life is a seaturtle

heiheihei

Puud on nyydseks siis koik istutatud ja hetkel puhkan monuga. Lopuks olen south-west-ist valjas aga ikka veel laane austraalias, joudnud oma rannakutega maapealsesse ja veealusesse paradiisi nort-west-i (NW)ehk siis loode austraaliasse. Kuigi jah Quaradingu vois vast kah juba laane-austraalia keskosasse ehk midwesti kuuluvaks lugeda.

Kohakese nimeks Exmouth ja kuuluse see oma mitmekesise elustikuga korallriffi poolest (ningaloo reef).

Aga kuidas ma siis siia joudsin.
Paeval mil said istutatud viimased puud ja maailmast ara loigatuna oma viimase 10 paeva kodus kantripubis motlesin kuidas ma sinna exmouthi ikka mindud saan,
(ei mobiililevi ega netti polnud, et kyyti organiseerida), saabus vaga vaga hea yllatusena pyhapaevaselt unisesse Quaradingusse taiesti eesti oma poiss,Siim. Siimulgi sai too otsa ja aeg puhkama hakata.

Sai siis enne teele asumist koigi oma tookaaslastega koos kovasti tahistatud puudeistutamise loppu ja Siimuga jargmisel hommikul Perthi poole teele asutud, et votta peale kolmaski rannukaaslane Lucinda Hollandist.
Tookaaslased jaid veel pead parandama ja bussi ootama. Kuuldavasti pidu jatkus neil taiega.

Ja siis ta algas teekond Perthist pohja poole.
Alustuseks juba vana tuttav Cervantes ja Pinnaclese korb. Emu seekord ei nainud. Siis sobralik vahiliste pealinnake Dongara, kus saime tasuta oobimise lausa, kuna karavanpargi manedzer blondi rastaga hipivana veel maletas mind. Ja siis algas ahhetamapanev north west. Esmalt tuli yletada 26. laiuskraad ja siis ta hakkas, paradiis.

Alustuseks Kalbarri suureparased saravpunased kaljud rohekassinise ookeani taustal. Siukses maastikupildis paikeseloojangut vaadates motlesin esimest korda selle reisi jooksul et nyyd voiksin ma surra, nii ilus on. Seal ka esimene nahtud vaal.
Siis matk ja telkimine Kalbarri Rahvuspargi kanjonil. Need kanjonid ja kaljud on ikka nii mastaapsed, nii voimsad. Pildile neid panna ei saa videole kah mitte, tuleb ise kohal olla.

Siis soit edasi ja edasi. Siin North Westis tuleb mooda nn kiirteed (autosid ei kohta just teel palju) soita ikka sadu kilomeetreid, et jargmist asustust naha, selleks voib olla nt jargmine roadhouse, mone yksiku pysielanikuga, et tankida auto ja jatkata taas soitu jargmisi sadu kilomeetreid. Teed ymbritseb vaid tyhjus, niipalju kui silm votab on laussile voi ornalt kynklik avatud maastik voi madal vosa (bush). Ja mingit asustust seal pole, pole mitte kunagi olnudki. Taas on vaade nii mastaapne, ja kui lisada sinna veel hiigelsuured pilved, yhesonaga sa naed nii palju, nii kaugele, et votab seest oonsaks.
Aga noh teinekord voib juhtuda et siukses roadhouses selliste loikude vahel tootab moni eestlane ja billabong roadhouses lausa kaks vahvat eesti tydrukut, tervitused teile taas marit ja liina.

no ja siis meie teekond jatkus shark baysse ja alustuseks shell beach, nagu nimigi ytleb pole ses rannas teragi liiva, kruusa voi kivi, ainult valged karbid, kondides kolisevad jalge all. imetabane paik, taas leidsin et nyyd voiksin ma surra. Samal ohtul leidsin teist korda juba sama paeva jooksul et voiksin nyyd surra, kuna ohtuks vottis meid vastu maailma koige ilusam paikeseloojang siledal ookeanil ja vees puhistasid delfiinid. Kohake kyll turistlik aga imeline Monkey Mia.

Noh ja jargmine paev uitasin ma mooda rannajoont kilomeetreid edasi kaugusest paistva punase kalju juurde, kus istusin lausa paev otsa ja motlesin elu yle jarele. Igastahes arvasin tol paeval et nyyd olen ma end leidnud. Kui seal hakkas sadama vihma ja ma nagin maailma koike koige suuremat vikerkaart selle saravpunase kalju tagant ulatumas otse merre ja peegeldumas veel merel. Issver kui kaunis see oli, voite juba arvata, mis ma siis motlesin, et taaskord voiks ma nyyd surra.

aa vahele sellele idyllile kah midagi. Meiega kaasas olev kolmas rannukaaslane tuulikutemaa esindaja hakkas meile ikka kole narvidele kaima. Ei tahtnud tema istuda ja relaxida, sry st loogastuda ja kauneid vaateid nautida vaid klops klops paar pilti teha ja kiiresti kiiresti jargmisse paika edasi liikuda, et temal vaja niipalju erinevaid kohti naha ja kiire. motlesime et votku siis mingi tuur juba, ja panime ta mingi hetk "'tee aarde maha maha''kiirustagu siis taiega, yksi.

noh ja parast seda keegi enam oma kiirustamisega peale ei kainud ja ei yritanud kogu aeg asju korrastada (organize-da) ja elu muutus veelgi chillimaks.

