life is a seaturtle

heiheihei

Puud on nyydseks siis koik istutatud ja hetkel puhkan monuga. Lopuks olen south-west-ist valjas aga ikka veel laane austraalias, joudnud oma rannakutega maapealsesse ja veealusesse paradiisi nort-west-i (NW)ehk siis loode austraaliasse. Kuigi jah Quaradingu vois vast kah juba laane-austraalia keskosasse ehk midwesti kuuluvaks lugeda.

Kohakese nimeks Exmouth ja kuuluse see oma mitmekesise elustikuga korallriffi poolest (ningaloo reef).

Aga kuidas ma siis siia joudsin.
Paeval mil said istutatud viimased puud ja maailmast ara loigatuna oma viimase 10 paeva kodus kantripubis motlesin kuidas ma sinna exmouthi ikka mindud saan,
(ei mobiililevi ega netti polnud, et kyyti organiseerida), saabus vaga vaga hea yllatusena pyhapaevaselt unisesse Quaradingusse taiesti eesti oma poiss,Siim. Siimulgi sai too otsa ja aeg puhkama hakata.

Sai siis enne teele asumist koigi oma tookaaslastega koos kovasti tahistatud puudeistutamise loppu ja Siimuga jargmisel hommikul Perthi poole teele asutud, et votta peale kolmaski rannukaaslane Lucinda Hollandist.
Tookaaslased jaid veel pead parandama ja bussi ootama. Kuuldavasti pidu jatkus neil taiega.

Ja siis ta algas teekond Perthist pohja poole.
Alustuseks juba vana tuttav Cervantes ja Pinnaclese korb. Emu seekord ei nainud. Siis sobralik vahiliste pealinnake Dongara, kus saime tasuta oobimise lausa, kuna karavanpargi manedzer blondi rastaga hipivana veel maletas mind. Ja siis algas ahhetamapanev north west. Esmalt tuli yletada 26. laiuskraad ja siis ta hakkas, paradiis.

Alustuseks Kalbarri suureparased saravpunased kaljud rohekassinise ookeani taustal. Siukses maastikupildis paikeseloojangut vaadates motlesin esimest korda selle reisi jooksul et nyyd voiksin ma surra, nii ilus on. Seal ka esimene nahtud vaal.
Siis matk ja telkimine Kalbarri Rahvuspargi kanjonil. Need kanjonid ja kaljud on ikka nii mastaapsed, nii voimsad. Pildile neid panna ei saa videole kah mitte, tuleb ise kohal olla.

Siis soit edasi ja edasi. Siin North Westis tuleb mooda nn kiirteed (autosid ei kohta just teel palju) soita ikka sadu kilomeetreid, et jargmist asustust naha, selleks voib olla nt jargmine roadhouse, mone yksiku pysielanikuga, et tankida auto ja jatkata taas soitu jargmisi sadu kilomeetreid. Teed ymbritseb vaid tyhjus, niipalju kui silm votab on laussile voi ornalt kynklik avatud maastik voi madal vosa (bush). Ja mingit asustust seal pole, pole mitte kunagi olnudki. Taas on vaade nii mastaapne, ja kui lisada sinna veel hiigelsuured pilved, yhesonaga sa naed nii palju, nii kaugele, et votab seest oonsaks.
Aga noh teinekord voib juhtuda et siukses roadhouses selliste loikude vahel tootab moni eestlane ja billabong roadhouses lausa kaks vahvat eesti tydrukut, tervitused teile taas marit ja liina.

no ja siis meie teekond jatkus shark baysse ja alustuseks shell beach, nagu nimigi ytleb pole ses rannas teragi liiva, kruusa voi kivi, ainult valged karbid, kondides kolisevad jalge all. imetabane paik, taas leidsin et nyyd voiksin ma surra. Samal ohtul leidsin teist korda juba sama paeva jooksul et voiksin nyyd surra, kuna ohtuks vottis meid vastu maailma koige ilusam paikeseloojang siledal ookeanil ja vees puhistasid delfiinid. Kohake kyll turistlik aga imeline Monkey Mia.

Noh ja jargmine paev uitasin ma mooda rannajoont kilomeetreid edasi kaugusest paistva punase kalju juurde, kus istusin lausa paev otsa ja motlesin elu yle jarele. Igastahes arvasin tol paeval et nyyd olen ma end leidnud. Kui seal hakkas sadama vihma ja ma nagin maailma koike koige suuremat vikerkaart selle saravpunase kalju tagant ulatumas otse merre ja peegeldumas veel merel. Issver kui kaunis see oli, voite juba arvata, mis ma siis motlesin, et taaskord voiks ma nyyd surra.

aa vahele sellele idyllile kah midagi. Meiega kaasas olev kolmas rannukaaslane tuulikutemaa esindaja hakkas meile ikka kole narvidele kaima. Ei tahtnud tema istuda ja relaxida, sry st loogastuda ja kauneid vaateid nautida vaid klops klops paar pilti teha ja kiiresti kiiresti jargmisse paika edasi liikuda, et temal vaja niipalju erinevaid kohti naha ja kiire. motlesime et votku siis mingi tuur juba, ja panime ta mingi hetk "'tee aarde maha maha''kiirustagu siis taiega, yksi.

noh ja parast seda keegi enam oma kiirustamisega peale ei kainud ja ei yritanud kogu aeg asju korrastada (organize-da) ja elu muutus veelgi chillimaks.

