Coconut chronicles

Yritan nyyd pikemalt kirjutada mis vahepeal toimunud on, suureparane voimalus emakeelt kasutada. Tuleb kodumaa tarbeks harjutada. Viis nadalat veel jaanud kuklapooluse radu kaia.

Vaga hea on todeda, et nn kuningannamaa, Queenslandi osariigi, kirderanniku piirkond on yks mu lemmikpaikadest Austraalias. Teised lemmikud siis
Ningaloo korallrahu Laane-Austraalias;
Austraalia punane syda Alice Springsi laheduses (West McDonnel ranges);
Tasmaania laaneosa (eriti Southwest rahvuspark ja Never Never rada Mount Jerusalem-i rahvuspargis);
Sinimaed Sydney laheduses;
nn rainbow region (koik mis valjaspool Byron Bay-d).

Troopiline elustik
Vaga vaga mitmekesised vihmametsad ses AU kirdenukas, maeahelikud ja korallrahu ookeanis. Viimase paari nadalaga sain vihmametsadele lisaks ka aimu siinsest rannikust ja ookeanist.On minust siis suur roomajate ja konnade huviline saanud, uskumatu mitmekesisus ses vallas siin.
Uudistasin mangroove, yritasin eemale hoida krokodillidest, kes jogedes-ojades-estuaarides elavad. Nimelt on troopilises Queenslandis palju neid hambulisi elukaid ringi sulistamas. Puukooli lahedal kus tootasin, kaisin yhe oma tookaaslasega krokodilliretkedel, paigas kus elab yle 5m ja yhe tonni kaaluv elukas. Minul onnestus naha vaid selle eluka lohistusjalgi kaldaliival ja fotot, aga ei siukse tegelasega suurt silmast silma kohtuda nagunii ei tahaks jah. Rynnak pidi nii kiire olema, et kui seoke elukas sind veest ryndab, pealtvaataja kaldal ei pane midagi tahele, kuulda vaid lougade laksatus, mis kui aike kargatama pidi.Seega, kuigi kiusatus oli suur, Cape Tribulation-i nimelises rahvuspargis krokodillidega asustatud oja laheduses (aupaklikus kauguses) telkides taskulambiga oositi uudistamas ei kainud.

Onnestus naha ka moningaid madusid. Ytlemata onnelik olin kui kohtasin yhel oma ohtusel pealambi retkel dzunglist valja roomanud imeilusat pyytonit, kel kindakirjad seljal. Pyytonid ongi mu lemmikud, kuna nad pole myrgised. Aga voivad vaga vaga suureks kasvada ses Austraalia osas. Ytlemata hea oli, et mu pooleldi aborigeeniverd boss puukoolist teadis palju loodusest ja eriti roomajatest raakida. Nimelt pidid reiejamedused elukad siinkandis samuti ringi roomama.

Vaga vaga mitmekesine on muidugika siinne linnuelustik. Utlemata kahju et ei kanna kaasas binoklit ja linnumaarajat ja et fotoaparaat kaugvotteid ei tee. Aga niikaugele kui silm vottis, linnuvaatlustega tegelesin. Kihvt kui peldikuaknast vaatab sisse erkkollase kohuga varviline suline, nimega sunbird.Tegin spetsiaalse retke et kohata siinset yht suurimat sulelist- kaasuari. Tegu poneva liigiga, tibu kasvatab yles isalind. Vihmametsas vois koige sagedamini naha kalkuni-kana vahepealset naljakat haalt tegevat toimekat kanalist nimega orange footed scrubfowl jne jne jne.

Ametsyst pyyton

kaasuarid

Inimesed
Parast puukoolist lahkumist sain Cairnsis kokku oma hea inglise sobranna Tierneyga, kellega olemegi viimase aja koos rannanud, aeg-ajalt taas lahku minnes ja omi asju ajades (Tierney sukeldumas eri paikades korallrahul, mina oma kursusel voi monel muul missioonil) ja siis jalle kokku saades et koos edasi pohja voi louna poole liikuda. Vaga hea oli taas kohata, kedagi, keda tunnen (suhteliselt:) ammu. Juba a kolm kuud siin Queenslandis ja yhtegi vana tuttavat nainud pole. Vaga vahva oli ka juhuslikult whitsundays kohata oma vana head tuttavat tasmaania suurelt retkelt, belgia seljakotirandurit dieterit. Koos sai maha peetud vagev sushi-keeramise pidu tema sopradega. Aga muidugi uued sobrad kah. Ja kui palju juhuslikke toredaid kohtumisi.

