama ikka kannatad, uhke eestlasena, otsustasin,et tuleb lahkuda ja pustipai. Lisaks ma ei teeninud ka seal suurt midagi.

Aga loodus oli lihtsalt nii kaunis et ma lopuks ei teinud sellest negatiivsest tookeskkonnast valjagi ja olin koigest yle. Voiks oelda et taaskord leidsin end. Palju voimsaid elamusi yrgse ilmega maastikust.

Rohkem kui 2 nadalat tagasi pakkisin koti ja kolisin tagasi Alice Springsi. Veetsin monusa nadala oma vanade sopradega, kellega varem ja nyyd taaskord maja jagasin. Igav juba ei hakanud, igal ohtul toimus midagi, lisaks oli teisigi majakaaslasi tabanud didgeridoo pisik ja ostsid nemadki pille ja ohtuti sai koos jammitud, kuniks nad ykshaaval lahkusid austraaliamaalt. Koige raskem on randamise juures need head-aega ytlemised. Lisaks sai vanas heas didgeridoo poes jammimas kaidud ja vanu sopru-muusikuid kohatud. Lahe!

Siis lopetas ka Sarah Glen Helenis too ja hakkasime koos 1500 km Adelaide poole haaletama. Oleksin voinud koos temaga seal glen helenis tootamise tegelikult lopetatda aga uhkus ei lubanud seal kauem tootada ja seega saigi alice springsis nadal aega senini seanahka veetud.
Alice Springsist oli ikka vaga kahju lahkuda, onneks olid parimad sobrad lainud juba enne mind ara-ara. Tunne oli nagu koliks kodust valja vmt. Tulin ju 2ks nadalaks, aga jain kolmeks kuuks, ses kohas on midagi vaga vaga erilist.

Kaks paeva ja yks oo teel, adelaide, here we come!@
Esimene kyyt (a 600-700 km) viis meid Coober Peddy nimelisse kaevanduslinna. Maastik oli seal vaga karm, vaga lame ja korgusid seal vaid liivahunnikud, mis tekitatud siis aukude kaevamisest maasse, et sealt opaale katte saada. Aborigeeni keeles tahendabki Coober Peddy - valge mees kaevab auke.
Selle tyhja maastiku kohal korgusid hiigelsuured pilved.
Tegu on austraalia koige karmima kliimaga kohaga, kus talvel vaga kylm ja suvel voivad kraadid kyyndida 50-ni, seega on seal paljud majad poolenisti maa sisse ehitatud. Nimelt on seal targem maa all elada, temperatuur stabiilsem.

Oobisime meiegi yhe sobra sobra pool majas, mis oli kalju sisse uuristatud. Vaga ponev, nagu elaks eriti monusas kuiva ohuga keldris. Veetsime seal linnaksese ka ohta oma voorustajaga kohalikus pubis, kus veendusin, et ses karmis kliimas suudavad elada vaid karmid tyybid. Aga noh, meie suhtes oldi yldjoontes sobralikud.

Coober Peddy meenutab maailma loppu, paljud selleainelised filmidki seal filmitud. vaga ponevad hiigelsuured pilved ja paikeseloojangu, -tousu varvid.

Jargmine paev haaletasime paar tundi ja peale vottis meid seljakotirandureid tais tuuribuss. Kuna tuurilised olid koos veetnud juba 6 paeva olid nad igati onnelikud nn varsket verd nahes, me kah, saime taas a 500 km edasi. Tee oli tais taaskord veel kordades suuremat tyhja valja kui ma oma elus varem nainud olen.

Parastlounaks joudsime jargmisse suuremasse kaevanduslinna, Port Augustasse. Sealt saime juba poole tunniga kyydi. Nimelt astusime sisse suurte rekkate ehk maanteerongide tanklatesse, keegi kyll rekkajuhtidest lounasse, Adelaide poole, niipea ei suundunud, aga pohjapoole minejad lubasid raadiosaatjatesse teate edasi oelda et seal ja seal tanklas ootavad kaks haaletajat kyyti. Ja oige pea saabuski meie kolmas kyyt viimaseks 350 km-ks. ydini uhke maastur kalli karavani ja kanuudega, subwwooferid tympsumas ja valja astusid sealt igati musklis kahtlased tyybid. Aga kohutunne ytles et nad OK ja oligi vaga lobus saabumine hea muusikaga Adelaide-i. Lisaks majutati meid yhe rannulise oe poole ja sai koos veel yks vagev pidu maha peetud, tegu oli perekonnakokkutulekuga (osalt aborigeeniverd), meenutasid leebeid g8ngstasid, v8ga p6nev. Ja meid koheldi seal nagu vanu tuttavaid, taaskord sai didgeridoo-d m8ngitud. voikski oelda et seda randu iseloomustav sona ongi didgeridoo.

