Mis maa see on - see navahhodelt võetud Arizona?

Fotol Suur Kanjon

Proloog

Seekord liuglesin teraslinnu kõhus tööreisile Ameerika Ühendriikidesse, täpsemalt Phoenix´isse Arizona osariigis. Tööreisiga seotud üritus oli väga põnev ja suurelt mõeldes korraldatud. Jagada sooviksin ma aga hoopis saadud kultuuri- ja looduselamusi.

Teekond vabaduse maale

See lendamine sinna Phoenix´isse oli ikka päris pikk ja vaevaline. Nagu ta ikka ookeane ületades kipub olema.Minu reis algas juba päris öösel - öises Tallinn-Tartu bussis, kust ei puudunud ka klassikalised Soome tööle suunduvad (öö otsa pidutsenud) eesti ehitajad. Õnneks jäid nad õige pea magama. Andsin neile ka pühaliku lubaduse nad kohale jõudes üles äratada. Kahjuks polnud see mitte võimalik, loodan, et bussijuhil läks paremini.

Ülejäänut suurt ei mäletagi. Küll meenub ülitõhus turvakontroll Amsterdami lennujaamas, kus tuli tõestada oma USA-sse mineku põhjust. Selleks oli mul lauale virutada õnneks hunnik kaasas olnud üritusega seotud dokumente (kutse vmt kaasavõtmise peale ma ju ei tulnud:)). Sisse tuli ronida ka põnevatesse "skaneerimispurkidesse", kus oli ülihea võimalus lasta end läbi valgustada.

Kui ma kolm lendu hiljem lõpuks Phoenix´isse jõudsin, olin täitsa läbi. Samas oli esmamulje ühendriikidest hea. Juba Minneapolise lennujaamas oli kuidagi eriti hea tunne ja kerge olla. Tundus, et jaa, see ongi siis see vabaduse ja unistuste maa, kuhu immigrandid üle maailma pürgivad.

Viimane lend hilines miski lennukiukse rikke tõttu. Poole tunniga leiti meile aga uus lennuk, mida veel pool tundi kuskilt angaarist lennujaamele transporditi. Polnud, hullu - mõlema Eesti delegatsiooni liikme lennud hilinesid. Nimelt oli meid kaks, lihtsalt liiklesime erinevate lendudega ja täiesti erinevaid teid pidi ja täiesti erinevatest algpunktidest.

Tublid olime, lõpuks me kohale jõudsime ja kokku saime.

Hotelli jõudes ja patja vajudes meenus tõik, et olen alates ärkamisest armsas koduses Tartus üleval olnud juba tervelt 24 tundi jutti.

Kus toit on?

Uskumatu, aga pärast a 6 öötundi olime üleval nagu krapsti ja päris virged kah.

Algas siis ameerika kultuuri avastamine.

Esimene elamus oli meie küllalt soliidse hotelli hommikusöögilaud.

Mina vaatasin esmalt, kus toit on?

Ei olegi ... ??

Pikkamisi saabus mõistmine, et toit on ..., lihtsalt pakendi sees on.

Jah, kui puuviljad, tee ja kohv ning munapuder-peekon või kotlet välja arvata oligi kõik pakendi sees. Mingeid saia moodi asjandusi sai röstida ka.

Rusikasuurused hommikuhelbeportsud, noaotsa täis võid, noaotsatäis toorjuustu, jogurt, piim helveste sisse valamiseks - kõik pakendis. Üks pakend uhkem kui teine. Kiirkaerahelbepudru pulber oli ka väikeste pakendite kaupa saadaval. Hamburgerid ootasid pakituna külmikus, et keegi neid mikrolaineahjus üles soojendab.

Enamgi veel, kõik toidunõud olid viimseni ühekordsed ja kui lõpuks vilunud hommikusööjana järjekordse pakendite ja nõudemäe kuuma päeva alustuseks elegantse hooletusega segaprügi prügikasti heitsid, oli ikka paha tunne küll.

Kas nii elataksegi ja kelle-mille arvelt kogu see ressursside kulutamine tuleb, kuhu läheb kogu see prügi?

Aga ega seda toitu väga tänavaltki ei leidnud. Leidis põhiliselt kiirtoidukohti. Olin selleks küll moraalselt ette valmistatud, aga kultuurilise toidušoki osaliseks sain sellest hoolimata.

Naiivselt arvasime näiteks, et tellides kana-spinatisalati IHOPi nimelisest kiirtoidurestoranist (just nimelt, restoranideks siin kiirtoidukohti nimetatakse) saame midagi tervislikku.Tegelikkus oli hoopistükkis teine.

