lennud-liblikad ja lillelapsed

No terviseid siis kuklapooluselt ma teile saadan!

Saabumine Darwinisse kulges igati libedalt. Kuigi jah maletan veel seda tunnet, kui raskelt tuli lahti mul viimane samm Eestimaa kyljest kui lennukitrepile astusin (moeldes, olen ma siis segane tydruk, segaduses tydruk voi molemad korraga, et taas maailma teise otsa end lennutan).
Helsinkist suurt midagi ei maleta. Franfurtis viis tundi passisin, aga Singapuris ma juba monulesin pikamaalendurite unistuste lennujaamas, kus oli olemas lamamistoolide nurk ja massaazitoolid-masinad, tasuta internet.
Koige ebamugavam oli ligi 12 tundi lennata frankfurdist singapuri, kuigi lennuk oli suur, lausa kahekorruseline, oli see pilgeni igale poole austraalia erinevatesse linnadesse singapurist suunduvaid reisijaid. olime nagu kilud karbis, magasin enamuse ajast. teenindus oli kah rahvarohkuse tottu aeglane.

Ja siis Darwin. Esimese asjana viskas lennukitunnelisse astudes, mis pealt lahtine oli, nakku kuuma ja niisket ohku. Tunne oli kohe, et kuidagi vaga kerge on olla.
Tollis seekord midagi ara ei voetud, isegi kotti ei valgustatud labi, welcome to AU ja esimese asjana sai poole viie paiku hommikul magamiskott lahti pakitud ja lennujaama porandale pikali heidetud. Ja ma polnud mitte ainuke, oli seal igasugu karvalisi ja sulelisi hommikut ootamas.

Darwin, kui Tartu oleks igas suunas 20 km valja venitatud oleks see Darwin. Ropp palavus, hommikujahedus tahendab 29 kraadi, varjus eukalypti all paeval istudes 40 kraadi.
Majutusele kulutanud olen siiani 0 dollarit. Alustuseks olin nn kushetisurfar (couchsurfing.com) uhes darwini aarelinnades, sinna sai kahe bussiga ja intervallid busside soidugraafikutes on yyratud - 30 min - 1,5h. Ja kui veel ymberistumised kah teha tuleb... Aga polnud hullu. Bussidega soitsid eelkoige aborigeenid jt randurid erinevates vanustes. Aborigeene on siin vaga vaga palju.
Couchsurfingu voorustaja Mick on aga yks lahedamaid voorustajaid keda olen senini kohanud. alustas oma tegevust pool aastat tagasi ja selle ajaga tal seal labi kainud mitukymmend backpackerit, 23 erinevast riigist. Muide mina olin teine eestlane, yks kolmest eksootikamaast. Minu ajal oli seal korraga vahemalt viis randurit. peremehe enda voodis magas kylas olev tema enda (couchsurfarist:) isa, koik randurid said pikutada erinevates tubades ohkmadratsil, samas kui peremees magas ise elutoa kushetil:) Kylmkapp oli meie tarbeks alati ollet tais. Toredad ohtud, jutuajamised, palju nalja.
NB ta lubas koik eestlastest sobrad vastu votta, kui vaja, ei peagi couchsurfingu liige olema, et andke teada, kui darwini satute.

Darwinis sai siis kah aega veedetud, veidi vaatamisvaarsustega tutvutud ja kovasti tood otsimas kaidud. kohe kui lennujaamabussist maha astusin, asusin seljakotid seljas kuulutusi otsima. Noh olukord tegelikult vaga hea polnud. Mangohooaeg kulma talve (no ei tea kus see kulm siis kull on) edasi lykkunud ja muud suurt mulle kui backpackerile ei pakutud jne. aga ma just farmitood tahan, et oma teise aasta viisa jaoks vajalikud paevad kokku saada.
et sisuliselt anti mulle lootust tood saada poolest septembrist parimal juhul. no mida kuradit, kirjade jargi peaks siin hooaeg olema aastaringne ja veel enne tulekut oli internetis kuulutusi yleval.