Aga Adelaide-st siis. Lopuks on kliima, et kannatab olla, hirmpalav kuumus enam ei vasita. Ohkkond linnas vaga loogastav, ei tundu just suurlinnana. Pungil on see pubisid ja poekesi. Motlen et vast nadalakese olen siin, votan rahulikult!
Ja miuke toiduturg siin on, miuke valik, oehh, see et toeline maiuspala gurmaanidele. Nt sada erinevat juustu lopuks valida, musta leiba jne, juhhuuu... Ja koik ju varske, elades Austraaliamaa keskel, oli enamus toidukaupa transporditud mandri yhest (Darwin pohjas) voi teisest (Adelaide lounas) otsast. Elagu varske maitsev toit ja voimalus valida!

Kaunist joulu ja h88d maitsvat uut aastat!

Vaga vaga tahaks teile ka pilte yles laadida, aga arvestades kui aeglased on siin arvutid ja kui palju mul malukaardil pilte ning kui aeglaselt protsess toimib, ma passin. Kirjutan siis juttu ikka vahemalt.

Olge m6nusad!

Adelaida, Adelaide

Dingo jalgedes...

Hei kallid sobrad!

Nii palju on moodas kunas viimati siin sydant puistamas ja oma roome jagamas kaisin.
Nii palju on olnud, nii palju on oelda, et ei teagi, millest alustada.

LISAN SIIA AJAPIKKU UUT TEKSTI YHA JUURDE, aga alustagem algusest ...

koik on korras ja olen jatkuvalt onnelik.
Tana sain oma teise aasta viisa kah katte, ylehomme saab mu esimene viisa labi, uskumatu kui viimasele minutile nad asja jatta voivad, aga ma ei muretsenud kordagi.

Elan ikka keset Austraaliamaad, keset korbe.
Alice Springsist lahkusin a 2 nadalat tagasi, a 130 km laane poole, Glen Heleni nimelisse kuurortisse toole.

Aga Alice-st siis.
Raske raske oli sealt lahkuda, ei suutnud otsustada, jaada voi votta siht Adelaide-i. Ses kohas oli lihtsalt midagi erilist. Viskasin siis mynti, et kull voi kiri ja igakord ytles see mulle et jaa, jaa siia.
Joudsin seal Alice-s veel kaks korda oma elukohta vahetada. Ja kohtasin niipalju toredaid inimesi. Oli niipalju nalja, toredaid juhtumisi, kihvte pidusid.
Viimased nadalad jagasin koos teiste seljakotiranduritega erinevatest rahvustest maja ja koik vahvad inimtyybid olid kuidagi sinna majja kokku sattunud. Igastahes oli mul peaaegu sama tore kui Dave-i juures kushetisurfarina elades. Just nimelt elades, tundsin end sealgi nagu kodus. Ja see viimane koht oli siis kah vaga odus.

Elu keset korbe
Vett on vahe voi siis vaga palju. Nimelt sajab siin a 4 paeva aastas ja joesangid on alaliselt kuivad. Isegi kohalikud on onnelikud kui vett joes naevad. Ja loomulikult on mul onnestunud siinolles vihma-tormi-yleujutusi naha. Ja toega, teed on olnud kah yleujutatud, arauhutud jne. Kohake kus paregu elan, oli aga paar paeva tagasi saareke keset korbe, kuna teed olid tulvavete poolt ara loigatud, ei saanud keegi siia tulla, lahkuda kah mitte. Vaesed turistid kes siia toppama jaid. aga mina nautisin vihma taiega, vaga varskendav. nyyd hakkab koik rohetama, lilled oitsevad, pilvedena oo ja paevaliblikaid jne jne jne. ja muudkui kinnitan klientidele-kiirustavatele turistidele, kel 3 paevaga vaja kogu kesk austraalia sh Uluru ara naha, (eriti endast vanematele:), (nagu miski elutark guru juba voi nii:), et jarelikult pidi nii minema ja nautige seda.