Algas korallrannik. Esmalt nautisime seda hipikylas nimega Quobba point, kus riff oli nii kaldas ja korallid nii varvilised ja kalu niipalju ja varvilised. Lisaks onnestus Siimul kohe merekiplkonnaga vees hangida. Kylas (isetekkinud karavanpark vmt) elasid suures osas vanemad inimesed, kes oli olnud siin juba kuu kes kaks ja plaanis sama kaua veel olla. Pyydsivad seal koguaeg kala ja olid onnelikud.
Oehh, oli vast paradiis, snorgeldaja paradiis-unelm kohe kindlasti, koige varvilisem siiani kohatud riffidest kohe kindlasti (korallrahu vist peaksin eesti keeles rifi asemel kasutama, sry. sest rahu on see toesti nii sona otseses kui kaudses mottes, see veealune maailm, yhesonaga oled kadunud, kadunud, see on nii ilus).
Ja lisaks oli seal lahedal siuke koht nagu blowholes. ehk siis suur laine tuleb myrinaga kaldasse ja paiskub geisrina kaljuprao vahelt yles. Ja seal sai siis imetletud siukest nahtust et taas vois surra.
On teid kunagi vikerkaar puudutanud voi terve ring vikerkaart teist labi jooksnud. ei. mina saan seda vaita. nimelt kui paike paistis ookeanilt selja tagant ja sina vaatasid kaljust maad ning uus veepilv yles pahvatas ja tuul seda sinu poole kandis nagid vikerkaart tekkimas, kui veepilv joudis sinuni siis keeras vikerkaar oma teise otsa kah yles, kuni jooksis ringiks yleval kokku. ja selle vikerkaare tagant paistis karm kivine kaljumaastik ja lopergune kuu. no taitsa lopp, kus peaks kyll selliseid fyysikalisi nahtusi mujal nagema kui maapealses paradiisis st NW-s.

Edasi jatkus me teekond Coral Baysse ja siis Exmouthi. Ja Exmouth on kohe kindlasti ime-imeline koht. Juba ammu tahtsin siiapoole tulla, juba enne Donnybrooke-i, aga kui tahad minna otse, ringi mooda kai.
Yleeile nagin siin taispikkuses veest valjahyppavat kyyrselg-vaala. Ja eile nagin lopuks minagi ara merekilpkonnad kahest erinevast liigist-
green turtle chelonia mydas
hawksbill turtle eretmochelys imbricata
Tykk aega sai nendega kaasa ujutud hangitud, vaadatud kuis nad koralle jaravad ja veest valja hingama tulevad, pistavad oma roomajakaela valja ja lonksavad soomu ohku et siis tagasi sukelduda. Kui naed vee sees merikilpkonna, siis ymbritseb sind hetkega rahu, sa ei nae enam koralle, varvilisi kalu, naed ainult kilpkonna ja isegi kylm enam pole yhe koha peal galipsota passida, sest see mida sa naed on niiii eriline. moistagi voisin taas surra.
Muide viimasel snorgeldamisel ujus mu kohu alt labi kaldavees ka pirakas reef shark voi siis eesti keeles korallrahu hai. Ei ole ohtlikud, arge muretsege, vaid nautida nautida neid vee all.
noh ja nendest korallidest ja kaladest ma polegi joudnud raakida. Igastahes nagu ujuks akvaariumis voi veealuses kiviktaimlas. moned nagu harunevad poosad, moned nagu pirakad pallid ajukurrulise mustriga, teised nagu muru, ja toised nagu puuseened. ja koik need kalad nende vahel varvilised, mustrilised, vaikesed voi toega suured. ja siis kui satud kalaparve ja hangid koos nendega. yhesonaga koik snorgeldamissobrad, siin on paradiis, tulge nautige hallidele haugidele vahelduseks.

egas midagi, homme tuleb wetsuit e galipso laenutada ja kauemaks riffidele loksuma jaada ja akki tookohtki leida kui melbourne-i lennukile 8. juulil ei joua, see ju nii kaugel, teisel pool mandrit ja siin paradiisis olen lost lost lost.

aga ilusat jaani!

naudime meiegi ja toeliste eestlastena austraalias lambachopse barbiel (barbeque) praadima hakkame. sest tana on jaanioo.

kuna arvuti siin yliaeglane ei saa paradiisipilte lisada, ykspaev lisan.


udu, kadunud hing paradiisis

nb kui keegi peaks minuga telefoni teel suhelda tahtma, siis vahetasin vorku, see vana number siin NW-s praktiliselt ei levi. Uus nr (+61) 4399 32631

Quarading

Tervitused siis outbackist.

Esmalt tahaks oelda, et mulle meeldib vist Austraalia sisemaa rohkem kui need loputud beach-id. Nii kihvt on need navitrollalikud tyhjad maastikud, kus naed horisondini tasaseid valju, yksik kyngas ja yks puu kasvamas selle peal ja yks pilv selle kohal. Maa ise kollakas-pruunikas ja rohekas. Nii meenutab Ongerupi, samuti algul siia saabudes, tuli natuke hirm peale, eestlasena nii raske alguses kohaneda sellise tyhjusega.
On talv ju. Aga ilm ise meenutab kord kuuma maikuu paeva-ohtut siis varast septembrihommikut.
Igastahes meeldib mulle siinne ilm sada korda enam kui Donnybrookes. Sadanud on vaid paar korda ja siis kah oosel. Ja on soe, nii soe.
Ja too, super, mulle kohe meeldib puid istutada. Tootame siis tegelikult sandlipuu istanduses. Sandlipuu kylvati maha juba 3 kuud tagasi, nyyd istutame siis peremeespuid talle kuna sandlipuu parasiteerib neil.