hakkasin siis otse helistama erinevatesse seljakotirandurite hostellidesse, byroodesse ja lopuks ka farmidesse darwini lahedal ja kaugemalegi ja nemadki midagi lubanud ja kinnitasid hooaja edasilykkumist. isegi kununurrast ei antud lootust, bussipilet aga sinna sama kallis kui lend kuskile palju monusamasse ja jahedamasse kohta. aga peaks siin pohjaterritooriumil ikka kah tiba ringi vaatama.

aga siis oli siiski nous mind toidu ja majutusega tasudes vastu votma liblikafarm http://www.butterflyfarm.net/. Ja nyyd ma tegelen siin siis sellise asjandusega nagu wwoofing http://www.wwoof.org/ tegemist yhendusega, kuhu kuuluvad mahefarmerid ja vabatahtlikud, kes neis farmides soogi ja majutuse eest tood teevad.
Chillin siis siin niikaua, kui palgalise too-otsa lopuks saab. aga mis koige parem, saan siit oma kohustuslikud famipaevad kah teise aasta viisa jaoks. See nn mahefarm tegelikult rohkem majutusasutus restoran, aga kasvatavad siis juurvilju (maailma mahlasemad porgandid vist), liblikaid ja troopikataimi. Chillin siis siin seni ja samas ei kuluta sentigi.

Koht super, eile saabusin. Elavad siin siis igasugu vabatahtlikud backpackerid, yks hipim kui teine, tatokaid ja jalaketikesi tais. Enamus prantslased. Koige hipim on aga peremees ise, nt ripuvad tal korvas tyrkiisripatsid, kaevorud, sormused ja lillelised sargikesed, india kottpyksid jne. Seoke stiil ruulib siin. Enamus olnud siin vahemalt kuu, aga ma nii kaua kyll ei plaani olla.
Sisustusest. Koik on tais buddha kujusid, bob marley-indiaanlaste-haldjate-liblikate pildikesi, palvelipukesi, viirukid jne. Palju troopilise vihmametsa taimi igalepoole paigaldatud. Ja liblikad. Siin olemas liblikamaja. Liblikas lendab posele, vaatad kuidas lombikeses nahistab kipkonn, ujub kalake. siis siin veel lemmikloomade majake janeste, merisigade, jaanalindude, rotikestega jne.
st nagu , oaasis troopilises poolkorbes. aa ja didgeridoo-d siin mangimiseks, just harjutasin esmakordselt, aa midagi ei tulnud valja, veel, ehk saab varsti teile musaklipi saata:)

ja vaba aega palju. lisaks voib restorani koogist iga aeg syya votta (kui vaid isu ses palavuses oleks) ja kylmkapist jaakylmi jooke. ja basseini sulpsata.
toost. et naudin universaalse abilise staatust kyll koogis ja ohukonditsioneeriga majabokse kyyrides ning eriti veedan aega kylmkappe nyhkides. Ega vaga kipugi kuuma paikese alla vabaohu - sauna allergilist reaktsiooni tekitada voivaid mangosid korjama. Siin on vaga loogastav ohkkond.
Ropult palav on jah, aga iga paevaga harjun rohkem.

et elu on liblikas

Udu,
Batchelor, Pohjaterritoorium
(100 km Darwinist Alice Springs-i poole)

Juurte juures

Ilmselt olete kuulnud, kallid sõbrad, või isegi näinud:), ma praegu tagasi Eestis. Tulin tagasi oma juurte juurde. Aga seekord olen siiski kodu käimas.

Naasesin siis kodumaale 9. juulil. Elevust oli kui palju!

Missugune rõõm oli nt näha taas kuuske, kaske, võilille ja seda rohket rohket rohelust.

Kohata taas väga tähtsaid ja kalleid inimesi. Austraalias olles sain ka taas tädiks - loomulikult oli suur-suur rõõm näha uut tähtsat ilmakodanikku, tervitused, Erik!

Eesti eluga taasharjumiseks kulus mul umbes üks kuu. Esialgu tundus kõik siin nii võõras. See tundubki täiesti uskumatu, egas ma aastaid seal kuklapoolusel chillinud.

Mõned esialgsed tähelepanekud.