Alice-s elades lihvisin siis oma didgeridoo mangimise oskust, olin alaline kylaline yhe didgeridoo-poe tootubades. ja nyyd-nyyd on mul oma pill kah, tootasin kovasti et raha selle ostuks teenida ja nyyd on ta minu. didgeridoo-d ostes peab nimelt proovima niipalju pille, aga kui mangid seda oma, seda oiget, tead et see sinu pill. oi kuidas ma tahaks musaklippe siia yles laadida, aga ei tea kas kunagi nii uhke arvuti taha siinkandis satun mis yhe paevaga asja yles laeks:)

tootasin seal Alice-s veel yhe nadalakese korbepargi koogis ja oli taas uhkeid ohtusooke, aga nii vip-e enam mitte.
olin ka vaga haige vahepeal, palavik ja meeletu kuumus oues. ohukonditsioneeriga toas aga higistada palavikku valja ei suuda, et siis paranesingi kuuma paikese kaes.
ja raha loppes vahepeal taitsa otsa, see oli paris naljakas. Tood kah paugupealt ei leidnud. ja siis ma olingi vaga vaga haige ja pidin veel koonerdama kah. aga raskused teevad tugevaks. terveks sain tanu kyyslaugule, elagu vanad rahvatarkused ja kallis jama apteegist mind pormugi ei aidanud. Ja elagu head sobrad, tanud mu heale prantsuse sobrale, kes minu eest hoolitses ja tagasi korbeparki ajutisele toole sokutas.
igastahes seljakotirandurid hoiavad kokku.

ja need siis olidki raskused. Muidu elu jatkuvalt lill.
Tulin siis Glen Heleni nn kuurortisse toole, suht masendav koht muidu - majutus-baar-restoran (vaga vana sisustus, kitsid omanikud), aga loodus on super. Ahh see on eriliselt ilus. Kaljud, maeahelikud, laiad joesangid ja koik need on varvilised. Kivikurrutised jooksmas mooda maeahelikke. Igastahes olen neid asju unes nainud varem, kunagi vaga ammu, lapsepolves ja nyyd ma olen siin.
Neis maeahelikes siin on midagi vaga himaalajalikku.

Kaisin ka nn soolomatkal. Kaks ood looduses, magasin meeletu suure tahistaeva all, silmapiiril jooksmas igas ilmakaares maeahelikud, yks maeke ilusam kui teine. Tahti naeb ka horisontaalsihis. Isegi telgis ei taha enam magada, monus lihtsalt voltida telk madratsiks ja magamiskotis kogu seda ilu nautida. yleeile kaisin seda ilu ka ohust nautimas, nimelt on siin turistide lennutamiseks helikopter (ilma usteta, juhhuu) ja see oli moistagi imeilus.
oma matkal sain teha midagi harukordset korbes, yletada jogesid. mudasel kaldal vaid minu ja dingo jaljed. sillerdavad monusad tulvaveed, nagu meie kevadel, labipaistev vesi, saraval kruusasel pohjal (maletan ikka kui lapsepolves kurekaed sain varakevadel ojas solberdades) aga nyyd nii soe, hyppa aga sisse. ahh, elu on lihtsalt kaunis.

... jatkub ...

Reet, Glen Helen

Sydame sydamesse ...

... ja sydamest sydamesse ....
Et elu nagu lill ja tahaks siis natuke oma tegemisi teiega samuti jagada, kallid sobrad!

Kus on randuri kodu...
Ikka veel ALICE SPRINGSis. Et siis kaks nadalakest olen siin mooda veeretanud. Meeldib, jah.
Riburada pidi siis olnust.

Oine vaade Alice Springsile mae otsast

Et siis suht keset mandrit...

Selle lyhikese aja jooksul olen suutnud juba oma elukohta Alice Springsis vahetada. Kui veel eelmisest sissekandest maletate siis maabusin oma roadtripilt otse eramajja Alice Springsi aarelinnas, et tasuta oomaja kushetisurfiklubi kaudu nautida. Kuna mu esimene voorustaja omab majaomanikuga kokkulepet et yle mone paeva tal korraga jarjest kylalisi majas viibida ei tohi, kolisin parast nelja paeva sealt valja, linna teise otsa, nn paremasse ja rikkamassegi linnaosasse, lausa golfiraja lahedusse.

Uuteks voorustajateks Dave ja Paul. Nemad siis nyyd kohe kindlalt parimate kushetisurfi voorustajate edetabelit juhivad. Pohjuseks superlahe huumorisoon. Lubati olla kah nii kaua kui aga tahan. Et varsti kaks nadalat juba kukub.