Hoolitsetakse meie eest superhasti. Elame hotellis kohaliku pubi peal. Vaga ilus on, tundub et mu unenagu, mida nagin kuid tagasi, kus kylastasin laheda arhitektuuriga ruumikat country-pubi, ongi taide lainud ja ma ei kylasta seda vaid lausa elan siin. Koik soogid on hinna sees ja hind mis me selle lobu eest maksame (majutus pluss toit) ongi tegelikult vaid yhe ohtusoogi hind, et super. Kuna too on raske toidavad nad meid jah haste. Nt ei joudnud alguses ara imestada kui yllatusi muudkui tuli.
Paeva esimesel puhkepausil saime eine, mis meenutas pigem lounat, lounast ma siis parem ei raagigi. Siuke kodune konverentsil, banketil pakutav toit AU paraselt. Ohtusooki saime lausa valida kolme erineva roa hulgast ja miuksed maitseelamused.
Ja siis tagatipuks selgus et iga ohtu on meile tubli too eest tasuta olled pubi tagaaias. Nojahh, uskumatu aga tosi. Ja nt eile oli boss meiega nii rahul et andis kohe tyypaeva lopus esimese tasuta olle pihku.

Aga toost. ei pea end painutama ega midagi. astud sirge seljaga mooda vagu ja istutad asjandusega, mida mina nimetaks torulabidaks, aga ju on sel ka eestiparane nimetud puid maha. Igastahes kui oige rytm leitud, laheb asi ludinal. Kylje peal kolgub korv istikutega. Aeg-ajalt soidab mooda bossi parem kasi ja pakub juua, moodab kas ikka oige intervalliga puid istutad ja kysib kuidas laheb, pakub plaastreid villidele ja paevistuskreemi, kutsume teda make-up truckiks.
Ja siis saab koguaeg soita ute-i kastis voi kolkuda kuskil treileri kyljes, monus jahe tuuleohk sasimas juukseid, super, sest suht palav hakkab.
Igastahes meenutab enesetunne seda tood tehes maratoni labimist, sona otseses mottes ja ma naudin seda. Igastahes kaemuskleid arendab see too ja saaremarju:)

aa seltskond
kole palju inglasi on, siis iirlased ja ingliskeelsed kanadalased. ja siis vahemused- 1 prantslane (vana olija), 1 belglane ja 1 itaallane. Viimased saabusid hiljem kui mina ja alguses olin vaid mina versus inglased. Igastahes tunneme (me vahemused), et see erinevate inglise aktsentide segunemine ohtuti tagaaias on taiesti vasitav jalgida lopuks. Aga esimesed paevad pidasin taiesti tublisti vastu.
Aa igastahes saab siis mu inglise keel ses seltskonnas viimase lihvi. Muide mulle kohe ei meeldigi enam kui keegi yritab minuga inglise keelt aeglaselt ja selgelt raakida, olen lausa oelnud et raagi tavaparaselt.

aa ja puude istutamine on muide vaga vaga tasuv too, lisaks sellele et tingimused suureparased on palk kah. jah viimased tyykohad lahevad mu siin jarjest paremaks, et toesti tekib tunne kas ma kodumaale ei kiirusta. aga nohh, on vist aeg kah. eks siis paistab mida kodumaal tegema hakkan, alustuseks laheks ehk mingitele taiendkursustele voi midagi.

aga nyyd siis oma vaba paeva Quaradingus nautima. vaba paev tana meil, kuna me nii kiired istutajad siin, et puud otsas ja homme tulevad uued ja siis veel a 6 paeva tood ja siis, eks paistab, puhkuuuusss jeee.... Lahen siis natuke ylespoole, siis allapoole ja siis Melbourne/i, kust teekond kodumaale juulis algab.

oki, see you!
edu

Reet

Perthis 5. korda

ja rohelise pliiatsiga veel taiendusi
NB lisasin punase pliiatsiga moned taiendused!

hei-hei!
Estonia on Donnybrooke-ist lahkunud!

teel toole, ute-i kastis ikka

onnestus siis lopuks Donnybrooke-st tulema saada ja esimesel ohtul Perthis, kujutage ette, ma juba igatsesin Donnybrooke-i taga. Mitte kohta vaid koiki neid toredaid kaasrandureid, keda ma seal kohtasin, ja tegelikult sai ikka paris palju nalja.
Muidu olen yle saanud seal pikalt poetud koduigatsuse faasist ja voiks siia AU-sse ka pikemaks juba jaada, aga onneks voi siis kahjuks kallid sobrad, on mul nyyd lennupilet kodumaale taskus ja naasen 9. juulil (tanud mannule abi eest!!!). Ei miskeid vigureid enam.

mis seal Donnybrookes siis veel tehtud sai.
Isegi yks paev veel onnestus tool kaia ja variseda vihma ja tuule kaes tomatifarmis.
Kylastada Donnybrooke yht pubidest (teine pandi kl9 laupaeva ohtul kinni!). Jutustada-jutustada ja veelkord jutustada toredate inimestega erinevatest riikidest.
jalutada pikalt ja loputult kuulata-kuulata Dago uut plaati (veelkord suured tanud marjule).

aga kui ma eelmises sissekandes mainisin et korraldame Donnybrookes aeg-ajalt rahvusvahelisi ohtusooke,siis mina yritasin nt joulupeoks (just nimelt meil toimus seal joulupidu ja jaheda ilma ning talve tottu oli palju rohkem joulutunnet kui paris joulude ajal) valmistada rosoljet. Selle pink (st roosa) varvus pani koiki imestama ja proovimiseks tuli ikka nii monelgi julgus kokku votta. aga voin nyyd oelda et eestimaine rosolje laheb koige enam peale jaapanlastele. nt jaapani poiss Satoshi, vottis ikka hea mitu korda juurde,parast koogis valges nagi alles mida ta soi, huvitav et roosa varvus inimesi kartma paneb. Muide eestlased voi siis vahemalt Estonia, sobib jaapanlastega ka v hasti, tore rahvus.
Inglastele kes muidu punapeeti ei armasta meeldis kah ja sakslased polnud samuti rosoljest kuulnud, vaid mu hea saksa sober Gesche teadis oelda,et see on hering salad, mida ta vanaisa armastab.
aga peab ytlema et vaegade raske oli siin korralikku rosoljet valmistada, au kartulitel on vaga pahamaitse (seakartulid) ja yritasin seda peita siis rohke hapukurgi ja kyyslauguga, heeringatki onnestus kohalikust poest leida,paraku konservina ja sinepikastmes. aga andsin endast parima.

