Juurte juures

Ilmselt olete kuulnud, kallid sõbrad, või isegi näinud:), ma praegu tagasi Eestis. Tulin tagasi oma juurte juurde. Aga seekord olen siiski kodu käimas.

Naasesin siis kodumaale 9. juulil. Elevust oli kui palju!

Missugune rõõm oli nt näha taas kuuske, kaske, võilille ja seda rohket rohket rohelust.

Kohata taas väga tähtsaid ja kalleid inimesi. Austraalias olles sain ka taas tädiks - loomulikult oli suur-suur rõõm näha uut tähtsat ilmakodanikku, tervitused, Erik!

Eesti eluga taasharjumiseks kulus mul umbes üks kuu. Esialgu tundus kõik siin nii võõras. See tundubki täiesti uskumatu, egas ma aastaid seal kuklapoolusel chillinud.

Mõned esialgsed tähelepanekud.

Parempoolse liiklusega harjumine võttis ehk kõige kauem aega.

Jalutada pargis, tunda kuis pärnad lõhnavad nii magusalt, pensionärid varuvad hoolega taburettide otsas ettenägelikult talvist teematerjali (Austraalias rändasid nad autoelamutega ringi ja püüdsid kala).

Nii hall kah. Juba Helsingi lennujaama saabudes rippusid madala taeva kohal suured hallid pilved. Ei mingeid naeratusi suvaliste võõraste poolt tänaval. Ei mingeid jutuajamisi poemüüjate ja teiste klienditeenindajatega, hoopis kurjad või tõsised põrnitsused, kui Sulle üldse otsa vaadatakse. Aga kui ise naeratad ja juttu teed, soojendab see ka kõige kurjema klienditeenindaja lõpuks üles. Lootust on!

Ehmatasid pisut ka toidukaupade hinnad esmakordsel poeskäigul, nii palju muutusi võrreldes eelmise aasta novembriga. Aga noh, millised toidukaubad ja valikud see-eest.

Minu teine päev Eestis

Esimesed jalutuskäigud Tallinna tänavatel, olid kui viibimine vanas nostalgiafilmis.

Vahetada oma seitse pool kuud ärakantud plekilised ja aukudes kaltsud ilusate puhaste riiete vastu (tänud õeke) ja minna patseerima raekoja platsile, imemõnus, tunda, et ma pole turist, ma elan siin. Võõramaalased hõikasid mulle ”Hei!” ja kodumaalsed tulid ligi inglise keeles juttu ajama. Tulin ise parajasti aga tööintervjuult, kus küsimusele, mis on Teie parim omadus, vastasin, ”ma olen õnnelik!” (teise vooru aitas see mind kohe kindlasti, edasi vist mitte:).

Minu teekond jätkus rongiga Tartusse. Silma kohe võttis märjaks nähes angervaksa raudtee kõrval õitsemas, lokkavat heinamaad. Rõõmsad taaskohtumised pere ja sõpradega aina jätkusid, jõudsin oma koju, maale välja, ootamas laud täis kiluvõileibu ja teisi häid eesti asju. Mis seals ikka, nautida, sauna kütma ja vihta tegema, ööd olid ju siis veel valged. Alguses ei saanud ma õhtuti magamagi jääda ja hommikuti ärkasin kole vara (viie paiku), sest tulin ju lõunapoolkera sügavast talvest, siia, põhjapoolkera valgeimasse aega. Olin kuklapoolusel harjunud alles pimedaga magama minema ja hommikuvalgusega ärkama.

Vahepeale jäid uued ja uuedki kohtumised sõpradega ning palju toredaid käike.

Üritused nagu ammuigatsetud Dagö kontsert Pühajärvel. Inxi ja Mannu sünna Tormas. Lebo-rattamatkale vanade heade sõpradega marsruudil Peipsi-Avinurme, et ajada mõnusalt lõkke ümber juttu ja hääd eesti õlut suitsuvorsti kõrvale pääle trimbata.

Noo ja Viljandi Folk ja minna sinna ükskord ometi folgi passiga (mille sain hea juhuse tõttu a päev enne) ja nautida-nautida-nautida-nautida tervelt neli päeva järjest. Super!