Maja on eelmise kohaga vorreldes piisavalt sassis ja asjade mahapillamine ei tundu enam probleem. Kui eelmises kohas pidi kogu aeg turvalisuse huvides uksi lukustama ja kardinaid akendele ette tombama, siis siin mitte.

Hoolitsetakse minu eest vaga haste, teinekord tehakse syyagi. Ja aeg-ajalt saab nendega kohalikus kantristiilis pubis kah kaidud. Ja see on koht kus saab lopuks tantsida kah. Ja kui see saluun kinni pannakse, siis lisaks sellele kohale on siin kasiino, kus jallegi saab tantsida. taiesti uskumatu, aga austraallased tantsivad, vahemalt siin linnas.

Ja miks mulle see linn veel eriti meeldib, see on maeahelike vahel, supervaated ja siin on kultuuri ja kunstiinimesi. vaga-vaga ponev. ja vaga-vaga palju aborigeeni kunsti galeriisid kah ja tegu lausa didgeridoode metsaga, meeletu valik, kain ikka vahel poekestes proovimas et selle pilli puhumise oskus kaest ara ei laheks. vahepeal aga tinistan parmupilli.

Kust randur raha saab

Ja nadalakese kaisin siis tool kah. palk oli hea, too oli kerge, seltskond super. Nimelt tootasin siis restoranis koogitydrukuna, kus olin abiks suure gala-ohtusoogi (800-le inimesele) ettevalmistamisel. Nt esimesel paeval koorisin 25 kg sibulaid ja loikusin nad koik ara kah. ei nutnud kordagi, sest me eestlased oleme tugevad. Muide mu praegused kushetisurfi voorustajad Dave ja Paul teadsidki Eestist varem vaid seda, et meil on vaga tugevad mehed - nainud rammumehe ja naistekandmise voistluse klippe ja muud suurt midagi.

Aga jatkates siis koogitydruku karjaariga. Et vaga lahedad kokad olid seal. Peale minu olid koogis koik mehed. Peakokk (the cheff) hindu juurtega uus-meremaalt, abikokk (second cheff) jallegi hindu juurtega, fidjilane. Molemal oli onneks huumorisoon. Lisaks minule oli veel kaks ajutist tootajat seljakotirandurid prantsusmaalt.

Aa ja seal restoranis tootades sain proovida ka ettekandja tood, uskumatu, senini olin sellise too enda suhtes igati valistanud. Oli siis tahtis ylipidulik ohtusook 50-le inimesele, kus koos AU kultuuri-keskkonnaministeeriumi inimesed. A jah pidin olema ise kah vaga kammitud ja pidulik, yleni mustas, selg sirge ja suur vaagen kae peal tahtsate inimeste vahel kondima, keeruliste nimetustega (meelde jaid onneks) suupisteid pakkuma, kusjuures narvi polnud kohe mitte sees, valismaal juuh. suppi kellelegi sylle ei loksutanud.

Ja sain siis kuulsat AU rockansambli Midnight Oili endist solisti ja praegust keskkonnaministrit Peter Garret-it seal naha ja isegi paar sona juttu raakida (teemal, harra kas soovite vyrtsikat india lihapalli mangokastmes), taiesti keskkonnavalisel teemal, voi siiski, see on ka ju vagagi keskkonnaga seotud, mis poleks. Et VIP ohtusook.

Aga seoses keskkonnaga Alice Springis hetkel kuum teema uue uraanikaevanduse avamine ja loomulikult on siin margata kohalike vastutegevust ses suhtes, tana kaisin kohalikus keskkonnakeskuses, akkist saan minagi sellele varsti kaasa aidata. Ilgelt ponev taas!

Aga nyyd siis motlen mis edasi saab. Tookohti siin on muidu, palavus on ka super, aga vaga igavat tood teha enam ei taha. et pole valistatud kah, et varsti porutan adelaide poole edasi nii et tolmujutt taga. Sest kui sellele palavusele ikka mu pohjamaine keha vasta ei pea, pole midagi teha.

Aga teha siin tegelikult veel nii palju, ronida magedes, lahe botaanikaaed, korbepargis kaisin nyyd ise kah turistina ja nii nii edasi.... akkist laenutan ratta ja lahen 240 km pikkusele loodusrajale, just-just distantsid on pikad ka loodusradadel. Juba mitu paeva veeretan seda motet aga tegudeni pole joudnud. Noh see palavus ei kutsu eriti matkama kah. Eile tegin aga trenni Dave-i maanteerattal, muidu suudab siin vaid jalutada. Aa basseinis kaisin kah ykspaev.

