Hyva j6ulu Adelaidalt Adelaidest

No tervisi siis,

tundub et olen oma rannakutega joudnud lopuks siia, kuhu alati joudma olen pidanud sel mandril, Louna-Austraalia pealinna, Adelaide-i.

Teekonnast:

Noh,mis juba alustatud,tuleb lopule viia, ehk siis endale salaja pystitatud eesmark oli kontinent poidlakyydiga yletada. Pohjast keskele ju poidlakyydiga sai tuldud ja nii ka louna edasi minna tuli.
Ja lykkasin tagasi igasugu kellegagi soidukulusid jagavad kyydipakkumised (yks oli isegi tasuta), missioon tuli lopule viia. Polnud mul suurt aimu kuhu minna, vaid et suund lounasse, viskasin siis ykspaev kulli-kirja et adelaide voi kohe melbourne ja saatus tahtis vana hea adelaide-i. Alice Springs lihtsalt pole koht kus kerge otsuseid langetada, kuumus ei lase moelda.

Kuna mind pidevalt hoiatati sellel loigul yldse mitte haaletada, otsustasin seda siis turvalisuse huvides vahemalt yksi mitte teha. Rannukaaslaseks endine tookaaslane Glen Heleni paevilt, austraallana (real aussie lady) Sarah.

Aga pisut eelnevat juttu kah. Glen Helenis tootasin siis kokku tapselt kuu aega. Loodus oli imekaunis ja elamused matkadelt tugevad, aga tookeskkonda ma ei suutnud valja kannatada. Sada ajuvaba tobedat reeglit, joogivett pidime endale ostma (kui soolast kraanivett voi haisvat vihmavett juua ei tahtnud) ja mingeid boonuseid polnud olemaski,
pigem karjuti su peale ja lollid reeglid voisid iga paev muutuda. kaua sa sellist jama ikka kannatad, uhke eestlasena, otsustasin,et tuleb lahkuda ja pustipai. Lisaks ma ei teeninud ka seal suurt midagi.

Aga loodus oli lihtsalt nii kaunis et ma lopuks ei teinud sellest negatiivsest tookeskkonnast valjagi ja olin koigest yle. Voiks oelda et taaskord leidsin end. Palju voimsaid elamusi yrgse ilmega maastikust.

Rohkem kui 2 nadalat tagasi pakkisin koti ja kolisin tagasi Alice Springsi. Veetsin monusa nadala oma vanade sopradega, kellega varem ja nyyd taaskord maja jagasin. Igav juba ei hakanud, igal ohtul toimus midagi, lisaks oli teisigi majakaaslasi tabanud didgeridoo pisik ja ostsid nemadki pille ja ohtuti sai koos jammitud, kuniks nad ykshaaval lahkusid austraaliamaalt. Koige raskem on randamise juures need head-aega ytlemised. Lisaks sai vanas heas didgeridoo poes jammimas kaidud ja vanu sopru-muusikuid kohatud. Lahe!

Siis lopetas ka Sarah Glen Helenis too ja hakkasime koos 1500 km Adelaide poole haaletama. Oleksin voinud koos temaga seal glen helenis tootamise tegelikult lopetatda aga uhkus ei lubanud seal kauem tootada ja seega saigi alice springsis nadal aega senini seanahka veetud.
Alice Springsist oli ikka vaga kahju lahkuda, onneks olid parimad sobrad lainud juba enne mind ara-ara. Tunne oli nagu koliks kodust valja vmt. Tulin ju 2ks nadalaks, aga jain kolmeks kuuks, ses kohas on midagi vaga vaga erilist.

