Margaret River vol3

Hei!

Tegelikult ei olegi millestki porutavast kirjutada.
Ikka Margaret River ikka need samad viinamarjad.
Vahetasime tookohta. Berry Farmis lopetasime eelmise nadala reedel. Lahkumine italiano tookaaslastest oli vaegade emotsionaalne, kallistused ja vahemalt neli posemusi per italiano.
muide hakkasime isegi avokaadosid sooma, maarime saia peale ja maitsestame pipraga, aga varsti saavad seal farmist virutatud otsa ja poest me neid kyll ostma ei hakka.

Nyyd tootame aga veiniaiale - Moss Wood.
Minek sinna oli siis ka niisugune st asjaajamine AU moodi, st segane-
reede ohtul parast kuut (ei jaksanud enam veiniaia poolset konet oodata) helistame ise ja kysime kuna siis toole peaks tulema, et berry farmiga finito. selgub et juba homme st laupaeval.
siis kl pool yheksa ohtul kui me inxiga juba enam-vahem magame (suht pime siis juba telgielanikule) tuleb tapsustav sonum et olge valmis veel veerand tundi varem kui enne kokku lepitud pick-up-iks. kohe pollule ja korjama.
alguses ehmatab et osad tookaaslased-prantslased teevad soojenduseks kateringe ja prantsuse vanamees francois hakkab korjama nagu tantsiv masin. Me votame siis rahulikult.
tookaaslased ongi koik nooremad voi vanemad prantslased ja vanemad kohalikud. vahemalt korealasi pole.

st me ei ta iialgi kas homme tuleb korjamine voi ei, nad otsustavad seda suht ohtul, kui on viinamarja-proovid katte saadud, et kas see suhkrusisaldus seal marjas on siis ikka see oige. suht tyytu. Nadala sees paevi kui pole yldse tood.

Vahepeal elasime ka teises karavanpargis - Gracetownis a 10 km siit Riverist. Aga seal polnud moblalevi, netti, toidupoodi st midagi, voimalus oma elektroonika akusid laadida oli kah kehvem. ainult ruumi oli rohkem. toit sai ka otsa, onneks oli kus-kus kaasas ja neid avokaadovarusid kah veel jatkus.
vaba paevaga nadala sees polnud seal ka suurt midagi ette votta. lisaks sadas siis vihma ja suht jahedaks kah kisub prrh.
Inx ristsis gracetowni karavanpargi pommiaguks. Seal polnud isegi jalgrada randa mitte, pidi kondima kitsukesel ribal maantee korval ja seegi oli klaasikildude ja roomajate-kangurulaipadega aaristatud. Karavanpark ise kihas prantsuse gangidest ja tuultele avatud kook kihas ohtuti nagu pubi.
Kyll leidus seal julgeid opossumeid ja kookaburrasid. viimased yritasid toitu varastada nagu eestis hakid voi kajakad nt.

Aga nyyd tagasi siis Margaret Riveris. me pole kyll miskid linnatydrukud, aga hea on tagasi olla. koht nyyd suurlinn ju ka pole, pigem hubane, nagu otepaa ja loodust samuti palju ymber, saab autota siiski end inimesena tunda.
Yldse on siin elu autota backpackerile voimatuks tehtud. Yhistransport praktiliselt puudub vaiksemate kohtade vahel ja nagu teada vahemaad siin suured. Paar paeva tagasi avaldas yks sakslane keda me seal gracetowni karavanpargis kohtasime arvamust et me inxiga ikka toelised backpackerid, kaime ringi kotid seljas. see haruldus juba. Jah arvame isegi et meiesugused siin WA-s (laane-austraalias) valjasurev liik. koik soidavad oma busside jmt autodega ringi ja autodel kirjad backpacker ja teab mida, mis backpacker, autopacker pigem.
Ykspaev yritasime haaletada aga saime shoki ja tulime tagasi, kihutavad nagu hullumeelsed ja tegelt pole maantee aares ribagi, kuhu auto end korvale tommata saaks, raakimata kus siis haaletajal olla.

siuksed lood siis.

ajaa, Andres, saatsin tana fotoka teele koos lisadega, kott nyyd kohe 662 grammi kergem, fotokas reisib koos lennukiga ja reisikindlustusega.
mannu- jep fotokaga. videokaameraga kah aga neid naeb siis kui kohtume, juhhuu.
jana- tanx, samad sonad kuigi hiljem
marjule- ma vist ei moista enam eesti huumorit

aga ookean on ikka super, sellest ei saa ikka kyll. igal rannal on oma nagu ja lainete vahtimine monna. loodetavasti leiab holiday pooles aega surfamist oppima hakata, ei joua ara oodata, ausalt.
ja siis viimane digivideo minu poolt.

nautige teiegi india ookeani.

ja rohkem kommentaare paluks ja kirjutada mulle kah keegi eriti ei taha.