Kaks pildikest Alice Springsi korbetaimedele pyhendatud botaanikaaiast. Botaanikaad mis tutvustab siis korbetaimi, osa sellest mae otsas.



... aga koige tahtsamast, lopuks ... Retk Austraalia sydame sydamesse

See kivi, see on rohkem kui kivi. See on imeilus.

Et siis votsin ykspaev katte ja hakkasin Punase Kivi poole haaletama (450 km Alice Springsist). Paul viskas mind hommikul heasse haaletamisekohta ara ja ajal kui ma autost kotti valja tirisin, juba yks teine auto peatus, et mind peale korjata ja sain siis kyydi poialt vibutamata ja sihtkohta valja. Super. Kohale joudes, selgus et mitte kuidagi kohe ma kivi juures ood veeta ei tohi, telgiga voi ilma. Kontroll pidi olema kova, nagu sojavagi - lampidega pimeduses vosa labi kammimas oo hakul.

Kuna nad ei osanud oelda kui suur trahv oleks, otsustasin siis Ayers Rocki kuurortisse telkima jaada. See oli ikka nagu linn lausa, moblalevi, supermarket, sada hotelli ja majutust igale maitsele, rahakotile. Hirmus. Ma olin nii valmis metsas telkima, et isegi kaamera laadijat vmt polnud kaasas, ammugi ei oodanud ma moblalevi.

Kuna arvasin et parem mitte paikesetouse-loojanguid kaema minnes haaletamisele pimedas lootma jaada, ostsin kohaliku bussipileti passi (hirmsa raha eest muidugi) millega teatud kellaaegadel sai kive kaemas kaia. see ongi olnud suurim valjaminek siiani, muidu onnestus ju siia Darwinist peaaegu 0 eelarvega tulla.

Aga elamused mis ma neist kividest sain olid suured. Vaga inspireeriv, tegid meele selgeks. Eriti meeldis mulle Uluru naaber Kata Tjuta - aborigeeni keeles mitu pead ( e Mt Olga). Voimas. Kuigi nende kivide kylastamine on ylimalt turistlikuks tehtud (pidevad voorivad tuuribussid, ringteed, tarastatud rajad, paikeseloojangul Uluru ymber tiirutavad helikopterid), suudad seal jalutades kogeda ikkagi midagi seletamatut, midagi vaga-vaga erilist ja isiklikku. Pole siis ime et tegu vaga pyhade paikadega.


ULURU The Rock ... Ayers Rock ...


Lahemalt

Kata Tjuta, Valley of the windsMinu lemmikkoht, kaisin siin kahel
jarjestikusel paeval ja viimasel paeval istusin siinsamas paar tundi jutti, sest lihtsalt nii hea oli. Kui kaunis kodumaa ja himaalaja maed valja arvata on see ilusaim paik maailmas.


Olge siis jatkuvalt r66msad ja r66sad!

Elu on lihtsalt nii kaunis!

Reet, Alice Springs

P8idlakyydiga Austraalia sydamesse

ehk poolel teel Adelaide-i

ehk taaskord teiselpool kaljukitse p88rijoont.

No tervised, kallid sobrad! Olen j6udnud oma rannakutega Austraalia sydamesse.

Aga riburada pidi, olnust.

Elu endiselt nagu liblikas.

Pildid enne...

Mu oma kaekestega valmistatud didgeridoo, paraku jai maha liblikafarmi, kola polnud just vaga hea.

Heade sopradega liblikafarmist ehk teist korda Lietchfiledi Rahvuspargis

Haalteamine. Peatus teisel paeval. MatkaleEE!! Elsey Rahvuspark.

Leia pildilt 1 krokodill

Leia pildilt 2 krokodilli

Minu esimene kylaline mu uues liikuvas seljakotti mahtuvas kodus.

Alice Springs here I come, on the road again. Kolmanda paeva algus, vale koht haaletamiseks.

Minu kyyt viimasel 1000 km-l.

Naide kohalikust lahedast teemajast-pubist, mis ei hiilanud mitte puhtuse, vaid hingega.

Juttu kah ...

Viimased paevad Batchelori liblikafarmis

Vaga loogastav on olnud ja kuumuse tottu eriti motlema ei pea, st ei saagi, isegi kui yritad. Aju lihtsalt keeldub tootamast. Aga see ongi hea, vist...

