Wednesday, October 8, 2008

Sydame sydamesse ...

... ja sydamest sydamesse ....
Et elu nagu lill ja tahaks siis natuke oma tegemisi teiega samuti jagada, kallid sobrad!



Kus on randuri kodu...
Ikka veel ALICE SPRINGSis. Et siis kaks nadalakest olen siin mooda veeretanud. Meeldib, jah.
Riburada pidi siis olnust.

Oine vaade Alice Springsile mae otsast

Et siis suht keset mandrit...

Selle lyhikese aja jooksul olen suutnud juba oma elukohta Alice Springsis vahetada. Kui veel eelmisest sissekandest maletate siis maabusin oma roadtripilt otse eramajja Alice Springsi aarelinnas, et tasuta oomaja kushetisurfiklubi kaudu nautida. Kuna mu esimene voorustaja omab majaomanikuga kokkulepet et yle mone paeva tal korraga jarjest kylalisi majas viibida ei tohi, kolisin parast nelja paeva sealt valja, linna teise otsa, nn paremasse ja rikkamassegi linnaosasse, lausa golfiraja lahedusse.

Uuteks voorustajateks Dave ja Paul. Nemad siis nyyd kohe kindlalt parimate kushetisurfi voorustajate edetabelit juhivad. Pohjuseks superlahe huumorisoon. Lubati olla kah nii kaua kui aga tahan. Et varsti kaks nadalat juba kukub.

Maja on eelmise kohaga vorreldes piisavalt sassis ja asjade mahapillamine ei tundu enam probleem. Kui eelmises kohas pidi kogu aeg turvalisuse huvides uksi lukustama ja kardinaid akendele ette tombama, siis siin mitte.

Hoolitsetakse minu eest vaga haste, teinekord tehakse syyagi. Ja aeg-ajalt saab nendega kohalikus kantristiilis pubis kah kaidud. Ja see on koht kus saab lopuks tantsida kah. Ja kui see saluun kinni pannakse, siis lisaks sellele kohale on siin kasiino, kus jallegi saab tantsida. taiesti uskumatu, aga austraallased tantsivad, vahemalt siin linnas.

Ja miks mulle see linn veel eriti meeldib, see on maeahelike vahel, supervaated ja siin on kultuuri ja kunstiinimesi. vaga-vaga ponev. ja vaga-vaga palju aborigeeni kunsti galeriisid kah ja tegu lausa didgeridoode metsaga, meeletu valik, kain ikka vahel poekestes proovimas et selle pilli puhumise oskus kaest ara ei laheks. vahepeal aga tinistan parmupilli.

Kust randur raha saab

Ja nadalakese kaisin siis tool kah. palk oli hea, too oli kerge, seltskond super. Nimelt tootasin siis restoranis koogitydrukuna, kus olin abiks suure gala-ohtusoogi (800-le inimesele) ettevalmistamisel. Nt esimesel paeval koorisin 25 kg sibulaid ja loikusin nad koik ara kah. ei nutnud kordagi, sest me eestlased oleme tugevad. Muide mu praegused kushetisurfi voorustajad Dave ja Paul teadsidki Eestist varem vaid seda, et meil on vaga tugevad mehed - nainud rammumehe ja naistekandmise voistluse klippe ja muud suurt midagi.

Aga jatkates siis koogitydruku karjaariga. Et vaga lahedad kokad olid seal. Peale minu olid koogis koik mehed. Peakokk (the cheff) hindu juurtega uus-meremaalt, abikokk (second cheff) jallegi hindu juurtega, fidjilane. Molemal oli onneks huumorisoon. Lisaks minule oli veel kaks ajutist tootajat seljakotirandurid prantsusmaalt.

Aa ja seal restoranis tootades sain proovida ka ettekandja tood, uskumatu, senini olin sellise too enda suhtes igati valistanud. Oli siis tahtis ylipidulik ohtusook 50-le inimesele, kus koos AU kultuuri-keskkonnaministeeriumi inimesed. A jah pidin olema ise kah vaga kammitud ja pidulik, yleni mustas, selg sirge ja suur vaagen kae peal tahtsate inimeste vahel kondima, keeruliste nimetustega (meelde jaid onneks) suupisteid pakkuma, kusjuures narvi polnud kohe mitte sees, valismaal juuh. suppi kellelegi sylle ei loksutanud.