siis jah too loppes seal otsa,pole see nii midagi et tyyd ja raha nagu ratsahobusel sitta nagu vulla arvab, juba homme hakkan siin Perthis taas tyybyroosid vaisama. kuna tuleb siin au-s veel monda aega reisida ja elu nautida, et tiba finantsi siis juurde vaja. aga asi on seda vaart!

aga aga mis siis praegu
ei taha mina oobimise eest suuri summasid maksta ja nadalavahetuse majutus mul siin Perthis tasuta hospitalityclub.org kaudu,jee. onneks voorustaja andis mulle kohe majavotme ja mul seal omaette tuba hiigelsuure ja hiigelpehme voodiga, parast jarjekordset kuud telgis tunnen end kui luksuses. voorustajat naen yliharva ja elan seal peaaegu et omaette. ja koht kah perthi aarelinnas (15 min rongiga) ja rahulik.
Igastahes soovib mu voorustaja augustis venemaale paikesevarjutust vaatama minna ja pakkusin talle valja voimaluse minuga vene keelt praktiseerida, paraku ta seda voimalust tyypilise austraallasena ei kasutanud (pole eriti voorkeelte oppijad), aga noh vast saab hakkama.
NB mu head saksa sobrad Donnybrookest Hansu ja Stefan plaanivad detsembris Siberi kaudu rongiga kodumaale naasta ja suutsin neile selgeks mone fraasi opetada, meelde jatsid nad eelkoige jaa hatsu pit vodka (vigaselt kyll).
Ja eile vaatasime hospitalityclubi pererahva ja muu rahvusvahelise kambaga eurovisiooni seal, jah, austraalias kantakse ka seda yle. Aga vaadatakse seda, et nalja saaks. igastahes mul oli sel ohtul lausa piinlik olla eurooplane.
Oli ikka ilge komejant kyll peaks mainima, lausa hea meel oli et meie laulu seal polnud, ei pidanud habi parast silmi kinni katma, nagu nt seltskonnas viibinud sakslased ja rootslased.
aga sellest ma kyll aru ei saanud, miks eesti punkte ytles rootslanna, algul arvasin et see mingi eestlanna, kes end liiga ara varvinud, et ma ei tunne teda ara. siis rootslased ytlesid et see rootslane. sahlene voi kes ta on. ja kust need punktid koik venemaale balti riikidest laksid, pidin seda kah kommenteerima. igastahes austraalias paris ponev eurovisiooni jalgida, nimelt on siis vahemalt peale lugemas vaga vaimukas briti kommentaator, kes sarava huumoriga koguasja seal ekraanil kokku vottis.

aga juba homsest kolin linna ja kylalistemajja, saan paremini asju ajada, nadalavahetusel nagunii koik tyybyrood siin kinni. ja usukuge voi mitte,igatsen juba backpackersite segast rahvusvahelist seltskonda. Muidu plaan ehk teisipaeva hommikul bussiga yles pohja poole Kalbarrisse porutada, kuigi mu hea briti sober Ricky vaitis et seal pole midagi teha (koht liiga vaike), ei usu ma eriti seda (Donnybrooke-ist ikka suurem), eks paistab siis.
aga vot ikka ei koli kylalistemajja, see oli eilne plaan. kui kylalistemaju vaisasin, ja paris peldikusse ju minna ei taha, selgus et hinnad siin perthis ei ole midagi alla lainud. liitusin siis kiiresti yhe uue tasuta backpackeritele majutust pakkuva klubiga couchsurfing.com ja sain kohe liikmeks kah, ei tulnudki 2 nadalat oodata nagu hospitalityclubi-ga. inimesed tundusid ka seal tunduvalt ponevamad-vabamad profiile vaadates, ei kirjuta seal et teatage oma tulekust 14, 7 voi miinimum 2 p ette. mul oli ju kohe vaja.
ja siis ma sealt otsisin yhe noormehe nimega Sam ja saatsin talle teate, et vabandan nii lyhikese etteteatamise eest, aga kas sul juba homsest oleks mulle siin perthis vaba sohvat pakkuda, mul pole kusagil magada ja tood kah pole. noh ja kohe vahem kui poole tunni parast sain vastuse, et no problem, kui vaja tule juba tana. cool!! NB sonumi sain hetkel, pane tahele Inx, kui olin avamas vana tuttava hullumaja-kylalistemaja MADCAT ust, et ehk seal odavam majutus, olin valmis juba latti alla laskma ja sinna oobima minema, aga saatus tahtis teisiti, juhhuu..
ja perthist ma ka enne K/N ei lahku, lihtsalt bussi pohja enne ei lahe, et juba hunnik plaane muutunud. ja nyyd toobyroodesse vaatama kuskandis tood on. Yhes juba soovitati mulle south-west-i edasi jaada kui vaid kuu aega maksimum tootada saaks (muidugi vaevalt et ma kuu aega nagunii tootaks), noo pliis not, not back to the south-west, viskasin juba osad tooriided ara ja ilm seal paganama kole.
nonii esimese poole tunni jooksul ja teisest tyybyroost onnestus juba uus tyykoht leida. Lahen alates neljapaevast kohakesse, mida isegi kohalikud ei oska valja haaldada - QUAIRADING (Perthist itta sisemaale, juhhuuu!!!), kompaniisse nimega NEW FOREST WA metsa istutama. Tyyd pidi olema a 10-14 paeva ja just niipikalt ma veel siin austraalias tootada veel tahangi. oomaja eest peab seal kyll maksma, aga 3-4 toidukorda hinna sees, nii et vaegade soodne tehing tundub. Juba tyybyroos nagin yhe oma tulevase tyykaaslase ara, briti nimega Chris, nii et yks tuttav kah juba olemas.
aga tuleb mul siis uued tyyriided otsida. ja nagu naete taas uued plaanid, siin nad muutuvad iga paev.
Aga ma ei tea kas mul seal levi ja netti on, see muidugi ei tahenda et te mulle helistada ja kirjutada ning blogikommentaare jatta ei voiks, ootan hoolega. Ja Aet, mu postkastis nyyd piisavalt ruumi uute piltide jaoks, ootan pikisilmi.