Algas korallrannik. Esmalt nautisime seda hipikylas nimega Quobba point, kus riff oli nii kaldas ja korallid nii varvilised ja kalu niipalju ja varvilised. Lisaks onnestus Siimul kohe merekiplkonnaga vees hangida. Kylas (isetekkinud karavanpark vmt) elasid suures osas vanemad inimesed, kes oli olnud siin juba kuu kes kaks ja plaanis sama kaua veel olla. Pyydsivad seal koguaeg kala ja olid onnelikud.
Oehh, oli vast paradiis, snorgeldaja paradiis-unelm kohe kindlasti, koige varvilisem siiani kohatud riffidest kohe kindlasti (korallrahu vist peaksin eesti keeles rifi asemel kasutama, sry. sest rahu on see toesti nii sona otseses kui kaudses mottes, see veealune maailm, yhesonaga oled kadunud, kadunud, see on nii ilus).
Ja lisaks oli seal lahedal siuke koht nagu blowholes. ehk siis suur laine tuleb myrinaga kaldasse ja paiskub geisrina kaljuprao vahelt yles. Ja seal sai siis imetletud siukest nahtust et taas vois surra.
On teid kunagi vikerkaar puudutanud voi terve ring vikerkaart teist labi jooksnud. ei. mina saan seda vaita. nimelt kui paike paistis ookeanilt selja tagant ja sina vaatasid kaljust maad ning uus veepilv yles pahvatas ja tuul seda sinu poole kandis nagid vikerkaart tekkimas, kui veepilv joudis sinuni siis keeras vikerkaar oma teise otsa kah yles, kuni jooksis ringiks yleval kokku. ja selle vikerkaare tagant paistis karm kivine kaljumaastik ja lopergune kuu. no taitsa lopp, kus peaks kyll selliseid fyysikalisi nahtusi mujal nagema kui maapealses paradiisis st NW-s.

Edasi jatkus me teekond Coral Baysse ja siis Exmouthi. Ja Exmouth on kohe kindlasti ime-imeline koht. Juba ammu tahtsin siiapoole tulla, juba enne Donnybrooke-i, aga kui tahad minna otse, ringi mooda kai.
Yleeile nagin siin taispikkuses veest valjahyppavat kyyrselg-vaala. Ja eile nagin lopuks minagi ara merekilpkonnad kahest erinevast liigist-
green turtle chelonia mydas
hawksbill turtle eretmochelys imbricata
Tykk aega sai nendega kaasa ujutud hangitud, vaadatud kuis nad koralle jaravad ja veest valja hingama tulevad, pistavad oma roomajakaela valja ja lonksavad soomu ohku et siis tagasi sukelduda. Kui naed vee sees merikilpkonna, siis ymbritseb sind hetkega rahu, sa ei nae enam koralle, varvilisi kalu, naed ainult kilpkonna ja isegi kylm enam pole yhe koha peal galipsota passida, sest see mida sa naed on niiii eriline. moistagi voisin taas surra.
Muide viimasel snorgeldamisel ujus mu kohu alt labi kaldavees ka pirakas reef shark voi siis eesti keeles korallrahu hai. Ei ole ohtlikud, arge muretsege, vaid nautida nautida neid vee all.
noh ja nendest korallidest ja kaladest ma polegi joudnud raakida. Igastahes nagu ujuks akvaariumis voi veealuses kiviktaimlas. moned nagu harunevad poosad, moned nagu pirakad pallid ajukurrulise mustriga, teised nagu muru, ja toised nagu puuseened. ja koik need kalad nende vahel varvilised, mustrilised, vaikesed voi toega suured. ja siis kui satud kalaparve ja hangid koos nendega. yhesonaga koik snorgeldamissobrad, siin on paradiis, tulge nautige hallidele haugidele vahelduseks.

egas midagi, homme tuleb wetsuit e galipso laenutada ja kauemaks riffidele loksuma jaada ja akki tookohtki leida kui melbourne-i lennukile 8. juulil ei joua, see ju nii kaugel, teisel pool mandrit ja siin paradiisis olen lost lost lost.

aga ilusat jaani!

naudime meiegi ja toeliste eestlastena austraalias lambachopse barbiel (barbeque) praadima hakkame. sest tana on jaanioo.

kuna arvuti siin yliaeglane ei saa paradiisipilte lisada, ykspaev lisan.


udu, kadunud hing paradiisis

nb kui keegi peaks minuga telefoni teel suhelda tahtma, siis vahetasin vorku, see vana number siin NW-s praktiliselt ei levi. Uus nr (+61) 4399 32631

Quarading

Tervitused siis outbackist.

