Olid ajad

Kuna lopuks on ligipaas kibedamale internetiyhendusele ja paremale arvutile, motlesin, et kuigi sai just oma hetketegemistest tasmaanias yks sissekanne yles laaditud, lisaks ka pilte mis volgu olen, Austraalia punasest sydamest

Alice Springsi Roomajate keskuses. Oliivipyytoniga, kel kombeks haaletada nagu minulgi pohjaterritooriumi tipust punasesse sydamesse

Alice Springsi maeahelikud, kes aborigeenide unenagude aja lugude kohaselt olnud roomavad liblikaroovikud ja neid nad toega ka meenutavad

Mt Gillan, Alice Springsi korgeim tipp

Goanna

...................................................................................................................................................................

Ja siis porutasin ma Glen Helenisse

Glen Heleni joekalju otsas, taamal pilvedesse mahkuv magi nimega Mt Sonder. NB tegu harukordse syndmusega, keset siinset punast korbe asuv maailma yks vanim joesang (Finke River) on vett tais ja paik maailmast yleujutuste tottu ara loigatud / kohati teed ara uhutud

matkal yhel maailma ilusaimaks peetaval rajal (Larapinta trail) kus joemudas olid vaid minu ja dingo jaljed. Rada ise oli yleujutuste tottu suletud. aga kes saaks sulgeda teed loodusesse.

ja korgel mael, laiumas valgeid pilvi ...

... ja minu kaed tiibadeks muutuvad...

Jargmisel matkal /Joekalju Glen Heleni laheduses, Organ Pipes

parast aikesetormi katte jaamist, millesugust elus varem kogenud pole (varjusin suure lamatyve all), kuid pea taas paike valjas, koik kuiv ja taevas imelised varvid

Kodu vikerkaare all

Organ Pipes, v mystiline kaunis paik siin maamunal. Tuttavpaik yhest ammusest unenaost.

Vihm toi kaasa putukate meeletu paljunemise. kestast valjuv meeletult valju haalt tegev tsikaad

Taas Larapinta rajal. Paik kus saabus taaskord aratundmishetk yhest ammusest unenaost.

Need maastikud on sama vanad kui himaalaja, kuid erosioon on siin suure suure too teinud. V yrgsed, v voimsad.

Toohetkes

Puhkehetkes

Iga ohta oli mone erineva putukaliigi ohta. Mitmesuguseid mardikaid parvedena paljunemas. siin yks ponev elukas.

Paikesetous Mt Sonderi taustal, magi mis meenutab lamavat rasedat aborigeeni naist. Tegu ongi v naiseliku paigaga. Loomulikult kaisin selle mae otsas ka ara.

........................................................................................................................................................................

Haaletamine sydamest lounasse

Poolel teel asuv kaevanduslinn Coober Peddy (opaalikaevandus), kus majad suuremas osas kalju sisse ehitatud, et ekstremumtemperatuure paremini taluda, AU koige kuumem paik. Selles majas sai siis ka peatutud. Nagu elaks monusas kuiva ohuga keldris. Laed seinad porand kivimist, v ponev.

Ka ainus koht kus olen nainud et valged ja aborigeenid kenasti omavahel labi kaivad ja pole mingit eraldatust.

Linn kus palju maailmaloputeemalisi filme vandatud

My spaceship has come

Haaletajad

Yks kyyte seokses bussis,

ciao,

Reet hetkel kohakesest nimega Railton

Elust keset vihmametsa/Back to the wild

Tervised kallid sobrad!!

Olen siis juba terve kuukese siin toredal Tasmaania saarel mooda saatnud. Enamasti kyll tootades selles Lemonthyme-i nimelises kylalistemajas. Koht on igati monus. Kaheksa kilomeetrit eemal ylimalt kaanulisest maanteest, mis viib a 30 km edasi paiknevasse tahtsasse kuid paraku ka vaga turistlikusse magimatkamise paika sel saarel, mida kutsutakse Gradle Mt-Lake St Clair Rahvuspargiks.


Moned pildid ja juttu kah.

Koseke Lemonthyme-i lahedal: Champaigne Falls


Paraku on siin palju ka lageraiet. Onnetud hallid maastikud.