Kusjuures päris tihe oli see kolm esimest nädalat mul siin maarjamaal ja muudkui mõtle, et kas peab ikka sinna Austraaliasse tagasi või kuskile mujale minema ja kunas siis täpsemalt (mida rohkem ma oma rännakust muljetasin, seda enam tundsin, et midagi pole teha, pean edasi rändama ja alustuseks kuklapoolusele naasema ja mida varem, seda parem). Rahu sain alles siis, kui pilet taskus ja siht pikemaks ajaks maale seniks suvitama minna.

Maal sai siis üht-teist kasulikku kah ära tehtud. Nimelt üheks diiliks, millega ”lubati” mul maailma teise otsa naasta, oli, et pean terve maja ära värvima, no worries mate – ole mureta, semu! Sai siis eelnevalt seinadelt vana värvi hoolega maha kraabitud ja tuttavlikku punast tolmu heljus kõikjal, juuksedki said punaka varjundi. Hea mitu pintslit kulutatud ja liitrit värvi seinale võõbatud. Võitlused tähtsa töö ajal valusalt söövate sääskede ja parmudega. Valgevurruline ja –küüneline või punaselaiguline (sõltus hetkel kasutuses olnud värvist) taksikutsa tegevust pidevalt inspekteerimas, varbaid ja tööriistu järamas. No ja see vihm muidugi koguaeg tööd segamas.

Spordist kah. Teatavasti on eesti toidud liiga head, et saaks siin end liigutamata kaua aega vastu pidada. Alustuseks tuhisesin siis ikka ja jälle rattaga ringi, vahemaad siin ju lühikesed:). Ei mingit ühistransporti pole vaja. Ja kuuldused, kui paljud inimesed pole sel aastal veel ujuma jõudnudki, ei häirinud mind kohe üldse. Seda enam nautisin eksootilist vihmast (kohati ka sooja) kliimat rattaga kohe esimestel päevadel ujuma põrutades. Pole see jõe- ja järvevesi meil siin nii külm midagi.

Nädal enne rulluisumaratoni tegin aga esimese rullitamise Kääriku-Pühajärve künklikel kurvilistel teedel. Alguses tiba koperdasin, ei mäletanud isegi, kuidas pidurdamine käib, aga siis laskus iga kilomeetriga keha iseenesest järjest õigemasse uisuasendisse ja pärast 30. kilomeetrit tundsin end juba suurepäraselt, maraton ise ju vaid 36 km. Mis seals ikka, sõitma minna. Mõeldud tehtud. Esimest korda elus suht igasuguse ettevalmistuseta maratonile, polnud ju teistekski maratonideks valmistumise trenni seljataga. Treeningukilomeetreid täpselt 52 (aga meie peaministril lausa 1330). Sellest hoolimata tuli minu aeg suht sama, mis eelmisel aastal, koht vaid kukkus kolinal. Naiste arvestuses jäin õnneks ikka esimesse poolde. Vastupidavust jätkus vanast rasvast, toorest jõudu aga mitte. Seega kohati oli raske, jalad tümad, aga sundisin end rahulikuks jääma ja mitte mõtetult rapsides jõudu veelgi kaotama. Ikka sai kellegi selja taha hoitud, et teise tuules ikka hoog parem. Kõige raskemal hetkel kahe grupi vahele üksi vastutuult pressima jäädes, kostus aga meeshääl, et mis sa lilleke siin üksi sõidad, võta meile sappa, tänud!

Viimane tähtis üritus veel tulemas. Oma äramineku eel ootavad mind veel Marge ja Risto pulmad. On mida oodata!

Väga väga tore oli, aitähh teile kõigile, kes te selle aja mul siin maarjamaal nii ilusaks tegite!

Piinlik küll, sest kodumaa nii armas ja teie samuti, aga lugu on siiski järgmine. Roheline (minu arvates nüüd pigem punane) manner sai vaid väheke avastatud, aga seal veel niipalju näha ja teha, lihtsalt pean tagasi minema, ei saa end ses suhtes teisiti aidata. Lisaks tundub et working holiday ehk siis töötav puhkus ongi kõige kavalam viis seal rändamiseks ja kuna viisa veel kehtib, miks mitte see ära kasutada.