Tulnud mul teha siin igasuguseid toid, alustades tualettide kyyrimisest, lopetades mango-piimakokteilide vorpimisega.
aga ponevaim toine elamus on olnud dzunglimetsast uute liblikate pyydmine. nimelt suure ja kasvava kuumuse tottu ei onnestu sugugi liblikaroovikute yleskasvatamine (mis muide hetkel juhtumisi minu hoolde on usaldatud, loodan et pohjus pole selles:)) ja suremus vaga suur.
Seega tuli liblikamajja turistidele imetlemiseks uusi isendeid juurde pyydma minna, sest polnud seal suurt midagi enam imetleda. ja nii ma kalpsasingi liblikavorguga lopsakas metsas plankjuurtega puude vahel yle ojasangide hypates ringi. liblikaparv ees, mina vorguga taga. et siis koike professionaalsem too bioloogile mis ma siiani AUs teinud olen.

aga alles moni aeg tagasi olin torumehe abiline ja roomasin punases tolmus maja all, et paigaldada voolikuid. ykspaev pyydsin janeseid. nimelt on siin turistidele patsutamiseks lemmikloomad ja saab seda teha vorkudest saras, mis tais janeseid ja merisigu, papagoisid ja paabulinde. aga janeseid liiga palju ja avanes siis nn lemmikloomafarmi telgitagune otse turistide silme ees. juba mitu ohtat oleme haad janesepraadi nautinud.

Aga kas ka midagi kasulikku teinud olen. Ikka!
Oppisin selgeks didgeridoo mangimise. olen nyyd endaga ytlemata rahul. kaks paeva harjutasin nn ring- voi siis tsirkulaarset hingamist. didgeridood tuleb pidevalt puhuda ja samal ajal kui nina kaudu sisse hingad peab suutma suu kaudu survega ohku valja puhuda. egas ta nii lihtne polegi. sai tykk aega veeklaasis korrega harjutatud. ja kui asi juba pilliski onnestus siis kolmas paev oli tagasilook, midagi ei tulnud enam valja. jatsin kohe kaks paeva vahele ja alustasin harjutamisega uuesti, ja tuligi valja neljandal paeval, viiendal juba vaga hasti.

Hetkel ehitan endale paris oma didgeridood. Seega olen ikka ytlemata onnelik et just siia kohta sattusin, kus voimalus seda pilli nii mangima kui valmistama oppida ja votta inimesed, kes oskavad sind opetada. Imeline, bjuutiful!

Aga didgeridoo valmimisest siis...
ykspaev asusin paari kolleegi ja teist sama palju kohalikuga eukalyptivosa (bushi) poole teele.
Otsisime WOOLLYBUTT-i nimelise eukalypte, mis termiitide (white ants) poolt oonsaks uuristatud. kui just puu kyljes termiidipesi ei nae, annavad sobivast puust marku kuivanud oksad. kindluse mottes voiks enne saagima hakkamist veel kasidrelliga puu oonuses veenduda.

Puud valja valitud, sobivad tokid olal, hakkasime neid autokasti vedama, koorepraht ihule kleepumas, higi voolamas, mustus muutumas sojamaalinguteks. siis tuli akki ei tea kust tolmupilves motikal kihutades yks aborigeen. Nimelt olime koik valged ja ilma aborigeenide loata sel alal didgeridoo puusid maha raiuda ei tohi. meiega kaasas olnud asja juhtiv mees muidugi jattis meile mulje et asi nyyd tosine ja tuleb joosta vmt. siis tuli valja et nad motikamehega vanad sobrad. No worries mate!

aga vaga ponev retk oli. Muide igasugu joekestes voi ojakestes voib siin krokodille olla ja margidki hoiatuseks yleval, ujumine keelatud, ettevaatust krokodillid.
aga palju olin siis kuulnud et kuidas keegi minu kolleegidest kaaswwoofijatest on kainud kellegi kohaliku juures kylas. ja alati asub kohaliku elupaik kuskil bush-is (kuskil vosas keset konnumaad) ja oiget maja neil kunagi nagu polegi, enamasti lihtsalt katus ja heal juhul miskid olematud seinad. olin siis vaga huvitatud milline see tyypiline pohja-territooriumi inimese elamispaik keset bushi valja naeb.
juhtusin siis nagema elamist, mis koosnes karavanist, hunnikust rampsust ymberringi, koerakari ja sead kalpsamas ringi, vana auto kastis kasvamast teatud poosas. Muidu koik siin ymberringi vaga-vaga elutu valimusega, kuiv ja pruun, tolmune, maapind ei olegi punane, pruun. aga vihmad pole kaugel ja siis peaks koik taas ellu arkama.