Kild vihmametsast

Kunst, Yraskikunst

Paddymelon - vaga imeliku nimetusega vallabi

Moned siilid ikka lahevad vette, kukruga siil, Echidna

Marju - Sulle, Vombat

Vihmamets

Opossum, Blinky

Sonajalapuud

Didgeri didgeri didgeri doo ... olen nyyd leidnud arvuti kust pilta ules laadida, aga haalefaile ei onnestu. Eks lisan pillilood moni teinekord, neid nii palju nyyd salvestatud, et voiks lausa albumi valja anda:)

Mt van Dyke

Kott selga ja teele

Kallid metsporgandlased, motlen ikka teidki oma matkale, tahaks vaga teiega naastes alustuseks yhele vahvale rabamatkale minna

Vaade Mt Ronald-i tipust Mt van Dyke-le

No vahepeal kohe meeldib poosetada, eriti kui paik on imeilus, aga seal taga silmapiiril paistab ookean (a 40 km kaugusel)

Vull, minust on saanud kah ilge tenkufann, parim kaljuronimiseks. Taustaks Mt van Dyke, kust oma ronimist yle aheliku alustasin. Vaesed tennised nyyd juba arateenitud pensionile saadetud.

Botaanikute maiuspala muidu see maeahelik

Kodu korgel oitemeres, uinudes see imeline boroniapuhmaste lohn ymberringi

kodu sonajala all, ymbrus mida eelistan iga kell organiseeritud telkimisaladele. vanni- ja pesutuba mone meetri kaugusel, karastava veega ojake, mida samuti iga kell kuumale dushi asemel valiks

Ohtusook nokklooma tagaaias, loomakese ohtusoogijahti vaadates laks endalgi koht tyhjaks

Liigun siin ikka haalega, sest see on ainus viis, kohtadesse kuhu mina tahan vahene ja kallis yhistransport nagunii ei vii. Siin haaletasin a 2,5h ja selle aja jooksul moodus tapselt 5 autot.

... JUTTU ...

LEMONTHYME

Ymberringi on sonajalgu ja sonajalapuid tais vihmamets, paksult sammalt ja epifyyte, pimedas pealambiga jalutades, paistab pea igal sammul paar polevaid silmi, st loomi kah palju.

Kylalistemaja ise on vagagi odus, palkmaja, kaminaga. Ohkkond sobralik.

Endalegi suureks yllatuseks ei tundugi ettekandja too enam yldse ebameeldiv, igastahes saan palju suhelda ja moned kliendid on isegi kontaktid jatnud et kuskile Sydneysse, Uus-Meremaale voi kuhu tahes kylla tulles oleks peavari mulle pakkuda. Yks tore perekond pakkus mulle lausa tood ja sponsorluse viisat et saaksin veelgi kauemaks Austraaliasse jaada, aga ma arvan et ma ei taha enam vaga kauaks siia jaada, arge muretsege.

Aeg-ajalt kohtab siin ka humoorikaid isiksusi ja see on hea, kui nt laual lauahobeda keskel juhtub jalutama oma valusa salvamise poolest kuulus suur sipelgas (bullant) ja mina vabandades loomakest eemale toimetan, ytlevad kallid kliendid et ma ei muretseks, see nende vahva lauanaaber, nimigi - Oscar, juba pandud. Eks muidugi alkohol mangib siin ka rolli.

PEHMED JA KARVASED

Ja siis siin lisaks polevatele silmapaaridele metsas loomakesi kes inimestega rohkem harjunud ja siin pidevalt ringi tollerdavad. Ja koik on isiksusega muidugi.

Eriti kihvti karakteriga on opossumid.

Nimelt siis meie nn tooliste elamise taga on suured prygikastid ja iga ohta kaib seal yks korralik kisma, kisa ja tyhjade pudelite kolin, nagu baarikaklus.

Ja siis hyppavad igalpool ringi vallabid.

Aga eile krobistas me majakeste taga rohtu yks pirakas ymmargune vombat.

Ja selle kylalistemaja ymber on siis hulgaliselt ka matkaradasid ja rajakesi. Teinekord saab telk kaasa voetud ja oosekski jaadud mone vahva kosekese aarde. Ja moni kord votan oma pilli ikka ka kaasa ja mangin siis kuskil kose aares, oja kaldal, sonajala all, pimedas voi valges ja lihtsalt nii hea on olla.
Nyydseks olen need lahedased rajad ara nainud ja kuna oli mul vahepeal juba terve nadalane puhkus otsustasin oma territooriumi laiendada ja laksin alustuseks mitmepaevasele matkale.

Trekkima, st magesid vallutama.
Mt van Dyke/Mt Roland. Tegu siis maeahelikuga. Ronisin yles taisvarustuses ja muidugi joudis see kuumus mille eest koguaeg pogenenud olen just sellel hetkel ka tasmaaniasse. Kaasas oli 1,5 L vett ja hea lootus, et seal yleval mone ojakese ikka leian. Paris raske oli, eriti kui valid teelahkmel raskema ja jarsema raja kah. Higi voolas ja kuigi olen nyyd kaljuronimise hirmust taiesti yle saanud ja naudin seda, siis aeg-ajalt yle kivirahnude oma kotiga kooludes tuli end proovile panna, kuigi seetsinane polnud just kaljuronimine, aga see kott. Igastahes aukartus alpinistide suhtes suurenes veelgi.
Yleval telkisin, jain kohe oodeks ja paevadeks ja leidsin oma vee, imelised vaated ja oitemeres alpiinse taimkatte. Koik lohnas ime-imeliselt. Meeletult-meeletult ilus!

