Laane-AU pohjaosas e NORTH WEST

Hei!

Et siis polegi enam Margaret Riveris ja koik viinamarjad siis said korjatud.

Lahkumine Riverist oli natuke raske kah, kuna kaks kuud ikkagi juba elatud seal ja tanava peal vastu tulevad juba tutttavad naod jne, aga mis teha, kuna miskit tyyd seal teha enam polnud ja jahedaks kiskus kah.

Soitsime siis bussiga ara Perthi, et meiega liituvale kolmandale eestlasele, Inxi oele, Mannule, vastu minna. Kohale joudsime juba paev varem.
Mitte ei taha me enam oma raha motetult kallite kylalistemajade peale raisata, eriti kui juba paar kuud odavalt karavanpargis elatud. Seega sai selliselt netilehelt nagu hospitalityclub.org otsitud alternatiiv. nimelt on tegu ylemaailmse vorgustikuga, mille liikmed pakuvad randuritele yle maailma tasuta ulualust.
Otsisimegi siis sealt valja yhe noormehe nimega Tim ja palusime ulualust yheks ooks, mida ta ka lahkelt meile lubas ja bussijaamagi Perthis vastu tuli. Onneks oligi tegu toreda inimesega, kes palju rannanud, kuid nyyd kodustunud ja tunneb siis roomu omasuguste majutamisest.

Hommik viis meid aga rendiautot Perthi kesklinna valja votma. Auto anti pikema jututa katte, isegi mingeid pikemaid lepinguid ei pidanud seal allkirjastama jne. automaatkaigukastiga siis ja autojuhiks mina, kes ehk paar korda aastas tavaliselt maalt tartu soidab. eks algul ikka jalg tudises kyll laane-austraalia pealinna vasakpoolses liikluskeerises, kui enam kaigukangi ukse juurest st paremalt kaelt ei otsi, siis vaskapoolne liiklus tahendab ka suunatulede kangi ja kojameeste kangi ristivastupidist asetsemist roolil. ikka sai korduvalt suuna naitamise asemel aknaid nyhitud. mis ikka kae sees see kae sees. eks paistab kuis siis Eestis soita on ja parempoolse liiklusega tagasi harjuda.
noh ja seal perthis sai siis ikka korralikult mitmerealistele ristmikele ehk siis mu suurimale hirmule otse silma vaadatud jne. aga tosi ta on, et hirmust vabaneda tuleb sellele otse silma vaadates.
raske oli ka automaatkaigukastiga harjuda, st juhtus et kukkusin piduri ja gaasiga sidurit lahutama.
aga muidu auto v tubli, jummal tanatud et automaat.

aga siis mannu saabumist lennujaama ootama. seal sai siis tuntud end nagu kodus, kaidud dushi all jne, koik voimalused olemas. ja siis see mannu saabus, pagasi jattis emiratese lennufirma kyll alustuseks dubaisse, aga peas et mannu kohale joudis. esimene asi mannut nahes hammastas, kui valge voib olla, uskumatu, eks ise ka ole talvel nii valge, valgemgi, aga antud hetkel tundus kontrast, nagu mannu oleks parit kuskilt eriti pohjapolaarjoone lahedalt.
igastahes nyyd AU paikese all pruun jume tuleb kui mitte paevade siis lausa tundidega, varsti sama pruun.

ja siis meie reis algaski. Perthist valja jargmisel paeval. Pohiliselt oleme soitnud mooda rannajoont Perthist ylespoole, peesitanud nn tyrkiisiranniku randades ja kylastanud teedele jaavaid rahvusparke. oobinud v palju tahtede all magamiskottidega, sest telkimise keelumarke oleme oma teel ikka v palju nainud, mones kohas ei tohtinud isegi ood mooda saata autos magades. aa me siis parkimsime auto sinna kuhu tohtis ja magasime kuskil poosa all, teinekord aratas kyll varajane koerajalutaja yles, aga polnud hullu.

Rahvusparkidest teel.
Eriti kena oli Pinnaclese nimeline kollane liivakorb, kus liiva alt turritavad valja lubjakivisambad. Korberada oli koigest 3,5 km pikk, aga koik teised seda kylastavad turistid peale meie labisid selle autoga, et iga 5 m tagant peatuda ja seda pildistada. Meie aga nagime korbe yletavat emu ja saime palju rohkem elamusi jalakaijana.

Elamustest voiks veel yles lugeda Yanchepi rahvuspargi, kus hammastas meeletu infrastruktuur. sisse soites (asfaltit pidi muidugi) tulevad riburada margid et vahendage kiirust, siis tuleb valvuriputka, kus tuleb maksta sisenemistasu ja siis meeletu suur parkla. ja siis rahvuspargis kohvikud, suveniiripoed, rohked tuurid ja lausa hotell.
aga telkimine keelatud, va 1 koht kuskil rajal, mis jai rahvusparki tutvustava broshyyri kaardilt muidugi valja.
me siis magasime salaja lageda taeva all taas rahvuspargi suurel murualal, kus lippasid ringi rohked kangurud ja oosel hakkas toole kastmissysteem, mille all meie muidugi monusaid unenagusid juba nagema hakkasime. Sel ool sai teistki korda kolitud, kuna otsustas hakata veel tagatipuks vihma sadama, aga elamused mis sugused.
jargmine hommik kaisime siis yhel tasuta tuuril, mis tutvustas veevarude vahenemist antud alal, paraku osutusid mu kysimused giidile pahkliteks:) ja siis kui vihma kallas otsustasin (algul ainsa kylalisena) nautida aborigeenide poliselu tutvustavat tuuri katuse all, kus sain tuld pulkade abil teha jpm, ponev oli, see giid, poline aborigeen, minu kysimustele vastamisega muidugi hatta ei jaanud.

ja siis tahaks veel mainida meie nn metsikus looduses telkimise elamust SANDY CAPE recreation park-is. see oli siis nagu meie tavalised rmk telkimisalad. aga voimsad vesivetsud ventilatsiooniga ja rohked haagiselamutega looduselu nautijad, kes kohe kuidagi ei saa igapaevastest mugavustest loobuda ka metsas - generaatorid elektri tootmiseks myrisesid igal kambal varastest hommikutundidest hilisohtuni valja. kaasas olid neil telekad, sat-antennid, riietekuivatusrestid, ymber oma telkimisplatsi olid ehitatud aiad, paigutatud aialambid, pystitatud isiklik WC voi siis dushitelk. ei, nad ei olnud pysielanikud, max voi seal viibida 4 ood.
muidu oli tegu paradiisiga - rand, heledad liivaluited, lubjakivikaljud, rahu (va siis nn telkimisplatsil).

aga nyyd siis Dongara linnakeses mis vahiliste pealinn AU-s (lobster capital). Kihvt on siin. aga net nii yliaeglane et uusi pilte yles laadima praegu ei hakka.

tsauu!