Kaks paeva ja yks oo teel, adelaide, here we come!@
Esimene kyyt (a 600-700 km) viis meid Coober Peddy nimelisse kaevanduslinna. Maastik oli seal vaga karm, vaga lame ja korgusid seal vaid liivahunnikud, mis tekitatud siis aukude kaevamisest maasse, et sealt opaale katte saada. Aborigeeni keeles tahendabki Coober Peddy - valge mees kaevab auke.
Selle tyhja maastiku kohal korgusid hiigelsuured pilved.
Tegu on austraalia koige karmima kliimaga kohaga, kus talvel vaga kylm ja suvel voivad kraadid kyyndida 50-ni, seega on seal paljud majad poolenisti maa sisse ehitatud. Nimelt on seal targem maa all elada, temperatuur stabiilsem.

Oobisime meiegi yhe sobra sobra pool majas, mis oli kalju sisse uuristatud. Vaga ponev, nagu elaks eriti monusas kuiva ohuga keldris. Veetsime seal linnaksese ka ohta oma voorustajaga kohalikus pubis, kus veendusin, et ses karmis kliimas suudavad elada vaid karmid tyybid. Aga noh, meie suhtes oldi yldjoontes sobralikud.

Coober Peddy meenutab maailma loppu, paljud selleainelised filmidki seal filmitud. vaga ponevad hiigelsuured pilved ja paikeseloojangu, -tousu varvid.

Jargmine paev haaletasime paar tundi ja peale vottis meid seljakotirandureid tais tuuribuss. Kuna tuurilised olid koos veetnud juba 6 paeva olid nad igati onnelikud nn varsket verd nahes, me kah, saime taas a 500 km edasi. Tee oli tais taaskord veel kordades suuremat tyhja valja kui ma oma elus varem nainud olen.

Parastlounaks joudsime jargmisse suuremasse kaevanduslinna, Port Augustasse. Sealt saime juba poole tunniga kyydi. Nimelt astusime sisse suurte rekkate ehk maanteerongide tanklatesse, keegi kyll rekkajuhtidest lounasse, Adelaide poole, niipea ei suundunud, aga pohjapoole minejad lubasid raadiosaatjatesse teate edasi oelda et seal ja seal tanklas ootavad kaks haaletajat kyyti. Ja oige pea saabuski meie kolmas kyyt viimaseks 350 km-ks. ydini uhke maastur kalli karavani ja kanuudega, subwwooferid tympsumas ja valja astusid sealt igati musklis kahtlased tyybid. Aga kohutunne ytles et nad OK ja oligi vaga lobus saabumine hea muusikaga Adelaide-i. Lisaks majutati meid yhe rannulise oe poole ja sai koos veel yks vagev pidu maha peetud, tegu oli perekonnakokkutulekuga (osalt aborigeeniverd), meenutasid leebeid g8ngstasid, v8ga p6nev. Ja meid koheldi seal nagu vanu tuttavaid, taaskord sai didgeridoo-d m8ngitud. voikski oelda et seda randu iseloomustav sona ongi didgeridoo.

Aga Adelaide-st siis. Lopuks on kliima, et kannatab olla, hirmpalav kuumus enam ei vasita. Ohkkond linnas vaga loogastav, ei tundu just suurlinnana. Pungil on see pubisid ja poekesi. Motlen et vast nadalakese olen siin, votan rahulikult!
Ja miuke toiduturg siin on, miuke valik, oehh, see et toeline maiuspala gurmaanidele. Nt sada erinevat juustu lopuks valida, musta leiba jne, juhhuuu... Ja koik ju varske, elades Austraaliamaa keskel, oli enamus toidukaupa transporditud mandri yhest (Darwin pohjas) voi teisest (Adelaide lounas) otsast. Elagu varske maitsev toit ja voimalus valida!

Kaunist joulu ja h88d maitsvat uut aastat!

Vaga vaga tahaks teile ka pilte yles laadida, aga arvestades kui aeglased on siin arvutid ja kui palju mul malukaardil pilte ning kui aeglaselt protsess toimib, ma passin. Kirjutan siis juttu ikka vahemalt.

Olge m6nusad!

Adelaida, Adelaide