Parempoolse liiklusega harjumine võttis ehk kõige kauem aega.

Jalutada pargis, tunda kuis pärnad lõhnavad nii magusalt, pensionärid varuvad hoolega taburettide otsas ettenägelikult talvist teematerjali (Austraalias rändasid nad autoelamutega ringi ja püüdsid kala).

Nii hall kah. Juba Helsingi lennujaama saabudes rippusid madala taeva kohal suured hallid pilved. Ei mingeid naeratusi suvaliste võõraste poolt tänaval. Ei mingeid jutuajamisi poemüüjate ja teiste klienditeenindajatega, hoopis kurjad või tõsised põrnitsused, kui Sulle üldse otsa vaadatakse. Aga kui ise naeratad ja juttu teed, soojendab see ka kõige kurjema klienditeenindaja lõpuks üles. Lootust on!

Ehmatasid pisut ka toidukaupade hinnad esmakordsel poeskäigul, nii palju muutusi võrreldes eelmise aasta novembriga. Aga noh, millised toidukaubad ja valikud see-eest.

Minu teine päev Eestis

Esimesed jalutuskäigud Tallinna tänavatel, olid kui viibimine vanas nostalgiafilmis.

Vahetada oma seitse pool kuud ärakantud plekilised ja aukudes kaltsud ilusate puhaste riiete vastu (tänud õeke) ja minna patseerima raekoja platsile, imemõnus, tunda, et ma pole turist, ma elan siin. Võõramaalased hõikasid mulle ”Hei!” ja kodumaalsed tulid ligi inglise keeles juttu ajama. Tulin ise parajasti aga tööintervjuult, kus küsimusele, mis on Teie parim omadus, vastasin, ”ma olen õnnelik!” (teise vooru aitas see mind kohe kindlasti, edasi vist mitte:).

Minu teekond jätkus rongiga Tartusse. Silma kohe võttis märjaks nähes angervaksa raudtee kõrval õitsemas, lokkavat heinamaad. Rõõmsad taaskohtumised pere ja sõpradega aina jätkusid, jõudsin oma koju, maale välja, ootamas laud täis kiluvõileibu ja teisi häid eesti asju. Mis seals ikka, nautida, sauna kütma ja vihta tegema, ööd olid ju siis veel valged. Alguses ei saanud ma õhtuti magamagi jääda ja hommikuti ärkasin kole vara (viie paiku), sest tulin ju lõunapoolkera sügavast talvest, siia, põhjapoolkera valgeimasse aega. Olin kuklapoolusel harjunud alles pimedaga magama minema ja hommikuvalgusega ärkama.

Vahepeale jäid uued ja uuedki kohtumised sõpradega ning palju toredaid käike.

Üritused nagu ammuigatsetud Dagö kontsert Pühajärvel. Inxi ja Mannu sünna Tormas. Lebo-rattamatkale vanade heade sõpradega marsruudil Peipsi-Avinurme, et ajada mõnusalt lõkke ümber juttu ja hääd eesti õlut suitsuvorsti kõrvale pääle trimbata.

Noo ja Viljandi Folk ja minna sinna ükskord ometi folgi passiga (mille sain hea juhuse tõttu a päev enne) ja nautida-nautida-nautida-nautida tervelt neli päeva järjest. Super!

Kusjuures päris tihe oli see kolm esimest nädalat mul siin maarjamaal ja muudkui mõtle, et kas peab ikka sinna Austraaliasse tagasi või kuskile mujale minema ja kunas siis täpsemalt (mida rohkem ma oma rännakust muljetasin, seda enam tundsin, et midagi pole teha, pean edasi rändama ja alustuseks kuklapoolusele naasema ja mida varem, seda parem). Rahu sain alles siis, kui pilet taskus ja siht pikemaks ajaks maale seniks suvitama minna.