Kliimast. Kuum on jah, ohuniiskus suur. higi voolab koguaeg ja ojadena, sh ka parast kylma dushi ohtul. aga olen vist juba harjunud. Igastahes hea kui suurt midagi selga panema ei pea. Bikiinides saab nii tood teha, rahvuspargis matkata, didgeridood ehitada jne, mis elukesel viga. ja alati saab vette hypata, jaakulmi jooke nautida jne.

ja isegi palgalise tyyotsa leidsin. wwoofin ikka liblikafarmis edasi, aga kain kah raha eest mangosid loikumas. need palgalised tootunnid on kyll suht olematud aga abiks ikka, et edasi liikuda.
Jargmine nadal siis alustan monepaevast teekonda AU sydamesse, Alice Springsi (seal lahedal ka see kuulus punane kalju on). Pisut tood sealgi juba ees ootamas. No igastahes mul kurss siis ikka Adelaide peale, kui kaarti vaadata, koigest manner yletada ja Alice Springs poolel teel (1500 km kaugusel minust ja siis jargmised 1500 km Adelaide, jee). Kuidas ma sinna lahen, veel ei tea, aga see mulle ju meeldibki.

ROADTRIP AU sydamesse

et otsustasin siis, et endiselt ei taha eriti siin Austraalias suuri summasid kulutada ja tundus m6tetu yle 300 AUD puhtalt bussipiletile raisata.

Egas midagi, haaletama, yle 1400 km l8bi troopilise (pool)korbe. St kui ma arvasin et olen sadu ja sadu kilomeetrit tyhjust ja avatud maastikke juba n8inud (retkel Perth-Broome), siis nyyd voin 8elda, et tyhjus v6ib olla kordades mastaapsem.

See oli siis kolmapaev kui pakkisin oma koti, meisterdasin papist sildi kirjaga "Alice Springs" ja meisterdasin tshillidest ja igivanast kokakoolast sprei - enesekaitsevahendi, igaks juhuks.

Liblikafarmi perenaine viskas mind suurele maanteele ara ja teekond algas, 1400 km suht horeda liiklusega maanteed labi mandri kutsumas.

Kohe esimese 10 min jooksul vottis mind peale kohalik daam Nikki, esimesed sonad tema suust olid, et sa ei ole ju sarim6rvar, eks. Ei ei!

Temaga joudsin 300 km edasi kohakesse nimega Katherine, mis kuulus oma hea didgeridoode valiku poolest. ei olnud mul kiiret edasi liikumisega kuigi kell oli alles 2. ostsin sealt siis esimese asjana telgi ning elustamisvooliku (voolikuga seljakoti vee kandmiseks), asusin kohalikku kylalistemajja laagrisse ja hakkasin didgeridoosid puhuma erinevates poekestes. Palju haid pille oli, aga mote veelgi suurema koormaga edasi h88letama asuda ei paelunud.

Teine paev. Uus hommik. a 15 min haaletamist ja peale vottis mind toole suunduv kohalik mobiilivorkude firma toomees. Edasi sain vaid 100 km. Taas tore inimene, soidutas mind kuumaveeallikaid ja vihmametsagi vaatama, pisut maanteelt korval. Seal muidugi olin kadunud, otsustasin sinna oobimagi jaada et ohtuhamaruses tuhandeid nahkhiire saagijahile korraga lendamas naha. Kell oli alles 10 hommikul, vaegade laisk haaletaja ja labitud oli siis kokku napp 400 km.

Aga asi oli seda vaart. ohtusel jalutuskaigul nagin elu esimesi vaba looduse krokodille kahest erinevast liigist, madusid ja siis neid suuri nahkhiiri (lendkoeri) korraga saagijahile lendamas nii et taevas mustab. NB nagin isegi kuidas madu kala vee all kagistab, ilgelt ponev. aga eriti monus oli ohtuses pimeduses tahistaeva all soojaveeallikas ihuyksi keset dzhunglit monuleda, austraallased ju yldjuhul pimeduses metsa ei roni. ja peaasi, tegu oli yleujutatava vihmametsakesega (hetkel muidugi kuiv).