Esmalt ilmutas ennast portsjoni megasuurus. Enamuse moodustas sellest kõrneks praetud kana. Kana maitset ei olnud tunda, ainult kõrne maitse. Kõige tervislikum osa - spinat, oli üle valatud aga äädikaga, mistõttu ei olnud seda võimalik süüa. Lisaks oli kõik üle kuhjatud kahtlase kollase riivjuustuga (NB! Sellega garneeriti igal pool peaaegu kõike). Õnneks oli roa juurde tellitud apelsinimahl normaalne. Selle sai ära juua. Üheksa dollarit vaesemana ja kõhus möllava äädikaga me sealt lahkusime.

Lõpuks me enam ei katsetanudki, jäime kõige tervislikuma kiirtoidurestorani - Subway juurde. Leidsime sealt ka ühe väga armsa teenindaja.

Kõige meeldesööbivama elamuse sai ikkagi pesapallimatšilt, kus rahvamassid tarbivad kohutavates kogustes rämpstoitu. Portsjonid on megasuured ja palju jääb järele. Nii vedeleski igal pool pinkide vahel karbikesi, kust vettinud tacod nukralt välja vaatavad ja loiguks sulanud jäätised silmad peast välja nutavad. Kiirtoidulõhn levib aga igale poole ja varsti on see Su ninas, Su ihus, lisaks on kole palav. Tekib küsimus, kuidas seda kõike sellises kliimas üldse ära seedida annab ja kust saada energiat, kui sellist ületöödeldud rasva kastetud toitu igapäevaselt süüa.

Endal sai energia küll esimese paari päevaga otsa. Lõpuks läks pesapallipubliku poolt igale poole jäetud topsikestest ja poolelijäänud portsjonite nägemisest süda pahaks ja tekkis tunne, et ma ei taha mitte kunagi enam mitte midagi süüa.

Kuigi andsime eelnevalt teada oma erivajadustest - st et, sooviksime tervislikku toitu (tervisliku toidu soov tuli eelnevalt erivajadusena deklareerida, nagu ka laktoosi- või gluteenivaba või taimetoit jmt ja tervisliku toidu all peeti silmas Eesti mõistes tavatoitu), me seda siiski ei leidnud.

Aajaa mängust (pesapall) ei taibanud me ikka mitte kui midagi, kuigi naabertoolil istuja seda meile innukalt lahkelt ja kannatlikult selgitas:) Tundus, et reegleid ja nüansse ikka jätkus, oleks vaid rohkem osanud taibata.

Iseenesest oli see super võimalus kuulsat pesapalli näha. Lahkudes pillasin ka šketsi: "Oot, me ju ei plaksutanudki ühelegi väravale".

Ma arvan, et toidust ma rohkem ei räägi.

Märksõnadena võiks tuua veel ühe portsjoni suuruse, mis meile kaheks pooleks tehti ja siis ikka arvasin, et meist on valesti aru saadud (et, me ei tellinud ju kaht tervet portsu vaid kaks poolikut) - nimelt oleks minu arvates optimaalne portsjon olnud poolest pool.

Kindlasti ei kirjuta ma siin ka jääkohvist, millel ei olnud kohvi maitset. Oli magusa (palusin suhkruta varianti) plastmassi mekk.
Ka naasesin ma reisilt mitu kilo kergemana, sest viimased päevad sõin ma ainult värskeid puuvilju, et natukenegi toidust energiat saada.


Kliima

Aeg oli mai keskpaik ja kohutavalt palav oli. Õhk oli ka päris kuiv nagu kõrbele kohane. Loomulikult olid igalpool ülijahedad konditsioneerid. Nii, et pärast kuskil ruumis istumist läksid mõnuga kuumale tänavale, et taas sooja saada. Kohati öeldi, et nad ei saagi konditsioneeri mõistlikumale temperatuurile panna, et ongi ainult nii külm valik. Kuulsin lugusid hotellis teki all värisenud inimestelt, et nad ei saanud ju konditsioneeri kinni panna, seda ei olnudki võimalik kinni panna. Jällegi tundus see tohutu energia raiskamisena.

Ja vesi. Paar päeva elasin ka ühes kohalikus backpackersis (seljakotirändurite hostel) ja ajasin juttu ühe keskkonna pärast muret tundva töötajaga. See hostel, muide oli superluks koht, st polnud külmkapi tunnet tekitavat õhukonditsioneeri, oli õhurikas tuba ventilaatoriga. Ja polnud ühekordseid nõusid ka kusagil, olid pärsinõud. Kohalikult töötajalt kuulsin siis, et vesi siinsetesse suurematesse kõrbelinnadesse (sh Phoenix ja Las Vegas) tuleb sadade kilomeetrite kauguselt ühest suurest paisjärvest. Paisjärve veetase on aastatega oluliselt langenud ja langeb veelgi, mistõttu varsti kimbutab nii mitmeidki kõrbelinnu suur veepuudus.