Esmalt tahaks oelda, et mulle meeldib vist Austraalia sisemaa rohkem kui need loputud beach-id. Nii kihvt on need navitrollalikud tyhjad maastikud, kus naed horisondini tasaseid valju, yksik kyngas ja yks puu kasvamas selle peal ja yks pilv selle kohal. Maa ise kollakas-pruunikas ja rohekas. Nii meenutab Ongerupi, samuti algul siia saabudes, tuli natuke hirm peale, eestlasena nii raske alguses kohaneda sellise tyhjusega.
On talv ju. Aga ilm ise meenutab kord kuuma maikuu paeva-ohtut siis varast septembrihommikut.
Igastahes meeldib mulle siinne ilm sada korda enam kui Donnybrookes. Sadanud on vaid paar korda ja siis kah oosel. Ja on soe, nii soe.
Ja too, super, mulle kohe meeldib puid istutada. Tootame siis tegelikult sandlipuu istanduses. Sandlipuu kylvati maha juba 3 kuud tagasi, nyyd istutame siis peremeespuid talle kuna sandlipuu parasiteerib neil.

Hoolitsetakse meie eest superhasti. Elame hotellis kohaliku pubi peal. Vaga ilus on, tundub et mu unenagu, mida nagin kuid tagasi, kus kylastasin laheda arhitektuuriga ruumikat country-pubi, ongi taide lainud ja ma ei kylasta seda vaid lausa elan siin. Koik soogid on hinna sees ja hind mis me selle lobu eest maksame (majutus pluss toit) ongi tegelikult vaid yhe ohtusoogi hind, et super. Kuna too on raske toidavad nad meid jah haste. Nt ei joudnud alguses ara imestada kui yllatusi muudkui tuli.
Paeva esimesel puhkepausil saime eine, mis meenutas pigem lounat, lounast ma siis parem ei raagigi. Siuke kodune konverentsil, banketil pakutav toit AU paraselt. Ohtusooki saime lausa valida kolme erineva roa hulgast ja miuksed maitseelamused.
Ja siis tagatipuks selgus et iga ohtu on meile tubli too eest tasuta olled pubi tagaaias. Nojahh, uskumatu aga tosi. Ja nt eile oli boss meiega nii rahul et andis kohe tyypaeva lopus esimese tasuta olle pihku.

Aga toost. ei pea end painutama ega midagi. astud sirge seljaga mooda vagu ja istutad asjandusega, mida mina nimetaks torulabidaks, aga ju on sel ka eestiparane nimetud puid maha. Igastahes kui oige rytm leitud, laheb asi ludinal. Kylje peal kolgub korv istikutega. Aeg-ajalt soidab mooda bossi parem kasi ja pakub juua, moodab kas ikka oige intervalliga puid istutad ja kysib kuidas laheb, pakub plaastreid villidele ja paevistuskreemi, kutsume teda make-up truckiks.
Ja siis saab koguaeg soita ute-i kastis voi kolkuda kuskil treileri kyljes, monus jahe tuuleohk sasimas juukseid, super, sest suht palav hakkab.
Igastahes meenutab enesetunne seda tood tehes maratoni labimist, sona otseses mottes ja ma naudin seda. Igastahes kaemuskleid arendab see too ja saaremarju:)

aa seltskond
kole palju inglasi on, siis iirlased ja ingliskeelsed kanadalased. ja siis vahemused- 1 prantslane (vana olija), 1 belglane ja 1 itaallane. Viimased saabusid hiljem kui mina ja alguses olin vaid mina versus inglased. Igastahes tunneme (me vahemused), et see erinevate inglise aktsentide segunemine ohtuti tagaaias on taiesti vasitav jalgida lopuks. Aga esimesed paevad pidasin taiesti tublisti vastu.
Aa igastahes saab siis mu inglise keel ses seltskonnas viimase lihvi. Muide mulle kohe ei meeldigi enam kui keegi yritab minuga inglise keelt aeglaselt ja selgelt raakida, olen lausa oelnud et raagi tavaparaselt.

aa ja puude istutamine on muide vaga vaga tasuv too, lisaks sellele et tingimused suureparased on palk kah. jah viimased tyykohad lahevad mu siin jarjest paremaks, et toesti tekib tunne kas ma kodumaale ei kiirusta. aga nohh, on vist aeg kah. eks siis paistab mida kodumaal tegema hakkan, alustuseks laheks ehk mingitele taiendkursustele voi midagi.

aga nyyd siis oma vaba paeva Quaradingus nautima. vaba paev tana meil, kuna me nii kiired istutajad siin, et puud otsas ja homme tulevad uued ja siis veel a 6 paeva tood ja siis, eks paistab, puhkuuuusss jeee.... Lahen siis natuke ylespoole, siis allapoole ja siis Melbourne/i, kust teekond kodumaale juulis algab.

oki, see you!
edu

Reet