aga peab ytlema et mulle hakkab Perth juba meeldima. Mu uus elukoht taas relaxing ohkkonnas aarelinnas ja linna tulen rongiga. taas mul omaette tuba majas, kus elavad toredad inimesed. Igastahes on mu voorustajal vaga hea huumorimeel ja suureparane filmimaitse, lahedad sobrad kah. Elagu couchsurfing!

ja muide eile kohtasin pargis by accident eestlasi, maritit ja liinat (tervised ja kohtumiseni). Siin Perthis ikka eestlasi jatkub, eelmine kord kohtasin ju by accident tyybyroos veronikat, hannest ja irist (tervitused teile kaa). aga muidu polnud ammu eestlast nainud ja sain eesti keelt raakida vaid telefonis, aga on vaja vahel raakida. Kui esimest korda yle pika aja raakisin, tundsin et aktsent juures juba ja otsin sonu, aga nyyd praktikat rohkem ja keele kvaliteet parem:) heh tea kas te ikka veel saate must aru kui kodumaale naasen.

kui vaga hasti laheb ja soodusrongipiletid homme hommik otsas pole, kavatsen juuni lopp-juuli algus rongireisi perth-adelaide-melbourne. palun hoidke mulle kovasti poialt et onnestuks synnipaev adelaides veeta!!!

aga tahaks taas vaga vaga pilte yles laadida,paraku taas kehv arvuti mul tea kas saab, ehk siis moni teine kord.

reet

aa onnestub
Minu lahkumisLUNCH enne teeleasumist. Vasakult Aya (JAP), Estonia, Yumi (JAP)

Minu lahkumisohtu> vasakult Ricky ja Lucy (UK), Estonia, Theresa (KOR), Hansu ja Stefan (GER)

Alati olemas, lohutav navitrollalik maastikupilt, kui korjad tomateid lodisedes kylmast ja marjast

Nagu naha pole paikegi tousnud, all vasakul imemasin millega korjasime neid tomateid

esimene malestus donnybrooke-ist, hoiatussilt ei joevesi kubiseb amoobidest, ujumine omal vastutusel
Donnybrooke-i jogi, kuhu pidevad jalutuskaigud sinna piinavas koduigatsuses mind viisid

banksiad, ikka mu lemmikud

metsast

metsas

Donnybrook vol2

hei hei

Vastutulles Vulla soovile kirjutan siis tiba juurde oma @ponevast@ elust Donnybrookes.
Ja siis tahaks tanada veel blogi pysikommentaatoreid ja neid kes mulle veel viitsivad teinekord e-mailida.

Mis ma siis vahepeal teinud olen.
Lennupileti raha kokku kraapinud. Et siis 6 paeva nadalas ja teinekord 10 h paevas on tulnud tootada, aga asi on seda vaart olnud, kui nyyd suudaks kah ara otsustada, mis kuupaeval oma tagasisoitu alustada, voiks pileti kah vabalt ara bronnida.

Korjasin siis hoopis vahepeal tomateid ja oliive. Esimene oli lausa istuv too, aga jube marjaks sai iga paev ja kylm oli kah. Viimane aga noudis pidevat liigutamist, sai sooja ja teenistus oli kah parim, mis siiani fruit pickingu-ga teenida on onnestunud. olen lootustandev professionaalne oliivikorjaja siis.

Paraku hakkab hooaeg ja seega ka minu aeg siin Donnybrooke-s otsa saama. Tana esimene vaba paev kus uut toopaeva ei oskagi prognoosida ja voimalik et terve see nadal rohkem tood pole, moned siin ootavad juba kauemgi oma uut too-otsa, aga midagi ei paista. Mina igastahes siia Donnybrooke-i midagi imelist enam ootama ei jaa. Aeg edasi minna. Kuhu, pole veel paris otsustanud. Mis mulle siin AU backpacker-i elu juures eriti meeldib ongi just see, et ma toesti ei tea kuhu ma homme-ylehomme edasi lahen ja kuidas lahen, koik voimalused koguaeg avatud, mingeid kindlaid plaane ei ole jne.
Igastahes tahaks 2 nadalat veel kusagil tootada, siis monda aega puhata, ringi rannata, siit edela-austraaliast lopuks ometi valja saada, veel yht-teist naha ja peagi koduteed kaunisse Eestimaa suvesse alustada, Melbourne-ist ilmselt. Aahh, ootan juba...