Ja see seljakotiränduri elustiil, suurepärane... Mulle kohe meeldib, kui ma ei tea, kuhu homme lähen, olla pidevalt teel, seljakott aseme kõrval alati pakitud, kohvi, rosinad ja pakisupp alati kotis, meel muretu ja hing kerge. Mida vähem asju, mugavusi, kokkulepitud kuupäevi-kohti, seda lihtsam edasi astuda, elada. Kuigi ühikatoas on Sulle jäänud taas kõige ülemine nari ja põrand on toakaaslaste riideid täis, magama suudad ses melus jääda vaid mp3-mängijast head eesti muusikat kuulates või on küljealune ikka väegade kõva nädalaid telgiga karavanpargis magades. Ja siis seljakoti rihmad soonivad õlgu uut elupaika otsides, higi voolab, selg on märg, tolm kleepub varvaste külge, plätad taas auklikuks kantud. Kõik on võõras, Sa pole peremees, sa rändad siin. Aahh...., see ei loe, see ongi tore! Palju-palju põnevaid seiklusi, uusi tuttavaid maailma erinevatest nurkadest ehk siis kaasrändureid ja lugusid! Ja ei mingit stressi, muretsed vaid oleviku pärast, kui sedagi, päike ju paistab enamusel päevadest, oled vaba! Aeg, see meie üks kõige hinnalisemaid ressursse, ei oma suurt tähtsust, kui tulid juba kauemaks.

Et siis süües kasvab isu, ehk õnnestub nüüd uue rännuga kõht ka täis saada, ... vähemalt mõneks ajaks. Et tunnen end nagu Dagö laulus, nii ongi ja midagi pole teha-

Lai-lai on maailm lai, kuid ringidest ta koosneb. Kui hoo kord peale said, siis jookse ainult jookse. Kui välja ei pääseda ei suuda nõiaringist, siis aimugi ei saa sest elu imekingist Sa.

Seekord ei sea ma endale mingeid plaane ega lubadusi. Olen palju pidanud oma esimesel AU reisil sõnu sööma ja tühjad lubadused ei ole mulle kunagi meeldinud. Nt Adelaide-i ja Tasmaaniasse ma ei jõudnudki. See manner on ikka liigagi suur. Seega ei luba, mis kuupäeval täpselt peaks kodumaale naasema ja milline see marsruut seekord tulema peaks. Aga ärge muretsege, immigreeruma ma seal ei hakka, vähemalt viisa kehtivusaeg seab piirid, tagasi tulen kohe kindlasti:)

Lennud, mis mind seekord Põhja-Austraaliasse viivad:

(25 aug) Tallinn-Helsinki, Helsinki-Frankfurt, Frankfurt-(26 aug)Singapore, Singapore- (27 aug)Darwin. Kokku kulub mul selleks üle 30. tunni.

Darwin on Lääne-Austraalia naaberosariigi - Põhja-Territooriumi pealinn, et wild-wild north alustuseks. Ujuma vist niipea seal saagi, sest vesi peaks 2/3 aastast olema täis mürgiseid meduuse, lisaks uitavad kuskil ringi soolase vee krokodillid. Ümberringi aborigeenide reservaadid ja taas poolkõrbeline karm maastik. Aga päikest on palju ja hooaeg tööd otsivale seljakotirändurile aastaringne!

MIKS TAGASI
Rahulik, aga samas ei hakka kunagi igav!

Ring jäi eelmine kord pooleli sealt siis natuke eemal (a 1500 km lääne pool), Broome-is. Kuuldavasti peaks jätkuvalt üle 30. kraadi varjus kah õhtal olema (ja kraadid muudkui tõusevad, sest lõunapoolkerale on saabumas kevad), see halvab momentaalselt mõtlemisvõime ja väga lihtne on elada:). Seega ärge imestage, kui mu järgmised sissekanded tiba segased on. Aga, mis Austraalia juures veel head, maa nii suur, kui konkreetne kliima ei meeldi, liigu edasi, kuskil ikka ilm just Sulle sobiv. Kõigi võimaluste maa!

Kohtumisteni! Ja olge rõõmsad, ka siis kui ladistab vihma, on suvi, väljas a 12-16 kraadi, Sul on lõpuks kauaoodatud puhkus ning kõik on märg ja külm. On ju siiski pilve taga päike säramas, mis siis et sa teda ei näe. Palju palju päikest teile!

Ja kirjutage mulle, kommenteerige, küsige segaseks jäänud asjad üle siis, julgemalt-julgemalt! Ootan, põnev-põnev! Ja tulge ükskord külla!

PS! No, vaadake vaid kõiki neid imeilusaid täpitähti, kohe näha, et see sissekanne on Eestis kirjutatud. ÕÄÖÜ, suurepärane!

Reet, Tinukse