Kuigi olin veendunud et enam ei haaleta, vaid lendan otse need 1700 km Brisbane-i tagasi, taas teel poidlakyydiga, aga seekord koos Tierneyga.
Inimesed siin muidu sobralikud, eriti vaikestes kohtades. Oleme kohanud kamaluga vaga haid inimesi oma haaletamisretkedel, kes viskab meid algse 8 km asemel 300 km edasi, kes tahab kaasa anda leiba, raha jne;), aga mis koige tahtsam, tegu on olnud ponevate sydamlike ja hea huumoriga inimestega. Ja vaga lihtne on see haalega liikumine siin, tavaliselt ei tule veerand tundigi poialt vibutada et kyyti saada. Korral kui nt yksi Cairnsist Etty Baysse haaletasin, et kaasuari naha, vottis mind peale veoautojuht uus-meremaalt sonadega, et ta tavaliselt haaletajaid peale ei vota, aga tahaks tana raakida, kuid mitte meesterahvaga, kuna nemad tahavad vaid autodest raakida.

Kookospahkli-hoolikud Coconut chronicles
Ytlemata monus tegelikult elada troopikas, maitsvad puuviljad lausa kukuvad suhu. Puukoolis elades, valmistasin jogurtit, lastest keefiiriseenega piima hapuks minna, lisades mett, asjanopitud ja tykeldatud papaiat, passionfruit vilju, banaane. Cape Tribulationi rahvuspargis nt Tierneyga telkides avasime rannas kookospahkleid, tagudes neid vaheldumisi kiviga, nysides neid katvat kiurohket ujuvust lisavat koort noaga. Ei saa olla midagi paremat kui piisavalt tousuvees ligunenud pool tundi avatud kookospahkli piim ja kreemjas maitsev viljaliha. Kookospahkli viljaliha hommikuses kookospiimaga keedetud pudrus.Kookospahkel keskpaevase paikse eest rannani ulatuvate vihmametsapuude alla varjudes lounaks.

Elu on kui helesinine unistus, mis maitseb kui varske kreemjas kookospahkel, Cape Tribulation aug 2009

Tierney

Sukelduma oppisin magneetilisel saarel MAGNETIC ISLAND.
Korallrahule sain kah. Ja vee-alune maailm pole siinpool kontinenti kohe vorreldavgi selle ilusa korallrahuga Laane-Austraalias, aga vaga huvitav oli midagi uut juurde oppida ikkagi ja eriti teha seda inglise keelses keskkonnas.. Liikusin siis marjast troopikast tiba tagasi louna poole, Townsville-i lahedale saarele.
Saar, kus kasvavad okaspuud ja silma jaavad hiigelsuured kivimyrakad, puuharude vahel kohutavad unised koaalad, olin oma teekonnaga joudnud kuiva troopikasse, magneetilisele saarele.

Sukeldumiskursus kestis 4 paeva ja ookeani sukelduma sain selle jooksul kuus korda. Kuna sukeldumisvarustus on vaga raske, nimetasin selle vee all seljakotiga randamiseks. Vee all motlesin ka, kas poleks tore kui seljakotiga randamine kuival maal ka olgu langu ei veaks.Nautisin seal "kaaluta olekut" vaga-vaga. Instruktorid olid vaga toredad ja atmosfaar monus. Klassiruum vabas ohus. Sukeldumiskoolis kus oma kursuse tegin oli ka palju seljakotiranduritest edasijoudnud opilasi, kes oma esmase kursuse siin tegid ja enam sellelt saarelt lahkuda taha - opivad sukeldumisinstruktoriks jne.Pakkus endalegi tiba kiusatust jargmist edasijoudnute kursust teha, kuna selle raames oleks saanud maailma parimaks sukeldumispaigaks peetavasse (Yongala laevavrakk) kohta, aga jaagu see siis moneks teiseks korraks, tuleb finantse targasti jaotada.

Surf
Nyyd oleme oma teekonnaga joudnud Brisbaneist vaid a 300 km kaugusele. Vikerkaareranda - Rainbow beach. Tootame majutuse, hommikusoogi ja varustuse laenamise eest kohalikus surfipoes. Vaga loogastav paar tundi paevas telefonikonedele vastata ja surfilaudu valja laenutada, easy.Tana osalesin surfitunnis, sain pysti ja soitsin lainel tiba kah, super!Edasi siis vota laud ja harjuta ise, juhhuu!!!

New mission - from sandeaters to surf chicks with a week : uus missioon- nadalaga liivasoodikust surfitshikkideks

Tourist sh...t
Monus paik kah, pole veel vaga maju, poode ja hotelle tais ehitatud, kuid kahjuks liigub seegi paigake nn "progressi" suunas, muutudes turistlikuks, mina nimetan koike mis vaga turistlik siin mandril "tourist shit" ja uskuge, Queensland on seda paksult tais ja koik turisti raha peale valjas. Sama raha mis tuleb nt valja kaia, et siin saarele soita, kuluks et kuskile hawaile, vanuatule voi uus meremaale lennata. Aga ju nad saavad siis seda endale lubada, sest turistide voog ei lope ja karavan liigub edasi.
Mina liigun aga peagi tagasi New South Walesi osariiki.
Kohtumiseni sobrad!

:):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):)
Reet Vikerkaareranna surfipoest