Igastahes ilmad on siin kui Eestimaa kylm hiline ja vihmane august, praegu kisub juba septembri kanti. Eksootilised ehk siis euroopast sissetoodud ilupuud kollased-punased, lohnab sygise jarele. Hommikud-ood kylmad, kui paeval juhtub paike paistma, siis samas paris palav.
Hommikul lahen samuti toole myts silmini peas, veel Margaret Riveris naersime Inxiga kohalikke, kes villaste mytsidega hommikuti toole tuli, et misasja soojal maal siukseid asju kandma peab, nyyd kannan ise kah.
Noh igastahes saab hommikul kui mitte oo labi sadanud vihmast siis tugevast kastest ja udust labimarjaks ning kui paike just keskpaevaks valja ei tule, riided ja jalad paev otsa marjad ja kus nad ikka siis jargmiseks hommikuks veel ara kuivatad. ajad hommikul soojast magamiskotist valjatulles juba 5.30 AM need lodisedes selga ja algab uus paev, prrh. Igastahes sokid kuivatan iga oo magamiskotis ara, tanan vennast Nepaalis antud tubli matkatarkuse eest. Noh nii monedki teavad ju milliseks mu meeleolu muutub kylma ja marja ilmaga, siin aga pysivalt siuke kliima, prrhhh...

Seltskond on antud elu juures vaga oluline, muidu oleks siin Donnybrooke-s ikka koleigav.
Vaga rahvusvaheline. Ikka pole siin pohja voi ida-eurooplasi. koige lahemalt Eestile siin yks hollandlane ja koik. Vahepeal tahaks meeletult-meeletult eesti keelt raakida.
aeg-ajalt korraldame siin rahvusvahelisi ohtusooke, kus igayks saab oma rahvusroogi pakkuda.
Hakkan juba aasia inimestega ka sulanduma, paraku on nendega vaga raske raakida, kuna nende sonavara on nii piiratud. Uskumatu, aga siinsed jaapanlased just naivad koige paremini inglise keelt valdavat. Eestit nad isegi teavad, kui et yks balti riikidest. Aga et Baruto eestlane, seda mitte. Ja siis arvavad nad et Eestis raagitakse inglise keelt.
noh ja siis need britid ja sakslased pysivalt rohkuselt jargmised rahvused. Moned hoiavad ikka vaga kokku ja lobisevad omas keeles, moned mitte, onneks. muidu poleks inglise keeltki kellegagi raakida. noh onneks inglastega saab alati ja toesti voib oelda et neil eestlastega sarnane huumorimeel.

Ja nii monigi on kohanud oma rannakul eestlast voi on tal lausa eestlasest sober, siiani olen kohanud vaid yht inimest (uus-meremaalt) kes on lausa eestis kainud ja plaanib sel suvel tagasi minna.
aga kuidas nad oma soprade nimesid haaldavad-nouab tykk aega peamurdmist milline eesti nimi seal taga peitub elaa on elar, teibo taivo ja nii edasi. Alles hiljuti otsustas yks sakslane, et reet on ikka nii raske haaldada ja minu hyydnimeks peab saama estonia ja nyyd kutsubki nii monigi mind estonia-ks. nimelt ei suuda keegi r -i ja teatud taishaalikute kombinatsiooni valja haaldada, ise nimetavad seda @rolling the r-s@. ei osanud kyll varem meie eesti keele juures r-ide rullimist tahele panna, aga et isegi sakslased seda ei oska, on mulle yllatus, yks sakslane austria piiri lahedalt oskab seda kyll.
aga muidu opetan inimesi oma nime oigesti haaldama, ei mingit inglisparast riit-i. aasia inimesed haaldavad mind leet. inglased red voi ree. sakslased, kuidas juhtub ja yks itaalia tydruk on otsustanud et ma olen gret.

no ok, Estonia Donnybrooke-ist lopetab praeguseks
motisklen nyyd tagasitulekukuupaeva yle, otsin uut tood ja elukohta. hea viis oma vaba paeva kulutada, paike ka paistab onneks.

olge monusad

reet, donnybrook

Donnybrook

Hei tervitused siis

Kasutaks siis taas voimalust end eesti keeles valjendada.

Hetkel tegelen siis working holiday working poolega. Saabusin siia Donnybrooke-i tapselt nadal tagasi.
Saatis mind siia Perthi tyybyroo ja koht ise on nn Donnybrooke-i tyybyroo. Nimelt on tegu kylalistemajaga, kes piirkonna puuviljaaedadesse backpacker-eid tyyle vahendab. Kui kylalistemajast lahkud, siis ka tyytada siin vaidetavalt ei saa, ilge monopol. arvan ise et ikka saaks. aga ausalt oeldes ongi monus kui keegi vahepeal sinu eest asjad ara korraldab, kuigi siiani sai seda kiivalt valditud.

elatakse siin siis 4-6 kohalistes yhikatubades, mina aga telgin maja taga, odavam, privaatsem.

Iga ohtu pannakse siis miskid tiimid kokku ja saadetakse kuhugi midagi jargmisel hommikul korjama. et siis ohtuti kaheksa paiku jalutad syygituppa ja loed nimekirja kas tuleb homme tyyd, kus ja kellega. isegi seda ei tea mis seal tegema hakkad.

alguses kohe tyyd ei olnud ja ma ka teadsin seda, aga tahtsin perthist pogeneda. egas mul siis suurt midagi teha polnud. tahtsin hirmsasti matkaradadele jmt kohtadele minna. Donnybrooke turismiinfo klassifitseeris esmalt mu kysimuse, et kus siin jalutada saaks, erakordsete ja imelike hulka ja oeldi mulle seal et siin pole kuskil jalutada. pika veenmise peale anti mingi kaart ja soovitused. siis leidsin ise yles imeilusa banksia-metsa kangurude ja punaste sabadega mustade kakaduudega ja tegevust jatkus kohe pikalt nendeks vabadeks paevadeks.

ja jutu peale, et ma second day alone randan, vottis mu lobustamise enda mureks shoti noormees. ning sai siin veel tiba tutvust tehtud sakslaste ja jaapanlannaga. ning korraga niipalju uusi nagusid ja lugusid, et polnudki vaga igav, kuigi koht on siin toepoolest suht pommiauk.

aga siis algas tyytamise aeg.
no pandi siis mind tiimi paariga inglismaalt ja saksa poisiga.

