Elu on kui
helesinine unistus, mis maitseb kui varske kreemjas kookospahkel -
sellele teadmisele joudsin koige pohjapoolsemas punktis oma kuningannamaa rannakul, Cape Tribulationi nimelises rahvuspargis, selja taga vihmamets, vaadates helesinisesse ookeani, nautides 8sja (kiviaegse tehnikaga) avatud elu koige maitsvamat kookospahklit.
Millega siis vahepeal tegelenud olen. Esiteks mainin ara, et just moni minut tagasi broneerisin siis lopuks ometi lennupileti kodumaale ara, et peaks mind siis tartus! (just! lendan otse tartusse) nagema yhel ilusal oktoobrikuisel paeval, juhhuu!
Jatkuvalt olen avastanud troopilisi vihmametsi. Olen siis nyyd alustades tasmaaniast - kogu idaranniku rannak, nainud niipalju eri tyypi vihmametsi, et voin end varsti eksperdiks pidada:)
Yleeile lopetasin aga sukeldumiskursuse saarel nimega Magnetic Island.
Ja loodetavasti saab oige pea uuele saarele, nimelt viibin hetkel kohakeses, whitsundays, ehk saab varsti saarele snorgeldama, eks paistab.
aga ei randa ma mitte hetkel yksi, nimelt on minuga taaskord liitunud hea inglise seljakotirandur Tierney. Koos haaletame Brisbane-i poole aeglaselt tagasi ja ma sealt omapead sydneysse, kust ykspaev koju lendan.
aga see siis lyhike kokkuvote, eks kirjutan jargmine kord pikemalt
reet, Airlie Beach, Whitsundays
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment