Dingo jalgedes...

Hei kallid sobrad!

Nii palju on moodas kunas viimati siin sydant puistamas ja oma roome jagamas kaisin.
Nii palju on olnud, nii palju on oelda, et ei teagi, millest alustada.

LISAN SIIA AJAPIKKU UUT TEKSTI YHA JUURDE, aga alustagem algusest ...

koik on korras ja olen jatkuvalt onnelik.
Tana sain oma teise aasta viisa kah katte, ylehomme saab mu esimene viisa labi, uskumatu kui viimasele minutile nad asja jatta voivad, aga ma ei muretsenud kordagi.

Elan ikka keset Austraaliamaad, keset korbe.
Alice Springsist lahkusin a 2 nadalat tagasi, a 130 km laane poole, Glen Heleni nimelisse kuurortisse toole.

Aga Alice-st siis.
Raske raske oli sealt lahkuda, ei suutnud otsustada, jaada voi votta siht Adelaide-i. Ses kohas oli lihtsalt midagi erilist. Viskasin siis mynti, et kull voi kiri ja igakord ytles see mulle et jaa, jaa siia.
Joudsin seal Alice-s veel kaks korda oma elukohta vahetada. Ja kohtasin niipalju toredaid inimesi. Oli niipalju nalja, toredaid juhtumisi, kihvte pidusid.
Viimased nadalad jagasin koos teiste seljakotiranduritega erinevatest rahvustest maja ja koik vahvad inimtyybid olid kuidagi sinna majja kokku sattunud. Igastahes oli mul peaaegu sama tore kui Dave-i juures kushetisurfarina elades. Just nimelt elades, tundsin end sealgi nagu kodus. Ja see viimane koht oli siis kah vaga odus.

Elu keset korbe
Vett on vahe voi siis vaga palju. Nimelt sajab siin a 4 paeva aastas ja joesangid on alaliselt kuivad. Isegi kohalikud on onnelikud kui vett joes naevad. Ja loomulikult on mul onnestunud siinolles vihma-tormi-yleujutusi naha. Ja toega, teed on olnud kah yleujutatud, arauhutud jne. Kohake kus paregu elan, oli aga paar paeva tagasi saareke keset korbe, kuna teed olid tulvavete poolt ara loigatud, ei saanud keegi siia tulla, lahkuda kah mitte. Vaesed turistid kes siia toppama jaid. aga mina nautisin vihma taiega, vaga varskendav. nyyd hakkab koik rohetama, lilled oitsevad, pilvedena oo ja paevaliblikaid jne jne jne. ja muudkui kinnitan klientidele-kiirustavatele turistidele, kel 3 paevaga vaja kogu kesk austraalia sh Uluru ara naha, (eriti endast vanematele:), (nagu miski elutark guru juba voi nii:), et jarelikult pidi nii minema ja nautige seda.

Alice-s elades lihvisin siis oma didgeridoo mangimise oskust, olin alaline kylaline yhe didgeridoo-poe tootubades. ja nyyd-nyyd on mul oma pill kah, tootasin kovasti et raha selle ostuks teenida ja nyyd on ta minu. didgeridoo-d ostes peab nimelt proovima niipalju pille, aga kui mangid seda oma, seda oiget, tead et see sinu pill. oi kuidas ma tahaks musaklippe siia yles laadida, aga ei tea kas kunagi nii uhke arvuti taha siinkandis satun mis yhe paevaga asja yles laeks:)

tootasin seal Alice-s veel yhe nadalakese korbepargi koogis ja oli taas uhkeid ohtusooke, aga nii vip-e enam mitte.
olin ka vaga haige vahepeal, palavik ja meeletu kuumus oues. ohukonditsioneeriga toas aga higistada palavikku valja ei suuda, et siis paranesingi kuuma paikese kaes.
ja raha loppes vahepeal taitsa otsa, see oli paris naljakas. Tood kah paugupealt ei leidnud. ja siis ma olingi vaga vaga haige ja pidin veel koonerdama kah. aga raskused teevad tugevaks. terveks sain tanu kyyslaugule, elagu vanad rahvatarkused ja kallis jama apteegist mind pormugi ei aidanud. Ja elagu head sobrad, tanud mu heale prantsuse sobrale, kes minu eest hoolitses ja tagasi korbeparki ajutisele toole sokutas.
igastahes seljakotirandurid hoiavad kokku.

ja need siis olidki raskused. Muidu elu jatkuvalt lill.
Tulin siis Glen Heleni nn kuurortisse toole, suht masendav koht muidu - majutus-baar-restoran (vaga vana sisustus, kitsid omanikud), aga loodus on super. Ahh see on eriliselt ilus. Kaljud, maeahelikud, laiad joesangid ja koik need on varvilised. Kivikurrutised jooksmas mooda maeahelikke. Igastahes olen neid asju unes nainud varem, kunagi vaga ammu, lapsepolves ja nyyd ma olen siin.
Neis maeahelikes siin on midagi vaga himaalajalikku.

Kaisin ka nn soolomatkal. Kaks ood looduses, magasin meeletu suure tahistaeva all, silmapiiril jooksmas igas ilmakaares maeahelikud, yks maeke ilusam kui teine. Tahti naeb ka horisontaalsihis. Isegi telgis ei taha enam magada, monus lihtsalt voltida telk madratsiks ja magamiskotis kogu seda ilu nautida. yleeile kaisin seda ilu ka ohust nautimas, nimelt on siin turistide lennutamiseks helikopter (ilma usteta, juhhuu) ja see oli moistagi imeilus.
oma matkal sain teha midagi harukordset korbes, yletada jogesid. mudasel kaldal vaid minu ja dingo jaljed. sillerdavad monusad tulvaveed, nagu meie kevadel, labipaistev vesi, saraval kruusasel pohjal (maletan ikka kui lapsepolves kurekaed sain varakevadel ojas solberdades) aga nyyd nii soe, hyppa aga sisse. ahh, elu on lihtsalt kaunis.

... jatkub ...

Reet, Glen Helen