Ja sain siis kuulsat AU rockansambli Midnight Oili endist solisti ja praegust keskkonnaministrit Peter Garret-it seal naha ja isegi paar sona juttu raakida (teemal, harra kas soovite vyrtsikat india lihapalli mangokastmes), taiesti keskkonnavalisel teemal, voi siiski, see on ka ju vagagi keskkonnaga seotud, mis poleks. Et VIP ohtusook.

Aga seoses keskkonnaga Alice Springis hetkel kuum teema uue uraanikaevanduse avamine ja loomulikult on siin margata kohalike vastutegevust ses suhtes, tana kaisin kohalikus keskkonnakeskuses, akkist saan minagi sellele varsti kaasa aidata. Ilgelt ponev taas!

Aga nyyd siis motlen mis edasi saab. Tookohti siin on muidu, palavus on ka super, aga vaga igavat tood teha enam ei taha. et pole valistatud kah, et varsti porutan adelaide poole edasi nii et tolmujutt taga. Sest kui sellele palavusele ikka mu pohjamaine keha vasta ei pea, pole midagi teha.

Aga teha siin tegelikult veel nii palju, ronida magedes, lahe botaanikaaed, korbepargis kaisin nyyd ise kah turistina ja nii nii edasi.... akkist laenutan ratta ja lahen 240 km pikkusele loodusrajale, just-just distantsid on pikad ka loodusradadel. Juba mitu paeva veeretan seda motet aga tegudeni pole joudnud. Noh see palavus ei kutsu eriti matkama kah. Eile tegin aga trenni Dave-i maanteerattal, muidu suudab siin vaid jalutada. Aa basseinis kaisin kah ykspaev.


Kaks pildikest Alice Springsi korbetaimedele pyhendatud botaanikaaiast. Botaanikaad mis tutvustab siis korbetaimi, osa sellest mae otsas.



... aga koige tahtsamast, lopuks ... Retk Austraalia sydame sydamesse

See kivi, see on rohkem kui kivi. See on imeilus.

Et siis votsin ykspaev katte ja hakkasin Punase Kivi poole haaletama (450 km Alice Springsist). Paul viskas mind hommikul heasse haaletamisekohta ara ja ajal kui ma autost kotti valja tirisin, juba yks teine auto peatus, et mind peale korjata ja sain siis kyydi poialt vibutamata ja sihtkohta valja. Super. Kohale joudes, selgus et mitte kuidagi kohe ma kivi juures ood veeta ei tohi, telgiga voi ilma. Kontroll pidi olema kova, nagu sojavagi - lampidega pimeduses vosa labi kammimas oo hakul.

Kuna nad ei osanud oelda kui suur trahv oleks, otsustasin siis Ayers Rocki kuurortisse telkima jaada. See oli ikka nagu linn lausa, moblalevi, supermarket, sada hotelli ja majutust igale maitsele, rahakotile. Hirmus. Ma olin nii valmis metsas telkima, et isegi kaamera laadijat vmt polnud kaasas, ammugi ei oodanud ma moblalevi.

Kuna arvasin et parem mitte paikesetouse-loojanguid kaema minnes haaletamisele pimedas lootma jaada, ostsin kohaliku bussipileti passi (hirmsa raha eest muidugi) millega teatud kellaaegadel sai kive kaemas kaia. see ongi olnud suurim valjaminek siiani, muidu onnestus ju siia Darwinist peaaegu 0 eelarvega tulla.

Aga elamused mis ma neist kividest sain olid suured. Vaga inspireeriv, tegid meele selgeks. Eriti meeldis mulle Uluru naaber Kata Tjuta - aborigeeni keeles mitu pead ( e Mt Olga). Voimas. Kuigi nende kivide kylastamine on ylimalt turistlikuks tehtud (pidevad voorivad tuuribussid, ringteed, tarastatud rajad, paikeseloojangul Uluru ymber tiirutavad helikopterid), suudad seal jalutades kogeda ikkagi midagi seletamatut, midagi vaga-vaga erilist ja isiklikku. Pole siis ime et tegu vaga pyhade paikadega.


ULURU The Rock ... Ayers Rock ...


Lahemalt










Kata Tjuta, Valley of the windsMinu lemmikkoht, kaisin siin kahel
jarjestikusel paeval ja viimasel paeval istusin siinsamas paar tundi jutti, sest lihtsalt nii hea oli. Kui kaunis kodumaa ja himaalaja maed valja arvata on see ilusaim paik maailmas.


Olge siis jatkuvalt r66msad ja r66sad!
Elu on lihtsalt nii kaunis!

Reet, Alice Springs