Maal sai siis üht-teist kasulikku kah ära tehtud. Nimelt üheks diiliks, millega ”lubati” mul maailma teise otsa naasta, oli, et pean terve maja ära värvima, no worries mate – ole mureta, semu! Sai siis eelnevalt seinadelt vana värvi hoolega maha kraabitud ja tuttavlikku punast tolmu heljus kõikjal, juuksedki said punaka varjundi. Hea mitu pintslit kulutatud ja liitrit värvi seinale võõbatud. Võitlused tähtsa töö ajal valusalt söövate sääskede ja parmudega. Valgevurruline ja –küüneline või punaselaiguline (sõltus hetkel kasutuses olnud värvist) taksikutsa tegevust pidevalt inspekteerimas, varbaid ja tööriistu järamas. No ja see vihm muidugi koguaeg tööd segamas.

Spordist kah. Teatavasti on eesti toidud liiga head, et saaks siin end liigutamata kaua aega vastu pidada. Alustuseks tuhisesin siis ikka ja jälle rattaga ringi, vahemaad siin ju lühikesed:). Ei mingit ühistransporti pole vaja. Ja kuuldused, kui paljud inimesed pole sel aastal veel ujuma jõudnudki, ei häirinud mind kohe üldse. Seda enam nautisin eksootilist vihmast (kohati ka sooja) kliimat rattaga kohe esimestel päevadel ujuma põrutades. Pole see jõe- ja järvevesi meil siin nii külm midagi.

Nädal enne rulluisumaratoni tegin aga esimese rullitamise Kääriku-Pühajärve künklikel kurvilistel teedel. Alguses tiba koperdasin, ei mäletanud isegi, kuidas pidurdamine käib, aga siis laskus iga kilomeetriga keha iseenesest järjest õigemasse uisuasendisse ja pärast 30. kilomeetrit tundsin end juba suurepäraselt, maraton ise ju vaid 36 km. Mis seals ikka, sõitma minna. Mõeldud tehtud. Esimest korda elus suht igasuguse ettevalmistuseta maratonile, polnud ju teistekski maratonideks valmistumise trenni seljataga. Treeningukilomeetreid täpselt 52 (aga meie peaministril lausa 1330). Sellest hoolimata tuli minu aeg suht sama, mis eelmisel aastal, koht vaid kukkus kolinal. Naiste arvestuses jäin õnneks ikka esimesse poolde. Vastupidavust jätkus vanast rasvast, toorest jõudu aga mitte. Seega kohati oli raske, jalad tümad, aga sundisin end rahulikuks jääma ja mitte mõtetult rapsides jõudu veelgi kaotama. Ikka sai kellegi selja taha hoitud, et teise tuules ikka hoog parem. Kõige raskemal hetkel kahe grupi vahele üksi vastutuult pressima jäädes, kostus aga meeshääl, et mis sa lilleke siin üksi sõidad, võta meile sappa, tänud!

Viimane tähtis üritus veel tulemas. Oma äramineku eel ootavad mind veel Marge ja Risto pulmad. On mida oodata!

Väga väga tore oli, aitähh teile kõigile, kes te selle aja mul siin maarjamaal nii ilusaks tegite!

Piinlik küll, sest kodumaa nii armas ja teie samuti, aga lugu on siiski järgmine. Roheline (minu arvates nüüd pigem punane) manner sai vaid väheke avastatud, aga seal veel niipalju näha ja teha, lihtsalt pean tagasi minema, ei saa end ses suhtes teisiti aidata. Lisaks tundub et working holiday ehk siis töötav puhkus ongi kõige kavalam viis seal rändamiseks ja kuna viisa veel kehtib, miks mitte see ära kasutada.