Olen siis korjanud ounu, mis alguses tundus vaga lihtsa toona. Esimene paev sai kaidud farmis, mis oli imeilus. Igalpool olid lambukesed ja tallekesed. ja kui meie puuviljaaedade vahel kondisime jooksid lambatalled karjudes meie poole, aia alt labi ja koik oli imearmas. saime toita alpakaid ja syya igasugu muid ponevaid puuvilju mille nimegi ma ei tea seal paradiisiaias, ning lisaks pakkus peremees kohvi ja imemaistvat kodus tehtud (kreemiga!) kooki ning muretses pidevalt et me liialt ei tootaks ja end ara ei katkestaks. puud ise olid veel v noored ja madalad, jalutasid nende vahel ja noppisid mone punasema ouna.

siis paraku selgus parast esimest tyytundi (nimelt see farmer asjas algaja, esimene hooaeg alles ounu korjata), et tegu vale algusega (false start) ning tegelikult hooaeg algab alles 10 p parast, praegu pole ikka motet korjata, liiga vahe punaseid ounu. peremees oli lausa nous vahepeal rendi kinni maksma et ikka 10 p parast just tema juurde tagasi tuleksime, uskumatu ja lubas meile selle tunniajase tyy eest eesti rahas veel 500 raha maksta, uskumatu mees.
noh muidugi laheme tagasi.

kohe samal paeval leidis meie kylalistemaja tyyvahendaja meile kohe uue koha. uskusime et kui paradiisiaiast tuleme, siis ilmselt porgusse ka laheme. tapselt nii ka oli. esimene asi mida me uues kohas nagime oli madu roomamas ja kuulsime pyssipaugud lindude hirmutamiseks, arvasime kohe et neid marke arvestades, sealt midagi head tulla ei saa.
tapselt nii oligi. perenaine osutus pesueht noiaks ja peremees ei ytle sulle teregi voi ei vaata sinu poolegi. koik puhkepausid unustati seal nii muuseas ara, et siis korjasime non-stop seal. viimasel paeval selgus veel et nemad maksavad vahem kui teised farmerid ehk siis kandi nn kokkulepitud miinimumist alla. elamine oli neil toeline prygiauk ja nad koguaeg vannuvad. prrh, ...

igastahes tana ma kaebasin nende peale meie kylalistemaja tyyvahendajale ja palusin end sinna rohkem mitte tagasi saata. muidugi olen ma siin yks vanemaid backpacker-eid ja enamus tuleb siin keskkooli lopupingist. seega teised vaga enda eest ei seisa, keegi peab siis kaebama jne kaima. eks ma siis kaeban.

homseks aga lubati tyyd oliivifarmis.

aga tiba olmest.
elab siin kylalistemajas yle 100 inimese vist ja vahemalt 80 protsenti neist on aasiast. ohtuti yhiskoogis syya tegema minnes tuleb oodata paris kaua ja yksikud eurooplased (eriti vaprad on ses suhtes itaalia poisid) seda yldse yritavad, sest see on aasia inimesi paksult tais ja igayks vaaritab seal oma riisi ja muid roogi vahemalt 2 tundi, kasutades selleks korraga vahemalt kolme potti-panni.

no ma enamasti olen piirdunud volileiva vmt-ga. yleeile, aga pressisin end kuidagi syya tegema.
esmalt imbud sinna koreakeelsesse keskkonda kuidagi sisse. siis seisad tykk aega kuskil (kuhu mahud), siis akki tekib kuskil piisavalt pinda kuhu oma syygitegemise riistad asetada, siis voib juhtuda et kuskil vabaneb miski pliidiauk, siis pressid end korealase korvale ning kui vaga veab on isegi moni vaba pott kuskil, mis siis et koige armetum koogis, ja teed kiiresti oma toidu ara, voimalikult lihtsa ja kiire. kui tahad poti kohe ara pesta, ootad uuesti pikas jarjekorras, targem on vahepeal ara syya, et toit ara ei jahtuks ja siis tulla oma potti pesema. kuid voib juhtuda, et kuna see ainus vaba pott hetkel, on selle keegi teine juba ara pesnud.

igastahes vaga ponev siin.

jargmise korrani,

fotode lisamine kulgeb siin kuidagi yliaeglaselt. eks siis moni teinekord.

Yksi randan ma vooramaa radu

Hei hei

Nonii, tanasest randan ma siis yksinda

Tervisi taas Perthist. Ringiga jalle siin tagasi, juba neljandat korda.

Inx ja Mannu on siis just praegu teel kodumaale. Toppisid oma seljakotid kangurusid ja bumerange tais ning lahkusid Eestimaa kevadesse.

Aa et mis mina siin siis veel teen. Noh need tobedad unistused Adelaide-i jouda on veel alles.

Aga mis me siis vahepeal teinud oleme.
Jatkasime siis oma ringreisi. Soitsime aga oma Toyotaga ringi, magasime nagu ikka autos ja lageda taeva all. Lisaks mooda rannajoont soitmisele, poikasime ka natuke sisemaale sisse, et nautida punast maastikku ja lagedaid vaateid, vaga ilus oli. Bensiin laks seal aga yha kallimaks.
Kusjuures nagime ka taitsa rohelisi valju, mustavalged v punased lehmad karjamaal ja korged kynkad taustaks, ei saanudki enam aru, et Austraalias viibiks. Siis leidsime yles ka yhe toeliselt lopsaka metsa ja taas kadus tunne et viibiks kuivas Laane-Austraalias, loodus on siin nii muutlik.