Siis haaletasin end paevakeseks Tasmaania teise suuremasse linna, Launcestoni, matkavarustust taiendama ja sealt tagasi uude rahvusparki, nimega Mole Creek.

Nimelt oli mul kinnisidee, et tahan hirmsasti nokklooma naha. Ja ikka sai kohalikelt, keda kohtasin matkarajal voi haaletades, kysitud, kus oleks parim paik ja enamasti nad ses rahvuspargis yht joge soovitasid ja sinna ma siis pidin saama.

Nokklooma otsima - PLATYPUS trek
Et ongi siis minust vist noorzooloog voi siis zooloogiahuviline saanud. Igastahes oli suur huvi see elukas yles leida ja tema tegemisi tiba vabas looduses jalgida. Loomake kel ongi kuues meel (navigeerib elektrivaljade alusel). Haaletamine tagasi linnast viis mind kokku yhe toreda hobbytaluomanikuga, kes lahkesti oma valdusi, veisekarja naitas, rahvusparki ara viskas, rariteerse nokkloomateemalise ajakirja kaasa andis, et saaksin loomakese harjumustega rohkem tutvuda, metsast mulle avalikkusele salastatud koopa yles otsis ja hea nokklooma-passimise koha osutas. Kott selga ja asusin siis joekallast pidi mooda vopsikut teele. Ja uskumatu, aga tosi, juba esimesel ohtal kui kalda aares istusin, higitelgi ehitamist ja teepuuvihta planeerisin, nagingi elukat ja mitu korda, toidujahil. Nimelt olin oma oomaja otse eluka tagaaeda pystitanud, onneks ikka vastaskaldale.

Ja nii ma oma paevakesi seal edasi vopsikus veetsin, yhes kaes kohvipott, teises nokkloomajakiri ja yha enam see loomake mind lummama hakkas.

Siia yks killuke rannuraamatust
..vahel tundubki, et mulle meeldib naksitrallide sammalhabeme kombel lihtsalt metsa all pikutada, vaadata pilvede ja metsa varve, linnukesed ymberringi. Habe mul kyll puudub, kuid juuksepahmakas on see-eest voimas …

Aga vahelepoikeks kirjutakski siis yhest haaletamise retkest.

HAALETAMINE TASMAANIA sarnane Eestiga, lyhemad distantsid, rohkem autosid

Nt sellest korrast kui olin teel magedest linna. Oobisin tol oosel juba mae all, jalamil metsa sees. Sealsamas oli kah piknikuala tasuta telkimisega, aga mina otsustasin porisevate generaatoritega karavaniomanike naabruses oobimise asemel tasmaania kuradi moirete taustal sonajalapuude all silma looja lasta.

Killuke rannupaevikust….Jargmisel paeval laager kokku, kott selga ja teele. Joudsin veel moelda, et kyll oleks tore, kui juba esimene auto mind peale votaks. Ja sealt tuligi yks kauboimytsis lahe kylapapi ja maailma majanduse ja rahanduspoliitika teemadel arutades joudsimegi vahepeal lihuniku juurest labi kaies lahimasse linnakesse, Scheffieldi. Tegu siis omal ajal siiakanti nende turistide mekade rajajaga. Sealt edasi laks vast veerand tundi kui vottis mind peale Elton johni valimusega mees uunikumautoga vaarikas koer tagaistmel. Sain siis taas a 20 km edasi, jutu kaigus selle maailmakodanikuga selgus et tema ongi algatanud jooksuvoitluse yle sellesama maeaheliku kus minagi just yle ronisin….

SAUNA

aa jaa,
Sauna olen siis kah korra saanud.

See oli paris naljakas kogemus. Esimese asjana sinna SPAsse naastes oeldi mulle vatuvotulauas, ilma et oleksin sonagi lausunud, te ei tohi seal saunas alasti olla. Leiliruumis kohtasin hindu naisi, kes kerisele vee viskamise asemel seda enda peale viskasid. Noh valgustasin siis neid natuke sauna asjus. Aga muidu oli igati monus kogemus, kuigi leiliruumi temperatuur oli alla 85.

Elu on ilus,

Reet