Ja see seljakotiränduri elustiil, suurepärane... Mulle kohe meeldib, kui ma ei tea, kuhu homme lähen, olla pidevalt teel, seljakott aseme kõrval alati pakitud, kohvi, rosinad ja pakisupp alati kotis, meel muretu ja hing kerge. Mida vähem asju, mugavusi, kokkulepitud kuupäevi-kohti, seda lihtsam edasi astuda, elada. Kuigi ühikatoas on Sulle jäänud taas kõige ülemine nari ja põrand on toakaaslaste riideid täis, magama suudad ses melus jääda vaid mp3-mängijast head eesti muusikat kuulates või on küljealune ikka väegade kõva nädalaid telgiga karavanpargis magades. Ja siis seljakoti rihmad soonivad õlgu uut elupaika otsides, higi voolab, selg on märg, tolm kleepub varvaste külge, plätad taas auklikuks kantud. Kõik on võõras, Sa pole peremees, sa rändad siin. Aahh...., see ei loe, see ongi tore! Palju-palju põnevaid seiklusi, uusi tuttavaid maailma erinevatest nurkadest ehk siis kaasrändureid ja lugusid! Ja ei mingit stressi, muretsed vaid oleviku pärast, kui sedagi, päike ju paistab enamusel päevadest, oled vaba! Aeg, see meie üks kõige hinnalisemaid ressursse, ei oma suurt tähtsust, kui tulid juba kauemaks.

Et siis süües kasvab isu, ehk õnnestub nüüd uue rännuga kõht ka täis saada, ... vähemalt mõneks ajaks. Et tunnen end nagu Dagö laulus, nii ongi ja midagi pole teha-

Lai-lai on maailm lai, kuid ringidest ta koosneb. Kui hoo kord peale said, siis jookse ainult jookse. Kui välja ei pääseda ei suuda nõiaringist, siis aimugi ei saa sest elu imekingist Sa.

Seekord ei sea ma endale mingeid plaane ega lubadusi. Olen palju pidanud oma esimesel AU reisil sõnu sööma ja tühjad lubadused ei ole mulle kunagi meeldinud. Nt Adelaide-i ja Tasmaaniasse ma ei jõudnudki. See manner on ikka liigagi suur. Seega ei luba, mis kuupäeval täpselt peaks kodumaale naasema ja milline see marsruut seekord tulema peaks. Aga ärge muretsege, immigreeruma ma seal ei hakka, vähemalt viisa kehtivusaeg seab piirid, tagasi tulen kohe kindlasti:)

Lennud, mis mind seekord Põhja-Austraaliasse viivad:

(25 aug) Tallinn-Helsinki, Helsinki-Frankfurt, Frankfurt-(26 aug)Singapore, Singapore- (27 aug)Darwin. Kokku kulub mul selleks üle 30. tunni.

Darwin on Lääne-Austraalia naaberosariigi - Põhja-Territooriumi pealinn, et wild-wild north alustuseks. Ujuma vist niipea seal saagi, sest vesi peaks 2/3 aastast olema täis mürgiseid meduuse, lisaks uitavad kuskil ringi soolase vee krokodillid. Ümberringi aborigeenide reservaadid ja taas poolkõrbeline karm maastik. Aga päikest on palju ja hooaeg tööd otsivale seljakotirändurile aastaringne!

MIKS TAGASI
Rahulik, aga samas ei hakka kunagi igav!

Ring jäi eelmine kord pooleli sealt siis natuke eemal (a 1500 km lääne pool), Broome-is. Kuuldavasti peaks jätkuvalt üle 30. kraadi varjus kah õhtal olema (ja kraadid muudkui tõusevad, sest lõunapoolkerale on saabumas kevad), see halvab momentaalselt mõtlemisvõime ja väga lihtne on elada:). Seega ärge imestage, kui mu järgmised sissekanded tiba segased on. Aga, mis Austraalia juures veel head, maa nii suur, kui konkreetne kliima ei meeldi, liigu edasi, kuskil ikka ilm just Sulle sobiv. Kõigi võimaluste maa!

Kohtumisteni! Ja olge rõõmsad, ka siis kui ladistab vihma, on suvi, väljas a 12-16 kraadi, Sul on lõpuks kauaoodatud puhkus ning kõik on märg ja külm. On ju siiski pilve taga päike säramas, mis siis et sa teda ei näe. Palju palju päikest teile!

Ja kirjutage mulle, kommenteerige, küsige segaseks jäänud asjad üle siis, julgemalt-julgemalt! Ootan, põnev-põnev! Ja tulge ükskord külla!

PS! No, vaadake vaid kõiki neid imeilusaid täpitähti, kohe näha, et see sissekanne on Eestis kirjutatud. ÕÄÖÜ, suurepärane!

Reet, Tinukse