Kolmas paev

onnestus siis peagi kyyt maanteele vihmametsast tagasi saada ja uus paev haaletamist algas.

Polnud just kerge. Liiklus juba vaga hore, keegi teine mandrit yletama ei kipu (vaid yks suurem asustus enne Alice Springsi teel, enamus vaga vaga vaikesed aborigeenide kylad, pluss moni teemajake). Turistide autod inimesi kraami tais ja neid nagunii vahe sinnapoole suundumas. Kohalik niisama iga paev kah nii pikki vahemaid ei soida, teadsin et mu ainus lootus on see mida siiani siinsetel teedel koige enam kartnud olen- maanteerong ehk siis ROADTRAIN.

Paraku see koht rahvuspargi ristil polnud just haaletamiseks parim. Kompisin siis paar kilomeetrit tagasi Mataranka linnakesse. Kergelt hakkasin juba muretsema, et kas hiljemalt pyhapaevaks ikka kohale jouan, voi pean bussi votma. Taastusin siis jaakylma piimakokteiliga ja veendusin veel viimast korda internetikohvikus, et mind too ikka Alice Springsis ees ootab. Jargmise bussini Alice Springsi poole oli veel 7 tundi aega, et eks haaletan edasi, voin ka homme veel ehk siis 24+7 tunni parast bussi votta. Kohalikud, abivalmis musta ja valgenahalised linnakodanikud, naitasid mulle lahkesti hea haaletamise koha katte - teemaja-tankla ja rekkade parkla vahel ning asusin uuele katsele. laks yha palavamaks, juba olid mul kohalikest tuttavad, kellega paar sona juttu ajada. aga vasimus oli suur, enam ei muretsenud kuis laheb, sest sisetunne ytles et laheb hasti ja kuumus ei lasnud enam ajul moelda.

yks teisele poole suunduv rekkajuht kais mulle lootust andmas et parastlounal pidi maanteeronge Alice Springsi suunas kah minema, kyll ma kyydi saan. vaatasin et kell a 11. akkist parastlouna algab parast kahtteist, siiani pole AU ajaarvamisest sotti saanud.

Juba olin liiga vasinud et poialt visata, istusin koti otsas sildi korval, yks kohalik paar m8rkas et hoian silti tagurpidi kaes.

ja siis ta tuli, kaugusest labi sillerdava kuuma ohu, mu punane maanteerong, tombas korvale parklasse ja valja tuli sealt vaga sobralik juht nimega Sean, kes oleks mulle kyyti Adelaide-i v8lja pakkunud, sest sinna ta suundus. aga tegin siis ikka selle plaanitud peatuse Alice Springsis. Peab ytlema et kohutavalt uhke tunne oli ikka siukse suure masinaga s6ita. Harjuda tuli ainult rappumisega. Tee oli tais tyhjust, aga ponevat ja vaga punast tyhjust. Nautisin taiega korgustest.

Et tundsin nagu oleks tegu puhkuse, mitte haaletamise reisiga, aga puhkuse moiste on nagunii lai.

Et siis laupaeva hommikuks kohal. Ja hetkel olen taas kushetisurfar (couchsurfing.com), et moneks paevaks siis taas majutuse eest midagi maksma ei pea. Voorustaja, Ryan, on hull puhtusefriik, midagi maha pillata eriti ei julge, aga see-eest vaga vaga hoolitsev.

Homsest asun siis lopuks palgalisele toole Alice Springsi korbeparki http://www.alicespringsdesertpark.com.au/

olge monusad, sest elu on seda!

Udu, Alice Springs

Extrad

Pisut pildikesi, kuna net yliaeglane, vaga palju panna ei saa.
Lisan moned veel moni teine kord!



Naiteid siis elukatest siin liblikafarmis...


Eggfly

Birdwing

Galah, toeline poosetaja kaamera ees

Pyhapaevane kaik Lietchfieldi Rahvusparki, monikymmend kilomeetrit liblikafarmist. Peremees andis mulle ja yhele mu headest kolleegidest vaba paeva, auto, ning oli voimalus yks taaskordne ropult palav paev veeta vees, keset koski ja dzunglimetsa kanjoni sees.siin ujun ma tegelikult lombis kose otsas. miuke monus siidine vesi.


Lietchfieldi RP

Laupaeva vaba parastlouna. Kohalikul Batchelor-i festivalil, nautimas murul tantse ja muusikat.

Batchelor/i festivalil
Naiteks kolleege, kaas-wwoofijad