Kylas kaisime ka kaasranduril ja kaasmaalasel Siimul ja puhkasime seal kohe monusalt paar paeva teraviljafarmi avarates valdustes.
Ja siis leidsime, et miks mitte minna tagasi kaunisse Margaret Riverisse ja natuke nostalgitseda.
Veendusime, et just seal ongi ikka WA koige-koige ilusamad ja voimsamad lained. Paraku sadas vihma ja kylm oli. Aga lopuks sai seal end turistina tunda, ringi soita ja veinimaitsmistel ehk winetasting-utel kaia, tore oli. Igastahes sain kinnitust et minu jaoks maitsvaimad veinid nagu ka marjasordid ongi toepoolest valgetest savignion blanc ja punastest cabernet savignon.

ja siis tagasi siia Perthi. Rendiauto tagastamine. Reisisellide lahkumine...., vaga vaga kurb oli. Elan siis praegu yle pika aja backpackerite kylalistemajas yhikatoas. Koik porand on toakaaslaste riideid jmt asju tais, aga onneks ei haise ja puhas on. Loomulikult pean taas magama ylemisel naril, mida ma ei salli ja oma kotti seal toas mul ka suurt kuhugi panna polnud, toetasin selle siis kuhugi. Aga siuke ta siis on, tavaline backpackers-i tuba.

tana hommikul vaatasin kaarti, et kuhu siis nyyd edasi porutada. Siis usinalt plaanis kylastada ka toobyroosid, kuigi ega nad eriti abiks pole. Naiteks on koige huvitavam see, et kui seal kaia saab ristivastu kaivaid vastuseid selle kohta kus miski hooaeg on ja kuhukanti oleks motet yldse minna, kui neil endal midagi hetkel pakkuda pole. kes ytleb, et WA-s pole yldse enam hooaega et puuvilju nt korjata, kes ytleb et jajah kohe hakkab miski hooaeg. vota yht ja viska teist. pole eriti kompententsed. aga nagu ikka, ei maksa sellest hoolida mida raagitakse, koht valja valida ja kohale minna.

isegi yhes turismiinfos ringreisil kohtasin teenindaja poolt suhtumist, et mina ei tea, mis rahvusparke siinkandis leidub, et minge ara. tore on, endal net olemas, voi siis helistagu tuttavatele kohalikele ja kysigu. jajah see tootaja oli kah kohalik.

Paraku selgus paeva poole, et minu valitud sihtkohta on lausa 4 paeva jagu bussikohad reserveeritud (nimelt tuleb siin bussipiletid eelnevalt reserveerida ja valja osta). Nimelt homme siin taas yks WA riiklik pyha ja siis tavaliselt neil nn pikk nadalavahetus e siis esmaspaev kah vaba ja koik soidavad kuhugi oma vabu paevi veetma, kah linnast ara.

Lisaks avalikelt stenditelt leitud kyydipakkumised teiste backpackerite poolt north-west-i soiduks kah vahemalt paar-kolm paeva ootamist noudsid, aa ma ei jaksa paevagi siin oodata. Maale tahaks taas ja vaga!

Mis siis ikka, motlesin et lahen siis sinna kuhu pole bussid reserveeritud, peas et siit Perthist minema saab. Hommikul uude toobyroosse minnes ja seal a tund aega kannatlikult jarjekorras oodates,selgus, et tyyd on just seal kuhu ma bussi peale ka mahuks. Moeldud tehtud. Ikka siis fruit picking paraku, aa, mis teha. Lisaks back to the south west. aa mis teha. Donnybrook - here I come! Igastahes saan seal siis backpackerite kylalistemaja korval telkida ja mitte hingehinda yhikatoa eest, kus narivoodi ja 40 ruutsentimeetrit porandapinda kotipaigutamiseks,maksta. Juhhuu, eks siis paistab, ei tohiks vaga kolgas olla, eks siis kirjutan kuis on!

Teretulemast KARRI-metsa


Vereta jaht opossumile. Meelitasime loomakese valja saiaga (tegelikult pidi kukkurloomi saama meelitada sardiinide ja pahklivoiga, aga nagu naha ka sai tootab)

Mina sa ei saa aru, mis riiklik toobyroo vaidab, et laane-austraalias pole enam yhtegi vilja korjata, ise oma silmaga nagime. paar naidet.

Lambad-lambad

Nostalgitsemine. Woodlands-i veiniaed, Margaret River

Kuulus turistiatraktsioon - majakas taamal ja south-west-i koige lounapoolsem tipp. siin kohtuvad ka louna jaameri ja india ookean. Augusta, Cape Leeuwin

Nb kui tekib mulle tahtmine SMS-i saata, siis soovitan seda saata mu AU nr-le, kuna Eesti numbrit lylitan sisse yliharva ja voin nii tahtsad uudised tunduvalt hiljem katte saada.

+61450101832

fotosid India Ookean+Golden Outback (sisemaa)

Tervitused Moora linnakesest!
Vaike fotoassortii!


............................Vaated Mingenew maelt


.......................


Sandy Cape Recreation Park - paradiis, kus nn telklas oolabi generaatorid porisesid.


....................
Paike on loojunud Lancelini rannas

.........................
Thetis-e jarv, kus kasvavad yhed maailma vanimad orgaanilised moodustised - stromatoliidid

...........................

Autoke
.............................

Pinnacles-e korbEmu yletamas seda korbe

........................
Banksia vili