Huvitav oli seejuures tõik, et sellega ei arvestata üldse, elatakse justkui mulli sees. Kujutasin nt ette, et Phoenixi suurim elatusallikas võiks olla mingisugune kaevandus. Aga võta näpust, selleks on ehitus. Nii ehitatakse seda linna üha suuremaks ja suuremaks ja tehakse kõikvõimalikke investeeringuid, reklaami linna veelgi suuremaks ehitamiseks. Nimelt tullakse siia põhja poolt talveks "suvitama", päikest ja sooja nautima. Aga samas on ette näha, et tulevikus ja see tulevik ei ole enam kaugel, ei ole saabuva veepuuduse tõttu selles linnas enam võimalik eladagi. Jällegi tundub, et meeletu ressurss lastakse vastu taevast ja ehitatakse kummituslinnu.
Ja üllatus-üllatus Phoenixi botaanikaaia ja loomaia vahelised tiigid ja kanalid, mida pidasime oaasiks, osutus samuti inimeste rõõmuks suurest kaugusest kohalepumbatud veest tehisoaasiks.

Navahhod - kohalikud indiaanlased

Arizonas elasid kord uhked indiaanlased navajode (hääldus navahhoo´de) hõimust. Nad elavad seal veel praegugi, kuid on kahjuks üsna nurka surutud. Navajod on surutud oma kunagistelt elualadelt välja kõige kehvematele aladele kõrbes.Nad elavad USA suurimas indiaani-reservaadis, mis paikneb osaliselt Arizonas, Utah´s ja New Mexicos.

Kahjuks ei ole nende elu olulisemalt parem kui Austraalia aborigeenidel - vaesus, alkoholism on tuttavad ka navajode reservaadis.

Ühiskondliku staatuse poolest näivad navajod olema madalamal positsioonil kui nt mehhiko või aafrika immigrandid Phoenixis. Pean tunnistama, et kõik see oli mulle suureks üllatuseks. On ju Põhja-Ameerika koloniseeritud varem kui Austraalia ja oma naiivsuses kujutasin ette, et ehk on seal asjad jõudnud stabiliseeruda.

 Olivia foto

Olivia foto

Saguaro kaktused ja koolibrid

Aga nüüd hoopis reisi parimate palade juurde, selleks on lillelapsele ikka linnud ja lilled.

Ei saa siin kuidagi ümber kaktustest. Lasen nüüd botaaniku endas möllama. Kõige uhkemad olid ikka 3-4 m kõrgused kaktused. Nad olid suured uhked ja kaitse all. Nende õõnsustes elasid väikesed oravad, sagedased külalised olid ka rähnid ja mitmed värvulised (nt cactus wren).

Kaktused on hästi disainitud. Nende sees on puitunud ribid, mis annavad neile kui selgroo, et nad laiali ei vajuks. Kui peaks vihma sadama, imab kaktus endasse tohutu vee ja paisub, kui kaktus on aga kaua kuival olnud, tulevad ribid üha enam välja. Üks suur kaktus võib endas hoida ligi kuus tonni vett, kuivaga võib ta sellest kaotada aga 2/3. Ka oskavad kaktused oma uusi harusid kasvatada just nii, et nad kenasti tasakaalus püsida. Minu totaalne austus Saguaro kaktustele.

Ja sisalikud, superlahedad. Oma mõnetunnisel matkal South Mountains looduspargis nägin neid mitut masti. Keskpäeva lähenedes tulid nad end pea igale väljaulatuvale rahnule peesitama. Seal nad siis mõnulesid, nagu eelajaloolised raidkujud.

Kaktuseid oli mitut masti ja mitme erineva kujuga muidugi. Tohutu põnev on aga Phoenixi botaanikaaed, mis ongi pühendatud kaktustele. Lisaks näeb seal palju sulelisi.

Sulelised. No loomulikult armusin ma seal koolibritesse. Nad on nii pisikesed ja uudishimulikud. Võivad Sul nina ees ikka pikka aega heljuda ja Sind uudistada. Kuumus ei näinud neid eriti segavat ja nii nad ka linnatänavate vahel pikeerisid.

Ja tihtilugu kohtas selliseid vahvaid kanalisi kah:) Nende kutsehüüd on päris muljetavaldav.

Ja ei puudunud ka nunnud maaoravad.

Järgmise sissekandeni;)